Sel ajal kui Jaan võttis kuulda viimaseid lausumissõnu inspiratsioonikonverentsil
TEDx, kus muuhulgas on
viiteid Rein Maranile:
"Tegelikult sõltub kõik sellest, kuidas me end häälestame. Me võime minna loodusesse nii, nagu me läheksime oma lemmikkunstniku näitusele. Imetlema tema elu, loomingut, fantaasiat. Loomulikult jätame näitusesaali ukse taha oma igapäevaelu pudipadi ja läheme tajume suurt ja meeliülendavat. Me läheme endale tõestama, et me elame veel. Paraku jääb, nagu ikka näitusel, nii mõndagi võõraks, mõndagi me ei märkagi. Aga midagi märkame ikka – midagi, mis paneb helistama hingekeeled ja tekitab tahtmise külastada uusi näitusi. Aga looduses on neid näitusi oi kui palju. Mida rohkem näitusi, seda avaramaks saavad meeled. Ja ükskord küsime: „Kes sa oled?“ Ja võib-olla julgeme sellele ükskord ka vastuse anda."
olin mina juba teel sisemaale, minemas oma inspiratsiooni järgi järjekordsele näitusele, tõestama, et elan veel.
Reede pärastlõunal vupsas sisemaale jõudnuid Kooraste kandi põllunukkidele autodest ja bussidest välja nagu tegelasi filmis "Siin me oleme" lõpukaadrites. Elevil kodanikud kimpsude ja kompsudega Ilves-3 keskuses laiali pudenemas.
Ise istusin jupikese aega autos, uks valla, tuulehoog silitamas, liikumatult nagu zen-budist ning tea, kas mõtlemata mõtlemas, aga pärani silmadega keset kuppelmaastikku, uskumata et selline asi on olemas. Soojus. Päike. Puud. Seesinane möödunud linnatöötalv on olnud karm ja ihalus sooja rohelise metsa järgi on eriti suureks paisunud.
Kas sisemaale tasus tulla sisemaa enda pärast või ka ise enda sisemaa pärast. Läksid selgitama järgmised kolm päeva erinevates Kooraste ümbruse 'näitusesaalides'.
Esimene päev andis tavapärasele Ilvesele ootamatu tulemuse, kuna ma ei eksinudki loodusesse lootuseltult ära. Suutsin märgata pinnavorme ja hoida õiget suunda. Liikumiskiirus vaatamata alustaimestiku puudumisele taandus kohati ikkagi pigem okste ja võrsete vahelt läbitrügimiseks, mis jooksmist küll mingilgi viisil ei meenutanud. Või kas oleks pidanudki. Et võimalikult rohkem märgata. Et väljapanek ei jääks viivuks, liialt kirjuks silme eest läbivoogavaks imperssiooniks. Et märgata lumeviirge, sinililli, ülasenuppe, surnud põdrakanepi varte alt läbipugevaid kõrvenõgeseid, raiesmikele mahajäänud oksarisu, kändude ja juurikate viirud justkui kirjutamas üht lugu ...
Teine päev parandas ennast juba esimese punktiga, et ilveslik metsasviibimise olemus saavutud oleks. Otsisin punkti liiga vara, kohates mitmeid teisi ja tiirutades läbi ohtras koguses naaberorvandeid. Erilise keeru viskas pärast joogipunkti 4(65)st 5(43)sse siirdumisel. Nimelt mõnda aega uljalt palgiväljaveo teedel tuierdamist, avastasin ennast uuesti samal joogipaigaga teelt. Kuidas on võimalik ennast keset päikselist päeva 180 kraadi ringi keerata, ilma kõhklustel tekkimata, on veits arusaamatu.
Kolmas päev Pokumaa piirkonnas ainult lisas ilveslikkust - mets oli niisugune risupõrgu, et pärast seda kui ma viiendast(64) punktist sundimatult seitsmendasse(70) jõudsin ilma kuuendat(63)kohtamata, võttis edasi-tagasi lisahaak segastel raiesmikel innu ja hoo. Rassisin vapralt lõpuni ning jäi vaid tänada aastaaega, et risti-rästi mahakukkunud kuivanud kuuskede vahel turritasid ainult vaarikavarred, ilma nõgesteta ning kuusevõsavahelistel lagealadel olid sõnajalad hädavaevu alles nupu maast välja saanud. Suurem osa rohelisest oli veel kulu all soojas.
Kolme päevase pingutusega oli välisviimistlus kujunenud tavapäraseks - sääred, kintsud, käevarred kriibitud, kraabitud ja kergeid vorpe ja sinikaid leidub mitmel pool.
Võib-olla ma ei jõudnud seegi kord küsimuseni
Kes ma olen, vaid ikka pigem
Kus ma olen ning ilma viimasele vastust andmata, jalutaks siiani karmil lõuna maastikul.
Kaugel eemal radadest, jõuad vaadata sisemistesse sügavustesse, sobrada urgastes kuhu muidu ei jõua, piiluda äärte alla kuhu muidu ei julge, mahutada oma maailm selle teise, suurema sisse kuhu muidu ei mahu.
Bashō suundus rännates läbi ohtliku Jaapani vaimsetele otsingutele, leidmaks looduse ja inimese ilu ning nendevahelist harmooniat, mis oli selles hõljuvas maailmas kuhugi kadunud. Kui see oli juba kadunud 17. sajandi Jaapanis, kui kadunud võib see siis olla praegu.
Kolm pisikest peeglit. Need kolm mikrorännakut, kolmel eri päevil. Võib-olla selles seinebki orienteerumise võlu, et see peegeldab looduselt tagasi sind ennast. Iga taju ja tuju. Iga komistatud känd, iga eksitud tee, iga ületatud soo, iga ronitud küngas, iga veerema pääsenud kivi, iga vetrunud sammal, räägib sulle midagi sinust enesest. Kas kuulda tahad, saad või oskad.
Oma rännakute vahelised ööd veetsin
Pikajärve mõisas, mis oli ideaalne paik metsas kogetu settida laskmiseks. Üks Eestimaa fööniksmõisadest, tõusnud elule heas mõttes 'hullude' omanike Relvo ja Saima Värtoni täiesti hullu töö tulemusel. Hingega paik.
* Pealkiri laenatud Matsuo Bashō samanimeliselt raamatult.
Too on selle poolest huvitav lugemine, et pool kirjavarast seletab lahti tolleagset Jaapani haikai-luule tausta. Muu hulgas näiteks, polnudki varem kuulnud haikudes kasutatud 'luulepatjadest'. Need on kindla assotsiatsiooniväljaga kohanimed või seonduvad objektid ehk teatavad tugisõnad, mille abil on võimalik luua uus assotsiatsioonide rikas luuletus. Võib-olla meie kandi vasteks sobiks Tamme-Lauri tamm või Jaani-Tooma Suurkivi, mõni konkreetne ohvrikivi, püha hiis, aga ka külad, mäed, sillad või muu säherdune objekt. Jaapanis tekkis terve luulepatjade sõnastik. Luuletajate jaoks kujunes ajaga välja kujuteldav kaart, mille abil rännates oli ümbrust võimalik kogeda hoopis teisel tasandil.
Comments