Ülemistel päälinna meistrivõistlusel teates
Tänu Peep O. tänuväärsele tegutsemisele leidis aset tõsiasi, et Zazaibea oli sattunud vahelduseks päevakutele linna meistrivõistlustele, teates. See oli küll täiesti enneolematu sündmus Zazibea o-elus.
No ega meistrivõistlused ei ole mingi päevak, kus on aega muneda, iseennast ja loodust imetleda. Kohale tulnud seltskond jättis sellise mõnusa kõik-tunnevad-kõiki ja kõik-teavad-mis-kohe-juhtub mulje.
Seisin stardis, numbri järgi rivis teiste oma klassi esimese vahetuse või(s)tlejatega, kaart jala all ja ootasin põnevusega, mis juhtuma hakkab. Ega miskit hullu ei juhtunudki, kui kogu seltskond pani korraga kuskile ühes suunas padavai minema ja enamus oli puude vahele kadunud enne kui mul üldse kaart õigetpidi kätte õnnestus võtta.
Aga 1(33) oli siiski lihtne KP ja mõned seljad vilksatasid mändide vahel veel kui ma kohale jõudsin. Aga edasi läks nii nagu tavaliselt alguses ikka läheb. 2(34) asemel jõudsin algatuseks 55-sse. Jätsin selle meelde ja läksin 2. Ka 3(40) KP-sse minekul kaldusin ära ja arvasin esiteks, et olen liiga all jõudnud. Liikusin jupp maad mööda männikuserva ülesse, sain aru et valesti liikusin ja siis jälle tagasi, kuni õige augu kätte sain.
Sundisin ennast rohkem keskenduma ja vähem rapsima. Kuhu mul ikka kiiret olla sai. Selleks ajaks olin piirkonnas vaid mina ja mets. Ülejäänud olid ilmselt ammu 7 järgmist KP-d võtnud. Aga 4(57)-ga raskusi ei olnud. Siis otse järvekaldasse 5(56)-sse - ei olnud ka üldse küsimus. Jõudsin vaid mõelda päikselist ja loksuvat järve vett vaadates, et kas ma tõesti seda joongi iga päev. Aga mitte see ei olnud teema, vaid järgmised KP-d.
6(39)-sse minekul tekkis mõtiskluse hetk, kas minna vasakult või paremalt poolt mööda sellest ristidega tähistatud kollasest lätsakast, läksin vasakult ja KP ise kohe teeäärses lohus võtta. 7(55) oli juba vana tuttav ning sinise soga taga oleva tipukese leidmisega ei olnud ka muret, kuigi mets oli selle kohapeal mõõdukalt risune ja võsane.
Vot 8(36) - mingi lomp, kaardi järgi otsustades jubeda rohelise asja servas, oli juba veidi põnevam. Kulgesin vasakult ümber mäe, sain kätte teeraja, mis viis ilusti kuni enne rohelist asuva tiigini, kaldaserva mööda nukini välja ja siis kaldast alla sukedusin otse põhja nii nagu tundus, et teised on ees sukeldunud. Vahepeal õnnestus põlvini mingisse turbalõksu vajuda ja üldse see maapind tundus seal kuidagi alt tühi. Aga see ei eksitanud punkti leidmisel.
9(31)-sse minekul ei ahvatlenud mind enam kuidagi see ilma põhjata võsarisu vahel seiklemine ning läksin välja teele, et enne järve sattumist keerata omakorda vasakule teeharukesele. Lootus seisnes selles, et mööda rada sammude järgi saan tipule pihta. Tipule sain, aga mitte kohe KP-le. Keegi hää inimene andis vihje, et 31 on näe seal, seljataga. Noppisin oma 31, aga hää inimene tundis puudust hoopis mingi muu punkti asukohast. Mul seda polnud, aga kuna tal polnud ka 31-e, siis saime fikseeritud, kus ta kaardil asuda võiks. Sellel lõigul oli üldse suhteliselt rohkem rahvast. Raja järgi otsustades oli see see rahvas, kes "pressipunkti" juba läbinud oli. Mul oli sinna veel aega, aga siis ma seda veel ei teadnud.
