Rõõsa ja roosana Rõõsalt
Päev läbi ladistanud vihm oli kõik rohelise veelgi rohelisemaks muutnud. Teel Rõõsale oleks tahtnud värskelt tärganud orast hammustada. Aga nii nagu EMHI oli lubanud - pilvisus hõrenes ja läks selgeks, metsa jõudes pudenes piisku veel vaid puuokstelt, aga mitte enam taevast.
Kuna ühele päevale oli langenud nii Rõõsa teisipäevak kui Rapla päevak Keava mägedes, mis mõlemad tõotasid huvitavat reljeefi, tuli ühe kasuks otsustada. Rõõsal on Zazibea üks ja ainus kord varem orienteerunud - 2 tundi orienteerus, aga kui 3 punkti olid ikka veel kätte leidmata, siis tookord see pooleli jäigi. Seega ei olnud valikus küsimus. Lootus, et äkki ma siiski võin ka Rõõsalt kõik oma raja punktid enne suurt pimedat kätte leida, innustas sinna suunduma.
Lunastanud stardist kaardi, tormasin ülepeakaela sellesse rõõska rohelusse. Ja nii nagu karta võiski, siis sealkandis rohelus kohati lausa neelab su endasse.
Aga sündmusi rajalt. Olin otsustanud harjutada otse ja suuna peale minemist jälgides pingeliselt samal ajal maapinna kõverusi ja nii võtsin hoo kohe algul madalamaks. 1(35) lõppes ikka sellega, et lähenesin tollele järve poolt väikse ringiga. Nii sai ta küll kindlalt kätte. 2(36) oli säherdune ümber järve jooks. Lohule sain umbes täpselt päris hästi pihta.
Mmm. 3(42) siirdumine saab huvitav olema. Liiga selgelt on mul meeles kuidas ma aastakesi tagasi samas kaardi osas täielikult eksisin - võimalik, et väljusin kaardist. Seekord läksin tasa ja targu, püüdes lugeda lohkusid ja muhkusid ning hoida samal ajal suunda. Kaldusin jälle kaardi serva poole, aga suutsin siiski enne päris pildilt kadumist kaduvasse kraavi kinni saada ning siis ei olnud enam suurt eksimist. Sellele rajalõigule lisasid põnevust mudakraavidele, laskumistel ja tõusudel olev totaalne metsarisu - langenud ja murdnud kuused, toominga võsa ja mida kõike veel seal ei leidunud - sihuke tõsine rassimine ja pugemine - puude alt ja puude pealt, ümber ja üle, vasakult ja paremalt.
4(43) minek ise ei olnud keerukas - mööda sihti, mis jõnksutas üles-alla nagu ameerika raudtee, mööda matkarada, mis kulges oosiharjal. Ilus. KP leidmiseks lugesin kurve ja samme, aga õige kohapealt läks punkti suunas juba sissetallatud rada. Seega suurt ponnistust ei olnud.
Järgmisse KP-sse 5(32) minek oli jälle selle poolest huvitav, et läbi raba sinna viis otse laudtee. Viimane nõuaks küll mõningast putitamist. Ega väga ei olnud mahti rabajärvi ja õitsevaid jõhvikaid vahtida - iga viies laud sellel laudteel oli kas puudu või muidu mäda, libedusest rääkimata. Aga sai ilma konte murdamata ka see läbitud.
6(33) oli siht läbi erinevate maastikuvormide - hõre männimets-raba(lirts-lurts)-kasepadrik-kuused... Kuni ma otsustasin minna paremale ära lõikamaks üle lagendiku. Punkt ise otse tee peal.
7(37)-ndasse minekul kõhklesin, kas rabistada läbi kaseraiendiku või silgata mööda rada. Valisin viimase, mis tõi kaasa tõsise tõusu, mis jubedalt hingeldama võttis. Edasi kulgesid 7(37)-8(46)-9(47)-10(48)-11(39) mõnusas reljeefi sigri-migris ja meenutas kangesti eelmise aasta 100KP jooksu Mustla-Nõmmel. Kõik läks väga ilusti kuni 11-dani. Tekkis juba küsimus - kumb jääb peale - kas mina, kes näikse olevat täiesti vales kohas või see neetud KP, mis näikse olevat vale koha peale joonistatud. Ma alustasin vist oma 5x selle otsimist justkui kohe siin kõrval oleva sihi ja teeraja ristist ja ma ei leidnud. Siis otsustasin järve poolt rünnata, aga vastutulevad kodanikud tekitasid mus kahtlusi ja kõhklusi, et äkki see KP on ikka hoopis teises kohas sellest kohast, kus kohast ma teda leida püüan. Oligi. Ja kuidas ta sinna sattus. Või kuidas ma nii valesti sattusin. Ei tea.
Õnneks oli selleks korraks jäänud veel ainult viimane KP ja finish. Ning Rõõsa anomaaliad ei olnud seekord takistuseks, et aeg ikkagi kirja saada.
