Pirita-Kose ringrajal
Tänase neljapäevaku suhtes Zazibea suuri ootusi just ei seadnud - käidud ja nähtud ka juba neid Pirita jõe ümbruse võserikke ja männitukkasid. Tegelikult oli aga üle ootuste hea rada. Julgen väita, et üks mõnusamaid, mis linnalähedastel maastikel viimastel aegadel ette tulnud.
Tõsi, tempo, mille alguses üles võtsin, oli kõike muud kui ringrajale kohane, selline rahulik tosserdamine. Jalad olid kanged ja ajud pehmed.
Nii alustasin kohe esimesse punkti (32) minekul mõttetusega - üle suusasilla liikununa jätkasin mööda suusarada ülesrühkimist, et moodustada mööda suusarada mõttetu kaar ning siis jälle järsust künkast mööda suusarada alla laskumine, selle asemel, et künka ületamist vältides ja suure tee äärest alt liikuda. Punkt kraavi otsas tuli küll ilusti kätte, aga milleks oli vaja seda kuiva suusatrenni harrastada? Nunnud ülased siin.
Järgmisse punkti 2(31) liikumiseks tuli ennast jälle künkaservast üles vinnata ja siis kuidagi umbes suuna peale õigesse teede ristumisse jõuda. Haa, lahe. Punkti piirkonnas oli umbes mustmiljon rajakeste ristumist, aga püüdes siiski pingsalt ka maastikuvorme jälgida, väga suurt ekslemist ei olnud.
No 3(49) minek oli lihtne, otse mööda rada ja põmm õigesse lohku. Hakkasid ilmnema ka suvele omased lohad ehk põdrarajad punktide suunas. Punktist minema liikudes tuleb lihtsalt jälgida, et õige suunaga põdraraja valid. Nii ei olnud ka suurt raskust sattuda 4(38)-sse ja 5(50)-sse. Ka 6(40) ei olnud iseenesest mingi kunsttükk, aga poollageda kagunurk selles toomingavõpsikus oli minu jaoks veidi suhteline mõiste. Kui olin künka taha välja jõudnud, siis muidugi otse punkti ei sattunud. Vahtisin paremale-vasakule, ülejääänud kodanikud piirkonnas olid ka kuidagi ebamäärased, nagu nad ei teaks ka punktist midagi. Aga õnneks on praegusel aastajal puude lehed veel kidurad ja KP paistis läbi.
7(39)-sse liikumiseks tuli taas sooritada enda jõekaldast üles upitamine. Igakord võtab see "mägironimine" mu jooksutempo nullilähedaseks. Arusaadav, miks lõunaeestlased on keskmiselt arenenumad orienteerujad. Kuna mul võhma jooksmiseks ei jätkunud, siis jalutasin. Üllatusega avastasin et selle koha pealt avanes jõekaldalt hunnitu vaade vasakule. Nii ma siis jalutasin seal kuni ühel hetkel tundus olevat mõistlik otsustavalt paremale võpsikusse söösta. Õnneks oli seekord nii palju oidu (ilmselt jalutades on kaardilugemine lihtsalt põhjalikum) mitte esimest rada mööda üles künka otsa ronida, vaid läheneda põhjapoolsele kaevikule paremal künkajalamil liikudes ja nii ei olnud punkti leidmine ka mingi vaev.
Ometi olid jalad künklemisest mõõdukalt vatiseks läinud ja 8(34) punkti poole liikumine toimus jätkuvalt tosserdavas tempos. Püüdsin hoida suunda ning jälle samal ajal ka radu kasutada. Mingi karjääri-laadne moodustis andis võimaluse kurss käigult õigemaks korrigeerida. Seekord aitasid mind KP leidmisel punktile liginedes sealt lohu loodeotsast mitmed väljapõrkavad kaasorienteerujad.
9(36) poole liikudes võtsin otsustavalt suuna kompassi järgi ja püüdsin radu eirata, et kui siis kontrollida ainult kurssi nende järgi. Aga vaim muutus üha töntsimaks koos jäsemetega ning ühel hetkel avastasin end ikka liikumas mööda sirget teed suunas, mida minu meelest sellises suunas üldse olla ei oleks saanud. Tegin vaikset sörki ja püüdsin samal ajal meeleheitlikult aru saada, millist rada mööda ma siis ikkagi liigun. Saabunud n-haruline rist pani asjad paika ja sealt ristist olin juba suuna peale kõpsti KP-s väljas.
Oeoeah, jälle kaldast üles. Ja peaaegu otse põhja suunas auku - KP 10(35). Ja siis ometi, aitab sellest suunaga jahmerdamist - mööda highway'd kuni õige rajaotsani, millest tuleb paremale keerata. Haa, aga selles kohas õige rajaots. Muidugi ei saanud ma sellele rajaotsale kohe pihta, aga vähemalt taipasin ruttu, et õigest olen möödas, katsuks siis mööda valet läheneda. Radu läks jälle nii metsikult paljuks, et lõin neile käega ja orienteerusin ennast ümber pinnavormide järgi orienteeruma. Kusjuures, mitte kedagi ei olnud läheduses näha ega mitte ka eemalt mööda jooksmas. Imelik, ilmselt olen täiesti vales kohas. Püüdsin siiski orvandite üla- ja alaosi üksteisest eristada kuni ühel hetkel tundus, et nüüd siin peab olema. Ja umbes seal näe oligi - KP 11(37).
Oo, ja lõpuks viimassesse, pikk finishi laskumine, üle suusasilla veel väike tõusunukk, looge koos jõega ja kõik.
Väga mõnus, vaatamata mõne punkti paiknemisele prügilasus. Kogu trass kulges valdavalt mõnusas männimetsa aluses ja võpsikut oli piisava mõõdukusega ja see pidev künklemine ja turnimine kallastel. Kuidagi sümpaatne kulgemine oli. Loodus on ka muidugi praegu super- liiga heleroheline, liiga värske, tahaks ammustada.