10(38) liikumiseks kulgesin algul mööda rada edasi, siis üle künka nuki ja suund otse lagendikule, tuli ka ilusti kätte.
Kui ma 11(58) asukohta kaardil seirasin, siis taipasin, et see ongi see vaatepunkt, kus kõik saavad vaadata. See heidutas mind sedavõrd, et otsustasin vaatajaid "üllatada" liikudes sinna ümber selle suure musta ristküliku vasakult poolt. Nagu mingine luuraja. Paremalt oleks otsem olnud. Punktis oli täpselt üks vaataja. Kes oli ilmselt korraldaja. Ja kes ilmselt vaatas, et mida hulle tosserdajaid siia lahti lastud on.
Edasi hiilisn masside seljatagant, autode vahelt stardikünkast üles, ühes autos riietas ennast juba keegi I vahetuse tütarlaps, kellele minusugune uimeradaja ilmselgelt pinget ei pakkunud, võib-olla ainult muiet. Igatahes hakkas selle maa peal tasapisi ajude pehmenemine. 12(50) sse minekul liikus mõte selliselt, et äkki sinna liigutakse ka kuidagi otse läbi rohe-sinise tüma maa. See tundus aga liiga õudne ja nii oli täielik deja vu etapp. Pidin ainult vaatama, et seekord ei maksa hasardiga kaldaservast alla minna vaid tuleb hoopis kalda pealt KP leida. Kahe siilaka künka vahe oli see ilmselgelt leitav.
Edasi jälle miski tumeroheline kant - ikka mööda teid, aga seekord siis vasakule keeramisega. Mingit mõtet ka ei olnud, et äkki läheks otse, ukerdaks seal tippude ja rohelise piirimail. Nii oli suure tee servast mööda rada samme lugedes 2 tippu ilusti käes. Sukeldusin ja leidisin KP kätte.
14(53) minnes moodustasin sellise S-tähe ümber nende roheliste laikude - algul paremalt, siis üle tee ja vasemalt, kuni olin hiigelpaju puntras, kuhu rajameister oli suutnud KP suruda.
Nii-nii. Ajukääblikus muutus tõsisemaks - mitte kuidagi ei suutnud välja mõelda, kuidas oleks kõige otstarbekam majade vahele 15(49)-sse minna. Leidsin algatuseks sealt rohelise seest mingi killustiku raja, mis viis välja suure jämeda rajani. See kurvetas mingise aiani, mille äärt mööda ma MARU majani välja jõudsin. Hiilisisn maja tagant, prügikastide vahel ja jäin täiesti juhmilt tühjas parklas ilma jõllitama. Siis puurisin pilgu läbi kaardi. Ikka ei saanud midagi aru. Sellist nelja-kohalist parklat siin ju ei ole. Jätkasin kaardi raalimist, see ei aidanud. Siis otsustasin elusloodusele rohkem keskenduda. Vaatan, mingi trepp. Läheks üles. Läksin. Punkt. Ahah. Ronisin trepist alla. Liikusin MARU maja tagant jälle läbi, teise parkla otsa.
Kulgesin seal veidi suvaliselt kuni kaks jalutajast mammit hõiguvad "Kas jälle eksinud?" Ei, ausõna ma eksin siin täiesti esimest korda. "Seal on värav ees, tule siit poolt". Nojah, kui kästakse. Poen mingist aiaaugust läbi, aga aru küll ei saa, millise aia ma praegu läbisin. Liigun umbes suuna järgi mööda asfaltrajakest. Enda ümber sõstraid, tikreid ja muid puuvljapõõsaid kohates, taipan, et olen rohetäpilisse viljapuu aeda sattunud. Huvitav, kas sellest aiast läbi ka saab või meelitasid mammid mu õhtu lõbustamiseks lõksu. Ei, asfaltrada liigub välja natuke laiemale rajale. Longin mööda seda edasi, kuni lõpuks suudan ennast kaardi peal lokaliseerida - liigun otse finishi suunas. Aga see ei ole veel ju kaugeltki kõik. 2 KP-d on veel jäänud.