Kogu seekorde o-elamus oli igatahes väga rõõsatav. Mets, mis on ikka mets, annab kogu sellisele pisitasasele kontori uimlemisele võimsa laengu. Homme jaksan jälle kiiremini kribida.
Kuna ühele päevale oli langenud nii Rõõsa teisipäevak kui Rapla päevak Keava mägedes, mis mõlemad tõotasid huvitavat reljeefi, tuli ühe kasuks otsustada. Rõõsal on Zazibea üks ja ainus kord varem orienteerunud - 2 tundi orienteerus, aga kui 3 punkti olid ikka veel kätte leidmata, siis tookord see pooleli jäigi. Seega ei olnud valikus küsimus. Lootus, et äkki ma siiski võin ka Rõõsalt kõik oma raja punktid enne suurt pimedat kätte leida, innustas sinna suunduma.
Lunastanud stardist kaardi, tormasin ülepeakaela sellesse rõõska rohelusse. Ja nii nagu karta võiski, siis sealkandis rohelus kohati lausa neelab su endasse.
Aga sündmusi rajalt. Olin otsustanud harjutada otse ja suuna peale minemist jälgides pingeliselt samal ajal maapinna kõverusi ja nii võtsin hoo kohe algul madalamaks. 1(35) lõppes ikka sellega, et lähenesin tollele järve poolt väikse ringiga. Nii sai ta küll kindlalt kätte. 2(36) oli säherdune ümber järve jooks. Lohule sain umbes täpselt päris hästi pihta.
Mmm. 3(42) siirdumine saab huvitav olema. Liiga selgelt on mul meeles kuidas ma aastakesi tagasi samas kaardi osas täielikult eksisin - võimalik, et väljusin kaardist. Seekord läksin tasa ja targu, püüdes lugeda lohkusid ja muhkusid ning hoida samal ajal suunda. Kaldusin jälle kaardi serva poole, aga suutsin siiski enne päris pildilt kadumist kaduvasse kraavi kinni saada ning siis ei olnud enam suurt eksimist. Sellele rajalõigule lisasid põnevust mudakraavidele, laskumistel ja tõusudel olev totaalne metsarisu - langenud ja murdnud kuused, toominga võsa ja mida kõike veel seal ei leidunud - sihuke tõsine rassimine ja pugemine - puude alt ja puude pealt, ümber ja üle, vasakult ja paremalt.
4(43) minek ise ei olnud keerukas - mööda sihti, mis jõnksutas üles-alla nagu ameerika raudtee, mööda matkarada, mis kulges oosiharjal. Ilus. KP leidmiseks lugesin kurve ja samme, aga õige kohapealt läks punkti suunas juba sissetallatud rada. Seega suurt ponnistust ei olnud.
Järgmisse KP-sse 5(32) minek oli jälle selle poolest huvitav, et läbi raba sinna viis otse laudtee. Viimane nõuaks küll mõningast putitamist. Ega väga ei olnud mahti rabajärvi ja õitsevaid jõhvikaid vahtida - iga viies laud sellel laudteel oli kas puudu või muidu mäda, libedusest rääkimata. Aga sai ilma konte murdamata ka see läbitud.
6(33) oli siht läbi erinevate maastikuvormide - hõre männimets-raba(lirts-lurts)-kasepadrik-kuused... Kuni ma otsustasin minna paremale ära lõikamaks üle lagendiku. Punkt ise otse tee peal.
7(37)-ndasse minekul kõhklesin, kas rabistada läbi kaseraiendiku või silgata mööda rada. Valisin viimase, mis tõi kaasa tõsise tõusu, mis jubedalt hingeldama võttis. Edasi kulgesid 7(37)-8(46)-9(47)-10(48)-11(39) mõnusas reljeefi sigri-migris ja meenutas kangesti eelmise aasta 100KP jooksu Mustla-Nõmmel. Kõik läks väga ilusti kuni 11-dani. Tekkis juba küsimus - kumb jääb peale - kas mina, kes näikse olevat täiesti vales kohas või see neetud KP, mis näikse olevat vale koha peale joonistatud. Ma alustasin vist oma 5x selle otsimist justkui kohe siin kõrval oleva sihi ja teeraja ristist ja ma ei leidnud. Siis otsustasin järve poolt rünnata, aga vastutulevad kodanikud tekitasid mus kahtlusi ja kõhklusi, et äkki see KP on ikka hoopis teises kohas sellest kohast, kus kohast ma teda leida püüan. Oligi. Ja kuidas ta sinna sattus. Või kuidas ma nii valesti sattusin. Ei tea.
Õnneks oli selleks korraks jäänud veel ainult viimane KP ja finish. Ning Rõõsa anomaaliad ei olnud seekord takistuseks, et aeg ikkagi kirja saada.
Kogu seekorde o-elamus oli igatahes väga rõõsatav. Mets, mis on ikka mets, annab kogu sellisele pisitasasele kontori uimlemisele võimsa laengu. Homme jaksan jälle kiiremini kribida.
Comments