Palutu Paluküla
Zazibea jaoks oli Paluküla o-toimetamiste mõttes sel hooajal esimene uus maastik. Hiiemäele olen kunagi ammu sattunud, turistina :) Seetõttu andis lootust, et tundmatu maastik saab lisama ekstra põnevevust.
Kogu seekordne keskus paiknes imeilusas päikse loojangus Hiiemäe jalamil. Ilm ja õhk ekstra mõnus - päike, aga mitte liiga kuum. Seisin stardis ja hästi ei raatsinudki metsa tormata, nii muhe oleks olnud vedeleda sellel vasttärganud rohukamaral.
Aga ikkagi. Võtsin ennast kokku ja asusin teele. 1(32) punkti joostes mööda teed. Nagu alguses ikka, ajab tõusude ja langustega rada hingamise täiesti sassi, jalad on ka veits tuimad ning tee tundus masendavalt pikk. Aga kannatused teel asendusid kiiresti võsavõitlusega esimese soo suunas. Esialgu väga hull ei olnud. Võsa, ma mõtlen ja KP oli ka täiesti leitav.
2(44) liikusin suuna peale väikse kaldega. Võsa ei olnud endiselt veel mitte väga hull. Aga siis, 3(33) miskine minilohk eriti tumerohelise tüki taga. Sumasin seal rohelises asjas, mis oli mingi kultuurpõõsavõsa, ilmselt endisest talukohast ja hingasin kergemalt kui hõredamast metsast minilohu kätte leidsin. Endalegi üllatuseks olin suutnud kuultuurvõsas rapsides suunda hoida.
4(34) tähends järjekordset sukeldusmist tumedasse tihnikusse, sedakorda kuusekammide vahele. Sättisin oma mineku täpselt rajal oleva kõrgema koha pealt ja ka seekord õnnestus kummalisel kombel kuusekammlas suunda hoida.
5(43)-sse lähenesin veidi kaarega, liikusin mööda suusarada, kuni lõpuks oli juba minilagendik peaaegu käes kui metsa hüppasin. Ka selle KP ümber oli kohati päris tihe kuusemets.
Edasi 6(41) minek oli vahelduseks jupp maad lagedat, liikusin mööda teid ja nautlesin talude taga olevaid künklikke põllusiile. Suundusin mööda teed otse mingi karjääri serva, sealt üles ja kuigi olin KP-ga lohust veidi eemale kaldunud, nägin eemalt puude vahelt poolkogemata KP tähist.
Järgmisena otsustasin tabada aiajäänukit, et mööda selle serva 7(35) poole liikuda. Aeda kohe silma ei hakanud ja liikusin umbes edasi kuni korraga tundsin seda enda vasakus sääres. Sai vere välja. Aga ühte õiget orienteerujat üks tühine okastraat lõpeks ei heiduta. Liikusin mööda vana tanumat üle mahajäetud talukoha kuni seisin silmitsi taas sukeldumist nõudva rohelusega. Väga hull ei olnud. Kohati läks selliseks kõdusoo kaasiku miljööks, mis väljendus varsakapjades ja sätendavas mustjas poris. Kasutasin halastamatulult pokusid, et ma ei peaks oma sokke jälle pärast minema viskama. Siis läks järsku hoopis männisemaks ja samblasemaks kuni taas jälle mudasemaks. Olin mingile künkale välja jõudnud. Aga paraku mitte õigele, kaldusin natuke liialt paremale. Nii ma vähemalt arvasin ja liikusin siis üles teise künka poole. Aga sealt kohe ka KP-d ei leidnud. Keerasin juba ringi, et siin ka ei ole, aga siis keerasin veel korra ringi, et ei siin peab ikka olema ja liikusin kolm sammu kaugemale. Eelmise keerme olin teinud vahetult enne KP nägemise ulatusse tekkimist.
Nii, nii. Nüüd sukeldusin taas rajale, mis oli ajuti raskesti tabatav, aga kaaskodanikud olid selle eest siiski hoolt kandnud, et see kaduv rada veel niipea ei kaoks kuhugi. Lugesin sada sammu vasaku jalaga ja täpselt 5 sammu jäi KP-st puudu - 8(42) käes. See lõik oli ka kogu raja kõige palulähedasem lõik. Männid ja suhteliselt hõredamalt.