Hüppan teederistist paremale metsa, leian ilusti s-rajakese, mis viib välja auguni, milles on täiesti vale numbriga KP, aga sealt ei saa kaugel enam olla ka mulle vajalik tipuke 16(61). Ei olegi.
Nii kohe on ka viimane 17(35). Aga piinad ei ole veel läbi. Enne päästvat viimast tuleb ületada täiesti määratlemata sügavuse ja põhjaga kraavid. Ikka on nad suutnud just siia lõppu mu "lemmik" objektid paigutada. Leian lõpuks koha, kuhu on hulgaliselt puuoksi visatud ja saan kuivalt üle, järgmiseks tuvastan mingi palk-purde, mille otsas tuigun nagu juuatäis külamees ja siis veel üks kraav. Kuidas neid siin nii palju on. Aga kolmanda otsas on kuiv maariba ja nüüd küll aitab. Viimane orvand veel jäänud.
Silkan lindi järgi finishisse. Kaart eemaldatakse minust, järgmine pistetakse pihku, mille siis II-le vahetusele üle annan.
Aeg ei olnud enda kohta ka mitte kõige katastroofsem - ega ma päevakutel ka just väga tihti palju paremini sibli. Nagu selgus, ei olnud ma ka üldse naisteraja viimane. Kummalisel kombel oli sattunud osalema II kategooria võistkondadena Elion SK ja Elisa. Seekord suutsin suures telekommunikaatorite võitsluses ~5 minutiga peale jääda :)
Kokkuvõttes läks mu meelest aga kogu me olematute meistrivõistuste kogemustega kambal täiesti mõnusalt. Ootasin III vahetuse ka ära ja pressipunktis oli meil ilmselge edumaa. Sest pärast meie võisteja poolt selle läbimist korjati see lihtsalt ära, aga selgus, et tihedas konkurentsis ~15 minutit varem rajale pääsenud konkurent alles jõudis sinna. Seega jäi punkti puudmise tõttu neil korrektselt lõpetamata, mis juhtus meie võistkonnaga alles 3 KP-d hiljem. Igatahes, tervitused Riinule ja Piretile. Hea, et viitsisite, tänu teile, mõnusa kogemuse võrra hulka rikkam.
No ega meistrivõistlused ei ole mingi päevak, kus on aega muneda, iseennast ja loodust imetleda. Kohale tulnud seltskond jättis sellise mõnusa kõik-tunnevad-kõiki ja kõik-teavad-mis-kohe-juhtub mulje.
Seisin stardis, numbri järgi rivis teiste oma klassi esimese vahetuse või(s)tlejatega, kaart jala all ja ootasin põnevusega, mis juhtuma hakkab. Ega miskit hullu ei juhtunudki, kui kogu seltskond pani korraga kuskile ühes suunas padavai minema ja enamus oli puude vahele kadunud enne kui mul üldse kaart õigetpidi kätte õnnestus võtta.
Aga 1(33) oli siiski lihtne KP ja mõned seljad vilksatasid mändide vahel veel kui ma kohale jõudsin. Aga edasi läks nii nagu tavaliselt alguses ikka läheb. 2(34) asemel jõudsin algatuseks 55-sse. Jätsin selle meelde ja läksin 2. Ka 3(40) KP-sse minekul kaldusin ära ja arvasin esiteks, et olen liiga all jõudnud. Liikusin jupp maad mööda männikuserva ülesse, sain aru et valesti liikusin ja siis jälle tagasi, kuni õige augu kätte sain.
Sundisin ennast rohkem keskenduma ja vähem rapsima. Kuhu mul ikka kiiret olla sai. Selleks ajaks olin piirkonnas vaid mina ja mets. Ülejäänud olid ilmselt ammu 7 järgmist KP-d võtnud. Aga 4(57)-ga raskusi ei olnud. Siis otse järvekaldasse 5(56)-sse - ei olnud ka üldse küsimus. Jõudsin vaid mõelda päikselist ja loksuvat järve vett vaadates, et kas ma tõesti seda joongi iga päev. Aga mitte see ei olnud teema, vaid järgmised KP-d.