Tõsi, tempo, mille alguses üles võtsin, oli kõike muud kui ringrajale kohane, selline rahulik tosserdamine. Jalad olid kanged ja ajud pehmed.
Nii alustasin kohe esimesse punkti (32) minekul mõttetusega - üle suusasilla liikununa jätkasin mööda suusarada ülesrühkimist, et moodustada mööda suusarada mõttetu kaar ning siis jälle järsust künkast mööda suusarada alla laskumine, selle asemel, et künka ületamist vältides ja suure tee äärest alt liikuda. Punkt kraavi otsas tuli küll ilusti kätte, aga milleks oli vaja seda kuiva suusatrenni harrastada? Nunnud ülased siin.
Järgmisse punkti 2(31) liikumiseks tuli ennast jälle künkaservast üles vinnata ja siis kuidagi umbes suuna peale õigesse teede ristumisse jõuda. Haa, lahe. Punkti piirkonnas oli umbes mustmiljon rajakeste ristumist, aga püüdes siiski pingsalt ka maastikuvorme jälgida, väga suurt ekslemist ei olnud.
No 3(49) minek oli lihtne, otse mööda rada ja põmm õigesse lohku. Hakkasid ilmnema ka suvele omased lohad ehk põdrarajad punktide suunas. Punktist minema liikudes tuleb lihtsalt jälgida, et õige suunaga põdraraja valid. Nii ei olnud ka suurt raskust sattuda 4(38)-sse ja 5(50)-sse. Ka 6(40) ei olnud iseenesest mingi kunsttükk, aga poollageda kagunurk selles toomingavõpsikus oli minu jaoks veidi suhteline mõiste. Kui olin künka taha välja jõudnud, siis muidugi otse punkti ei sattunud. Vahtisin paremale-vasakule, ülejääänud kodanikud piirkonnas olid ka kuidagi ebamäärased, nagu nad ei teaks ka punktist midagi. Aga õnneks on praegusel aastajal puude lehed veel kidurad ja KP paistis läbi.
7(39)-sse liikumiseks tuli taas sooritada enda jõekaldast üles upitamine. Igakord võtab see "mägironimine" mu jooksutempo nullilähedaseks. Arusaadav, miks lõunaeestlased on keskmiselt arenenumad orienteerujad. Kuna mul võhma jooksmiseks ei jätkunud, siis jalutasin. Üllatusega avastasin et selle koha pealt avanes jõekaldalt hunnitu vaade vasakule. Nii ma siis jalutasin seal kuni ühel hetkel tundus olevat mõistlik otsustavalt paremale võpsikusse söösta. Õnneks oli seekord nii palju oidu (ilmselt jalutades on kaardilugemine lihtsalt põhjalikum) mitte esimest rada mööda üles künka otsa ronida, vaid läheneda põhjapoolsele kaevikule paremal künkajalamil liikudes ja nii ei olnud punkti leidmine ka mingi vaev.
Ometi olid jalad künklemisest mõõdukalt vatiseks läinud ja 8(34) punkti poole liikumine toimus jätkuvalt tosserdavas tempos. Püüdsin hoida suunda ning jälle samal ajal ka radu kasutada. Mingi karjääri-laadne moodustis andis võimaluse kurss käigult õigemaks korrigeerida. Seekord aitasid mind KP leidmisel punktile liginedes sealt lohu loodeotsast mitmed väljapõrkavad kaasorienteerujad.
9(36) poole liikudes võtsin otsustavalt suuna kompassi järgi ja püüdsin radu eirata, et kui siis kontrollida ainult kurssi nende järgi. Aga vaim muutus üha töntsimaks koos jäsemetega ning ühel hetkel avastasin end ikka liikumas mööda sirget teed suunas, mida minu meelest sellises suunas üldse olla ei oleks saanud. Tegin vaikset sörki ja püüdsin samal ajal meeleheitlikult aru saada, millist rada mööda ma siis ikkagi liigun. Saabunud n-haruline rist pani asjad paika ja sealt ristist olin juba suuna peale kõpsti KP-s väljas.
Oeoeah, jälle kaldast üles. Ja peaaegu otse põhja suunas auku - KP 10(35). Ja siis ometi, aitab sellest suunaga jahmerdamist - mööda highway'd kuni õige rajaotsani, millest tuleb paremale keerata. Haa, aga selles kohas õige rajaots. Muidugi ei saanud ma sellele rajaotsale kohe pihta, aga vähemalt taipasin ruttu, et õigest olen möödas, katsuks siis mööda valet läheneda. Radu läks jälle nii metsikult paljuks, et lõin neile käega ja orienteerusin ennast ümber pinnavormide järgi orienteeruma. Kusjuures, mitte kedagi ei olnud läheduses näha ega mitte ka eemalt mööda jooksmas. Imelik, ilmselt olen täiesti vales kohas. Püüdsin siiski orvandite üla- ja alaosi üksteisest eristada kuni ühel hetkel tundus, et nüüd siin peab olema. Ja umbes seal näe oligi - KP 11(37).
Oo, ja lõpuks viimassesse, pikk finishi laskumine, üle suusasilla veel väike tõusunukk, looge koos jõega ja kõik.
Väga mõnus, vaatamata mõne punkti paiknemisele prügilasus. Kogu trass kulges valdavalt mõnusas männimetsa aluses ja võpsikut oli piisava mõõdukusega ja see pidev künklemine ja turnimine kallastel. Kuidagi sümpaatne kulgemine oli. Loodus on ka muidugi praegu super- liiga heleroheline, liiga värske, tahaks ammustada.
Comments