Punktist teele jõudmiseks oli mõnus rada juba toomingavõsa vahele sisse sõtkutud ja siis lagendiku servast otse suusaradade nurka välja. Mõtlesin, et hea lihtne jooksu punkt siin lõpus. Jooksu küll, aga mitne lihtne. Üllatavalt ähkima ja puhkima ajav tõus. Lõpus ei tulnud jooksmisest küll midagi välja. Lihtsalt sundisin oma jalgu ikka ülespoole astuma. KP 9(46) ise ilmselt meelega hästi lihtsas kohas.
Pärast pulsitaastumist, võtsin otsustavalt suuna 10(52) poole. See oli juba täisulik toominga dzungel. Ainuke mõeldav liikumisviis oli mu meelest võsarammimine. Keegi vanem härrasmees aitas mul seda ees teha ja andis lohutavaid hinnanguid, et seekord veab, eelmine aasta oli Suvejooksu ajal ülepea nõgesed ka veel lisaks olnud. Õnneks ei lasknud see ukerdamine ja ulpimine selles roheluses piisavalt elavalt kõrvenõgeste metsa ette kujutada. Vahepeal saabus sissehingamise koht suusaraja ületamise näol ja siis uue sukeldusega ikka lohukese suunas edasi. Kusjuures ime, aga ka seekord õnnestus mul selles supervõsas kõigele vaatamata suunda säilitada.
Nüüd jäi veel viimane võsasuplus koos mõnedele eksinutele 52 punkti osas vihjete andmise ning õitsevate lillkapsaste nautlemisega. Viimase punkti nad sindrimad olid aga peitnud silla alla. Sain sellest silla peale välja silganuna aru ega suutnud otsustada, kas peaks silla alla minema vasakult või paremalt poolt. Tõeliselt jabur hetk. Ilmselt mind eksitas täielik lagedus selles piirkonnas. Õnneks tuli keegi vastas suunast ja siirdus vasakult poolt , mis aitas ka mul poolt valida. Aga kätte sai saadud ka see viimane viiskümmend.
Alles kodus uuesti kaarti vaadates avastasin, et seekord annab kaardil tugevalt tooni roheline värv. Vanem poeg, kes ise muidugi kodus eelistas vedeleda, vabandades ennast eilsel Tallinna Koolinoorte MV-l osalemisega, kommentaaris kaarti vaadates "Suht heavy ju". Ega disko väga ei olnud jah seekord.
Kogu seekordne keskus paiknes imeilusas päikse loojangus Hiiemäe jalamil. Ilm ja õhk ekstra mõnus - päike, aga mitte liiga kuum. Seisin stardis ja hästi ei raatsinudki metsa tormata, nii muhe oleks olnud vedeleda sellel vasttärganud rohukamaral.
Aga ikkagi. Võtsin ennast kokku ja asusin teele. 1(32) punkti joostes mööda teed. Nagu alguses ikka, ajab tõusude ja langustega rada hingamise täiesti sassi, jalad on ka veits tuimad ning tee tundus masendavalt pikk. Aga kannatused teel asendusid kiiresti võsavõitlusega esimese soo suunas. Esialgu väga hull ei olnud. Võsa, ma mõtlen ja KP oli ka täiesti leitav.
2(44) liikusin suuna peale väikse kaldega. Võsa ei olnud endiselt veel mitte väga hull. Aga siis, 3(33) miskine minilohk eriti tumerohelise tüki taga. Sumasin seal rohelises asjas, mis oli mingi kultuurpõõsavõsa, ilmselt endisest talukohast ja hingasin kergemalt kui hõredamast metsast minilohu kätte leidsin. Endalegi üllatuseks olin suutnud kuultuurvõsas rapsides suunda hoida.
4(34) tähends järjekordset sukeldusmist tumedasse tihnikusse, sedakorda kuusekammide vahele. Sättisin oma mineku täpselt rajal oleva kõrgema koha pealt ja ka seekord õnnestus kummalisel kombel kuusekammlas suunda hoida.
5(43)-sse lähenesin veidi kaarega, liikusin mööda suusarada, kuni lõpuks oli juba minilagendik peaaegu käes kui metsa hüppasin. Ka selle KP ümber oli kohati päris tihe kuusemets.
Edasi 6(41) minek oli vahelduseks jupp maad lagedat, liikusin mööda teid ja nautlesin talude taga olevaid künklikke põllusiile. Suundusin mööda teed otse mingi karjääri serva, sealt üles ja kuigi olin KP-ga lohust veidi eemale kaldunud, nägin eemalt puude vahelt poolkogemata KP tähist.
