Vanaka nõlvadel Nõmmel

Zazibea liikus lõdisedes stardi poole - kevadine päike ei olnud paraku piisavalt tõhus kõleda tuule vastu. Käed kangestusid ja saanud kätte kaardi, oli ainus mõte kiiresti liikuma saada. Jooksma saanuna tundus taas, et ka sellel kaardil on liiga palju "asju". Aga samas on sellel kaardil piisavalt suuri objekte ning ei teki seda segadust mida sarnase metsaalusega Pirital.

Liikusin puhtalt suuna järgi, teerajad ja muu suri-muri pidepunktidena abiks. Kõik sujus hõredas männimetsas libedalt kuni tüüne düüni taga oleva KP-ni välja, järjest tulid vaevata 1(36)-2(38)-3(35)-4(37)-5(39)-6(40)...

Siis krõbistasin järsakust üles kuni avastasin ennast surnuaia kiviaia pealt. Uups, kuhu ma nüüd sattunud olen. Mis paha vaim mind siia ajas? Kas kaardil üldse oli mingi surnuaed? No muidugi on, aga kuni selle hetkeni ei olnud ma suutnud enda jaoks ilmselt teadvustada, et see suurem valge ristidega ala on lahkunute puhkepaik. Rahu neile, pöörasin otsa ringi ja silkasin mööda aiatagust teed 7(42) poole.

Rütm jälle käes ja edasi kulges taas suhteliselt hõlpsalt: 8(41) järsaku serva alt, 9(43) arusaamatu roheline lätsakas keset vanakat, mis osutus kasevõsaks, hunnitu vaade paremale Mustamäele, 10(50) silla nurgas koos ühe rattamehe valjuhäälsete selgitusega teisele rattamehele, et tuleb üle silla minna, 11(31) nõlvast alla orvandis, 12(32) lohus, mis tundus mulle küll oma olemuselt rohkem muhuna.

Edasi teadusasutuse spordihoone kõrval asuvas männitukas augus 13(33) ning siis otse spordihoone nurgast läbi. Möödudes tollest asutisest märkasin teisel pool klasseina spinningu (on vist selle aeroobse liikumise viisi nimetus, kus kodanikud muusika saatel jalgratast nühivad) trenni. Ausalt öeldas mõjusid piigad teisel pool seina mõnevõrra irratsionaalsetena - mul näiteks oli mingi eesmärk, kuhu jõuda - KP 14(34), aga nemad - väntavad elu eest, aga kuhu? Noh, eks elus igal oma fun lõpeks. Selle punkti ümbruses olen ma aga ka varem teatud ruumianomaaliatesse sattnud ja nii jõnksutasin kuidagi sihitult tajumata täpselt, kuhu ma ise tegelikult välja jõuda tahan. Võib-olla lasin ennast eksistada ka mingitest kummalistest iseendaga olevatest põõsa vahel konutatavatest seltskondadest, kellest ei tahtnud päris läbi joosta ka. Kaldusin esimest korda kogu trassi jooksul suhteliselt palju kõrvale, tõstsin aga poolkogemata pilgu ja silmasin eemalt punkti, mis tekitas küll korra kahtlust, kas see võib olla üldse see, mis mul kätte leida vaja oleks, aga kiikasin järgi ja õnneks ta läks. Oleks nina rohkem kaardis olnud, oleks eemalt täiega mööda põrutanud.

Aga nüüd viimane 15(56), püüdisn veel suunda jälgida, aga rohkem lasin ennast juhtida eemalt paistvast finishipunktist ja nöörist, mille järgi tuli lihtsalt mõnevõrra rohkem vasakule hoida.

Tegelikult oli seekord kuidagi maru lihtne - lihtsalt suuna peale, otse ja punkt paistis juba eemalt. Nii mõnigi kord olid kiiremaks kursi fikseerimiseks abiks ka punkti ümber tiirlevad kaassilkajad. Aga mõnus ikkagi - mulle meeldib pigem lühem rada, väiksemad vahemaad aga rohkem punkte.


Rääkides ülejäänud pesakonnast, kes teemapäeval osales, siis H3 jäi teel Nõmmele autos magama ja maigutas ainult suud, kui kohale jõudsime. Nii jäid H-d autosse nummama (kui mõnusalt päike läbi klaasi soojendas ja selline pärastõunane rammestus tekitas suure paksu peesitava kassi tunde).

Kui oma ringilt naasesin, siis põnn ikka põõnutas. No las magab, päeva uni niikuinii tegemata, aga võib juhtuda, et kassirajal jääb käimata sedasi. Issi silkas stardi poole ja nüüd sain ise parasjagu maha jahtuda ja pealelõunast kassi mängida, kui lõpuks silmad siiski lahti löödi. Mõni hetk oli ilmselget segadust - kus ollakse ja miks. Üpris kähku aga meenus, et jooksma tulime ju. Nii toppisin kõleda tuule eest pääsemiseks kõik kaasavõetud riideesemed selga ja kassirajale. Mh, seekord ei olnudki kassirada, hoopis koerad. Mulle tundub, et kogu ettevalmistus rajale pääsemiseks võttis kokkuvõttes rohkem aega kui kogu raja läbimine, aga 3-aastasele põnevust jagus. Punusime siis kommifinishist ühe soojaga edasi, teise finnishisse. Issi ootamist ei olnud muudmoodi võimalik teostada kui ümber finishipunktide edasi-tagasi joostes. Päike hakkas puude taha vajuma ja ilm muutus aina talumatumaks. Õnneks issi oli ka rajal kärme olnud ja nii kui ta oma SI-pulga mahalaaditud sai, kiirustasime autosse.

Nõmme nõlvad selleks korraks jälle nauditud.

Comments

Popular Posts