6(39)-sse minekul tekkis mõtiskluse hetk, kas minna vasakult või paremalt poolt mööda sellest ristidega tähistatud kollasest lätsakast, läksin vasakult ja KP ise kohe teeäärses lohus võtta. 7(55) oli juba vana tuttav ning sinise soga taga oleva tipukese leidmisega ei olnud ka muret, kuigi mets oli selle kohapeal mõõdukalt risune ja võsane.
Vot 8(36) - mingi lomp, kaardi järgi otsustades jubeda rohelise asja servas, oli juba veidi põnevam. Kulgesin vasakult ümber mäe, sain kätte teeraja, mis viis ilusti kuni enne rohelist asuva tiigini, kaldaserva mööda nukini välja ja siis kaldast alla sukedusin otse põhja nii nagu tundus, et teised on ees sukeldunud. Vahepeal õnnestus põlvini mingisse turbalõksu vajuda ja üldse see maapind tundus seal kuidagi alt tühi. Aga see ei eksitanud punkti leidmisel.
9(31)-sse minekul ei ahvatlenud mind enam kuidagi see ilma põhjata võsarisu vahel seiklemine ning läksin välja teele, et enne järve sattumist keerata omakorda vasakule teeharukesele. Lootus seisnes selles, et mööda rada sammude järgi saan tipule pihta. Tipule sain, aga mitte kohe KP-le. Keegi hää inimene andis vihje, et 31 on näe seal, seljataga. Noppisin oma 31, aga hää inimene tundis puudust hoopis mingi muu punkti asukohast. Mul seda polnud, aga kuna tal polnud ka 31-e, siis saime fikseeritud, kus ta kaardil asuda võiks. Sellel lõigul oli üldse suhteliselt rohkem rahvast. Raja järgi otsustades oli see see rahvas, kes "pressipunkti" juba läbinud oli. Mul oli sinna veel aega, aga siis ma seda veel ei teadnud.
10(38) liikumiseks kulgesin algul mööda rada edasi, siis üle künka nuki ja suund otse lagendikule, tuli ka ilusti kätte.
Kui ma 11(58) asukohta kaardil seirasin, siis taipasin, et see ongi see vaatepunkt, kus kõik saavad vaadata. See heidutas mind sedavõrd, et otsustasin vaatajaid "üllatada" liikudes sinna ümber selle suure musta ristküliku vasakult poolt. Nagu mingine luuraja. Paremalt oleks otsem olnud. Punktis oli täpselt üks vaataja. Kes oli ilmselt korraldaja. Ja kes ilmselt vaatas, et mida hulle tosserdajaid siia lahti lastud on.
Edasi hiilisn masside seljatagant, autode vahelt stardikünkast üles, ühes autos riietas ennast juba keegi I vahetuse tütarlaps, kellele minusugune uimeradaja ilmselgelt pinget ei pakkunud, võib-olla ainult muiet. Igatahes hakkas selle maa peal tasapisi ajude pehmenemine. 12(50) sse minekul liikus mõte selliselt, et äkki sinna liigutakse ka kuidagi otse läbi rohe-sinise tüma maa. See tundus aga liiga õudne ja nii oli täielik deja vu etapp. Pidin ainult vaatama, et seekord ei maksa hasardiga kaldaservast alla minna vaid tuleb hoopis kalda pealt KP leida. Kahe siilaka künka vahe oli see ilmselgelt leitav.
Edasi jälle miski tumeroheline kant - ikka mööda teid, aga seekord siis vasakule keeramisega. Mingit mõtet ka ei olnud, et äkki läheks otse, ukerdaks seal tippude ja rohelise piirimail. Nii oli suure tee servast mööda rada samme lugedes 2 tippu ilusti käes. Sukeldusin ja leidisin KP kätte.
14(53) minnes moodustasin sellise S-tähe ümber nende roheliste laikude - algul paremalt, siis üle tee ja vasemalt, kuni olin hiigelpaju puntras, kuhu rajameister oli suutnud KP suruda.
