Neljapäevaseks hingetõmbeks liikusime Ihasallu.
Uduvihm kasvatas kõrte külge pärleid.
hingesalu
ihavihm
udutõmme
hingevihm
ihatõmme
udusalu
hingetõmme
ihasalu
uduvihm
pärlid rohus
Silkasin läbi N21A raja, mille niiskes roheluses pakkusid elevust mõned huvitava etapilahendusega punktid, näiteks 3(36), 4(39). Suurem osa seevastu tuletasid meelde, et kompassi võiks pöidla küljes hoida ka muuks kui kaardil punktide järje pidamiseks. Lisaks õhus levivale niiskusele aitas jalgu konditsioonis tagada mudaste lodude läbimine, mis lõpuks ometi krõbikutele nii omase päevaku poriaroomi tagasid.
Mõned jõnksud ja kaared tulid sisse. Mõned inimesed olid veel tulnud.
Kordaläinud hingetõmbe metsikus looduses vahetasime öö hakul hingetõmbega punastes toolides, lastes rulluda silme ees lool
"Pikk tee alla". Vahel ei saa päris elu siiski nii jabur olla. Nick Horby teos jäi mul kunagi ühes lennujaamas lõpuni lugemata kui selle oote- ja lennuaja täiteks terminali poest soetasin. Enne laskus lennuk alla kui nood neli tegelast omadega kuhugi jõudsid. Filmis ei lastud neil ka mõistlikult hinge lõpuni tõmmata.
Reedeõhtuseks, see tähendab tänaõhtuseks, tööpäevajärgseks kohvikõrvaseks raamatupoes, kahmasin Richard Millet' "Märkmeid Eestist" ja lugesin ühe hingetõmbega läbi.
Millet on Prantsuse kirjanik, kes reisib 2011. aastal Eestis ja teeb vilunud vaatlejale omaselt tähelepanekuid reisisihiks oleva maa ja seal elavate inimeste kohta. Satub õnne seisundisse Eesti naisenimedes olevate topeltvokaalide kõla tõttu. Upub põlisrahvaste müstilistesse sinistesse silmadesse. Näeb eesti keeles kevadises ojavees heljuvat siidrätti. Varitseb akendel, et kohata oma elupaikades mõnd eestlast ja on kokkuvõttes vaimustuses asutushõredusest: "Unustades inimkonna arvukuse, leiad taas inimolemise kõige lihtsamal kujul. Mitte et ma idealiseeriks inimest; aga teda võib taluda vaid teatud distantsilt. Eestis saab see võimalikuks: ideaalne teisega kooselamise konfiguratsioon."
Ent eestlane näib ilmselt juba lätlastele morbiidse tegelasena, saati siis prantslasele, bussis teel Tallinnast Tartusse: "Reisijad, noored ja vanad, on peaaegu hirmutavalt liikumatud. Vaid mõni üksik mobiilihelin katkestab teekonna monotoonsust, aga räägitakse samuti liikumatult. Vanem mees minu lähedal näeb välja nagu Soome helilooja Joonas Kokkonen, kes on küll ammu surnud; aga võib-olla on ka tema surnud." või "Vabariigi aastapäeva eelõhtu: keset saali alustab rahvarõivas folklooriansambel tantsu, sellal kui noor meessolist laulab nii sünge häälega, et tahtmatult otsin ta jalgade eest laipa."
Üldises plaanis, Millet hakkab vaikselt valdurmikitastuma.
Uute hingetõmbe pärliteni.
Comments