Järgmisena otsustasin tabada aiajäänukit, et mööda selle serva 7(35) poole liikuda. Aeda kohe silma ei hakanud ja liikusin umbes edasi kuni korraga tundsin seda enda vasakus sääres. Sai vere välja. Aga ühte õiget orienteerujat üks tühine okastraat lõpeks ei heiduta. Liikusin mööda vana tanumat üle mahajäetud talukoha kuni seisin silmitsi taas sukeldumist nõudva rohelusega. Väga hull ei olnud. Kohati läks selliseks kõdusoo kaasiku miljööks, mis väljendus varsakapjades ja sätendavas mustjas poris. Kasutasin halastamatulult pokusid, et ma ei peaks oma sokke jälle pärast minema viskama. Siis läks järsku hoopis männisemaks ja samblasemaks kuni taas jälle mudasemaks. Olin mingile künkale välja jõudnud. Aga paraku mitte õigele, kaldusin natuke liialt paremale. Nii ma vähemalt arvasin ja liikusin siis üles teise künka poole. Aga sealt kohe ka KP-d ei leidnud. Keerasin juba ringi, et siin ka ei ole, aga siis keerasin veel korra ringi, et ei siin peab ikka olema ja liikusin kolm sammu kaugemale. Eelmise keerme olin teinud vahetult enne KP nägemise ulatusse tekkimist.
Nii, nii. Nüüd sukeldusin taas rajale, mis oli ajuti raskesti tabatav, aga kaaskodanikud olid selle eest siiski hoolt kandnud, et see kaduv rada veel niipea ei kaoks kuhugi. Lugesin sada sammu vasaku jalaga ja täpselt 5 sammu jäi KP-st puudu - 8(42) käes. See lõik oli ka kogu raja kõige palulähedasem lõik. Männid ja suhteliselt hõredamalt.
Punktist teele jõudmiseks oli mõnus rada juba toomingavõsa vahele sisse sõtkutud ja siis lagendiku servast otse suusaradade nurka välja. Mõtlesin, et hea lihtne jooksu punkt siin lõpus. Jooksu küll, aga mitne lihtne. Üllatavalt ähkima ja puhkima ajav tõus. Lõpus ei tulnud jooksmisest küll midagi välja. Lihtsalt sundisin oma jalgu ikka ülespoole astuma. KP 9(46) ise ilmselt meelega hästi lihtsas kohas.
Pärast pulsitaastumist, võtsin otsustavalt suuna 10(52) poole. See oli juba täisulik toominga dzungel. Ainuke mõeldav liikumisviis oli mu meelest võsarammimine. Keegi vanem härrasmees aitas mul seda ees teha ja andis lohutavaid hinnanguid, et seekord veab, eelmine aasta oli Suvejooksu ajal ülepea nõgesed ka veel lisaks olnud. Õnneks ei lasknud see ukerdamine ja ulpimine selles roheluses piisavalt elavalt kõrvenõgeste metsa ette kujutada. Vahepeal saabus sissehingamise koht suusaraja ületamise näol ja siis uue sukeldusega ikka lohukese suunas edasi. Kusjuures ime, aga ka seekord õnnestus mul selles supervõsas kõigele vaatamata suunda säilitada.
Nüüd jäi veel viimane võsasuplus koos mõnedele eksinutele 52 punkti osas vihjete andmise ning õitsevate lillkapsaste nautlemisega. Viimase punkti nad sindrimad olid aga peitnud silla alla. Sain sellest silla peale välja silganuna aru ega suutnud otsustada, kas peaks silla alla minema vasakult või paremalt poolt. Tõeliselt jabur hetk. Ilmselt mind eksitas täielik lagedus selles piirkonnas. Õnneks tuli keegi vastas suunast ja siirdus vasakult poolt , mis aitas ka mul poolt valida. Aga kätte sai saadud ka see viimane viiskümmend.
Alles kodus uuesti kaarti vaadates avastasin, et seekord annab kaardil tugevalt tooni roheline värv. Vanem poeg, kes ise muidugi kodus eelistas vedeleda, vabandades ennast eilsel Tallinna Koolinoorte MV-l osalemisega, kommentaaris kaarti vaadates "Suht heavy ju". Ega disko väga ei olnud jah seekord.
Comments