Nii-nii. Ajukääblikus muutus tõsisemaks - mitte kuidagi ei suutnud välja mõelda, kuidas oleks kõige otstarbekam majade vahele 15(49)-sse minna. Leidsin algatuseks sealt rohelise seest mingi killustiku raja, mis viis välja suure jämeda rajani. See kurvetas mingise aiani, mille äärt mööda ma MARU majani välja jõudsin. Hiilisisn maja tagant, prügikastide vahel ja jäin täiesti juhmilt tühjas parklas ilma jõllitama. Siis puurisin pilgu läbi kaardi. Ikka ei saanud midagi aru. Sellist nelja-kohalist parklat siin ju ei ole. Jätkasin kaardi raalimist, see ei aidanud. Siis otsustasin elusloodusele rohkem keskenduda. Vaatan, mingi trepp. Läheks üles. Läksin. Punkt. Ahah. Ronisin trepist alla. Liikusin MARU maja tagant jälle läbi, teise parkla otsa.
Kulgesin seal veidi suvaliselt kuni kaks jalutajast mammit hõiguvad "Kas jälle eksinud?" Ei, ausõna ma eksin siin täiesti esimest korda. "Seal on värav ees, tule siit poolt". Nojah, kui kästakse. Poen mingist aiaaugust läbi, aga aru küll ei saa, millise aia ma praegu läbisin. Liigun umbes suuna järgi mööda asfaltrajakest. Enda ümber sõstraid, tikreid ja muid puuvljapõõsaid kohates, taipan, et olen rohetäpilisse viljapuu aeda sattunud. Huvitav, kas sellest aiast läbi ka saab või meelitasid mammid mu õhtu lõbustamiseks lõksu. Ei, asfaltrada liigub välja natuke laiemale rajale. Longin mööda seda edasi, kuni lõpuks suudan ennast kaardi peal lokaliseerida - liigun otse finishi suunas. Aga see ei ole veel ju kaugeltki kõik. 2 KP-d on veel jäänud.
Hüppan teederistist paremale metsa, leian ilusti s-rajakese, mis viib välja auguni, milles on täiesti vale numbriga KP, aga sealt ei saa kaugel enam olla ka mulle vajalik tipuke 16(61). Ei olegi.
Nii kohe on ka viimane 17(35). Aga piinad ei ole veel läbi. Enne päästvat viimast tuleb ületada täiesti määratlemata sügavuse ja põhjaga kraavid. Ikka on nad suutnud just siia lõppu mu "lemmik" objektid paigutada. Leian lõpuks koha, kuhu on hulgaliselt puuoksi visatud ja saan kuivalt üle, järgmiseks tuvastan mingi palk-purde, mille otsas tuigun nagu juuatäis külamees ja siis veel üks kraav. Kuidas neid siin nii palju on. Aga kolmanda otsas on kuiv maariba ja nüüd küll aitab. Viimane orvand veel jäänud.
Silkan lindi järgi finishisse. Kaart eemaldatakse minust, järgmine pistetakse pihku, mille siis II-le vahetusele üle annan.
Aeg ei olnud enda kohta ka mitte kõige katastroofsem - ega ma päevakutel ka just väga tihti palju paremini sibli. Nagu selgus, ei olnud ma ka üldse naisteraja viimane. Kummalisel kombel oli sattunud osalema II kategooria võistkondadena Elion SK ja Elisa. Seekord suutsin suures telekommunikaatorite võitsluses ~5 minutiga peale jääda :)
Kokkuvõttes läks mu meelest aga kogu me olematute meistrivõistuste kogemustega kambal täiesti mõnusalt. Ootasin III vahetuse ka ära ja pressipunktis oli meil ilmselge edumaa. Sest pärast meie võisteja poolt selle läbimist korjati see lihtsalt ära, aga selgus, et tihedas konkurentsis ~15 minutit varem rajale pääsenud konkurent alles jõudis sinna. Seega jäi punkti puudmise tõttu neil korrektselt lõpetamata, mis juhtus meie võistkonnaga alles 3 KP-d hiljem. Igatahes, tervitused Riinule ja Piretile. Hea, et viitsisite, tänu teile, mõnusa kogemuse võrra hulka rikkam.
Comments