Saustinõmme ruumikõverus
Zazibea liigub küütlevas päiksevalguses maa ja mere taga oleva stardi poole ning meenutab oma eelmise korra segaseid sahmerdamisi Saustinõmme ruumikõverustes. Mälust kerkib esile rahutu maastik kiiresti vahelduvate metsatüüpidega, vall-lohud ja sügavad kaevikud, puude vahele tõmmatud tamiilid. No saab näha.
Saan oma D21B kätte ja vaatan kaarti. Ja vaatan. Ja miski on imelik. Hakkan kaarti ja ennast orienteerima ja keerutan ja keerutan kuni taipan, et põhja-lõuna suunda ei olegi kuidagi märgitud. Küsin siis kaardi jagajalt üle ja too arvab veidi kõhkevalt, et kaardi serv peaks olema. Ahah. Ilmselt see on mingi iseenesest selge reegel, et põhi on alati üleval ja milleks sellised rumalad kõhklused üldse. Aga tühja sest. Chekkasin eelmise aasta kaardilt järgi - seal olid olemas.
KP-sse 1(37) jooksen sihiserva mööda. Kiiresti vahelduv mets - hõre männimets-tumeroheline männitihnik-kased-madalad-kõrged-muud puud. Nii, nüüd suuna järgi söödasõime 2(38) juurde. Päris otse ma sinna ei jõudnud, igatahes kasutasin poole pealt teeradu. 3(44)-sse minemiseks ei viitsi ajusid pingutada - teerajad viivad ilusti kohale.
4(46)-sse minekul otsustan suuna peale minna. Esimene pool mõõdukalt risune, teine pool vähemrisune männimets. Lage mets laseb välja paista küngastiku, mille taga võiks peidus olla KP, aga minu suund viiks mind tollest künka mügarikust sootuks eemale. Paksemas metsas oleksin ilmselt mööda vuhtinud. 5(46)-s nõuab ka ainult õige lohu sisse hüppamist. Huvitav, mis otstarbel sellised vallidega lohud kunagi kasulikud on olnud.
Nii-nii, 6(50) on soosaarel. Aga kus on siis soo. Natuke madalamaks kisub, kohati on ka porine, aga soo. Soosaare poole on teel massid ja sellise keskmise orienteeruja liikumissuuna järgi leian minagi selle künkakese sealt metsast.
7(55) ei tohiks ka mingi imenippi vajada - kaart 90 kraadi valesti kätte ja mööda sooserva minema. Njah, aga kuhu sa ikka sedasi vale nurga all jõuad. Keerasin kaardi õigeks ja püüdsin oletada, kus ma umbes olen ja hakkasin uduumbes kuskile liikuma, püüdes toda sinist ala pori kujul loodusest tabada. Sibasin sedasi sihitult sinna-tänna, vaatasin silmanurgast kuidas ülejäänud jooksjad sinna-tänna võib-olla et sihiga sibavad, püüan erinevaid mudalaike ojaks defineerides kuidagi KP-le pihta saada. Saingi. Aga nii ei peaks punktile pihta saama.
Edasi tuleb selline mõõdukas kulgemine sini-hele-rohelises valges, sekka ka kollast, rohelisi triipe, kollaseid ruute ja veel mingeid valge-kollase-rohelise kombinatsioone. Otsustasin teeradu eirata ja metsas ragistada. Ragistan raielankidel, poen läbi kuusepadriku, tallan vaarikavõsas, kalpsan mööda männikut kuni jõuan mingile teerajale. Üldse ei saa pihta, millisele rajale ma pihta sain. Algul liigun paremale, siis tundub, et see küll ei ole õige, keeran ringi ja liigun vasakule. Sedapidi oleks suund nagu veidi õigem. Aga kuidas ikkagi aru saada, kus rajal ma olen. Täielik segadus, kuidagi ei suuda leida pidepunkte loodusest. Liigun mingis segases lootuses kuhugi identifitseeritavasse objekti kinni sattuda. Selleks osutub punkt 43. Mh. Sellist mul küll ei ole. Nuputan, kus võiks kaardil olla hea koht punkti nr 43 jaoks. Sedasi, absoluutselt hoomata kus ma olla võiksin, kõnnin oma 8(52) otse sisse. Ebanormaalne.
Lõpupunktidega ei ole hullu. Kolm viimast lohku suuna peale kõik enam-vähem +- 5m. Ultra mõnus männik on seal viimaste punktide ümber.
Finishist auto poole suundudes ning H18 pojaraasuga rajavalikuid arutades, oleme üpris veendunud, et selle aiaga tähistatud ringi sees on ilmselgelt tegemist maa alla peidetud raualasuga või muu tundmatu objektiga, mis kompassi desorienteerib, muidu me poleks saanud nii segaselt seal ringi rännata. Meile sekundeerib kõrvalt H21AL (h35), et seal oli mingi ruumikõverus jah.
Kogu pesakond (H3, H18, H35, D35) on seekord ruumikõverustest pääsenud, saanud kätte oma doosi metsaõhku koos pealemääritava kerge poriga ja suundub kargenevast kevadõhust päikeseköetud autosse.
Saan oma D21B kätte ja vaatan kaarti. Ja vaatan. Ja miski on imelik. Hakkan kaarti ja ennast orienteerima ja keerutan ja keerutan kuni taipan, et põhja-lõuna suunda ei olegi kuidagi märgitud. Küsin siis kaardi jagajalt üle ja too arvab veidi kõhkevalt, et kaardi serv peaks olema. Ahah. Ilmselt see on mingi iseenesest selge reegel, et põhi on alati üleval ja milleks sellised rumalad kõhklused üldse. Aga tühja sest. Chekkasin eelmise aasta kaardilt järgi - seal olid olemas.
KP-sse 1(37) jooksen sihiserva mööda. Kiiresti vahelduv mets - hõre männimets-tumeroheline männitihnik-kased-madalad-kõrged-muud puud. Nii, nüüd suuna järgi söödasõime 2(38) juurde. Päris otse ma sinna ei jõudnud, igatahes kasutasin poole pealt teeradu. 3(44)-sse minemiseks ei viitsi ajusid pingutada - teerajad viivad ilusti kohale.
4(46)-sse minekul otsustan suuna peale minna. Esimene pool mõõdukalt risune, teine pool vähemrisune männimets. Lage mets laseb välja paista küngastiku, mille taga võiks peidus olla KP, aga minu suund viiks mind tollest künka mügarikust sootuks eemale. Paksemas metsas oleksin ilmselt mööda vuhtinud. 5(46)-s nõuab ka ainult õige lohu sisse hüppamist. Huvitav, mis otstarbel sellised vallidega lohud kunagi kasulikud on olnud.
Nii-nii, 6(50) on soosaarel. Aga kus on siis soo. Natuke madalamaks kisub, kohati on ka porine, aga soo. Soosaare poole on teel massid ja sellise keskmise orienteeruja liikumissuuna järgi leian minagi selle künkakese sealt metsast.
7(55) ei tohiks ka mingi imenippi vajada - kaart 90 kraadi valesti kätte ja mööda sooserva minema. Njah, aga kuhu sa ikka sedasi vale nurga all jõuad. Keerasin kaardi õigeks ja püüdsin oletada, kus ma umbes olen ja hakkasin uduumbes kuskile liikuma, püüdes toda sinist ala pori kujul loodusest tabada. Sibasin sedasi sihitult sinna-tänna, vaatasin silmanurgast kuidas ülejäänud jooksjad sinna-tänna võib-olla et sihiga sibavad, püüan erinevaid mudalaike ojaks defineerides kuidagi KP-le pihta saada. Saingi. Aga nii ei peaks punktile pihta saama.
Edasi tuleb selline mõõdukas kulgemine sini-hele-rohelises valges, sekka ka kollast, rohelisi triipe, kollaseid ruute ja veel mingeid valge-kollase-rohelise kombinatsioone. Otsustasin teeradu eirata ja metsas ragistada. Ragistan raielankidel, poen läbi kuusepadriku, tallan vaarikavõsas, kalpsan mööda männikut kuni jõuan mingile teerajale. Üldse ei saa pihta, millisele rajale ma pihta sain. Algul liigun paremale, siis tundub, et see küll ei ole õige, keeran ringi ja liigun vasakule. Sedapidi oleks suund nagu veidi õigem. Aga kuidas ikkagi aru saada, kus rajal ma olen. Täielik segadus, kuidagi ei suuda leida pidepunkte loodusest. Liigun mingis segases lootuses kuhugi identifitseeritavasse objekti kinni sattuda. Selleks osutub punkt 43. Mh. Sellist mul küll ei ole. Nuputan, kus võiks kaardil olla hea koht punkti nr 43 jaoks. Sedasi, absoluutselt hoomata kus ma olla võiksin, kõnnin oma 8(52) otse sisse. Ebanormaalne.
Lõpupunktidega ei ole hullu. Kolm viimast lohku suuna peale kõik enam-vähem +- 5m. Ultra mõnus männik on seal viimaste punktide ümber.
Finishist auto poole suundudes ning H18 pojaraasuga rajavalikuid arutades, oleme üpris veendunud, et selle aiaga tähistatud ringi sees on ilmselgelt tegemist maa alla peidetud raualasuga või muu tundmatu objektiga, mis kompassi desorienteerib, muidu me poleks saanud nii segaselt seal ringi rännata. Meile sekundeerib kõrvalt H21AL (h35), et seal oli mingi ruumikõverus jah.
Kogu pesakond (H3, H18, H35, D35) on seekord ruumikõverustest pääsenud, saanud kätte oma doosi metsaõhku koos pealemääritava kerge poriga ja suundub kargenevast kevadõhust päikeseköetud autosse.
Comments