Näärilaks 2023 Koplis
Näärilaksule enda üles tähendamisega on nii, et mõistus keeldub seda tegemast, aga mingil jõuluuima harduse momendil saavad tunded võitu. Ja jälle ... laksti, avastad 24h enne võistlust postkastist kirja, mis viitab sellele, et on saabunud korraldus asuda kuuse alla.
Või nagu Jaan nentis, võib Näärilaksu eiramine takistada 10 aasta pärast esitamast lüümikupalagani teemal: "Millega on Näärilaks?"
Õige vastus on: "Suure tähtsusega". Tõsi, sissejuhatavas osas tuleks võib-olla alustada ajaloolisest osast, selgitamaks mis asi see näär õieti on.
Lõpeks on õngitsejale kohaselt inspireerivam osa Näärivana püüdmine kui et tolle lõplik kättesaamine. Nii puhtaid emotsioone nagu Näärivana näppude vahelt ära libisemine tekitab, ei korja üles ei teatrisaalist ega raamatukaante vahelt.
Hümni ettemängimise asemel esines mõningane peataolek, aga umbes kuue ajal kadusid kodanikud näärilaksajad Kopli poolsaarel umbes täpselt kahes eri suunas, ainult neile endale teadaoleval põhjusel.
Sombuse ilmaga võtab kala terve päeva. Ja seega kiiret meil eriti polnud. Valdavalt terve päeva sadanud vihm oli pimeduse tundideks loonud asjakohase miljöö - vett täis lumelobjakas või kiilasjää. Kui kodanikud kaasvõistlejad arutasid stardis, millsele harjutusviisile oma digitaalsed andurid seada, siis kõne all olnud jalgrattasõidu, jooksmise ja käimise asemel ma oleks ujumise valinud.
Suuna mõttes jätsime läänepoolse Vene-Balti laevatehase asumi hilisemateks tundideks ja hakkasime alt servast Pelguranna poole minema.
Alustuseks paar botaanilist punkti 58 - käsipuu mitte kaugel Dünamo poksiklubist ja 57 - nõglapuu endisel Kopli kalmistul. Viimane oli lisaks punktisaagi täiendamisele abiks ka vihjete kogumisel. Ebatavaline, normaalne oleks olnud kodanikke mööda endist surnuaeada ühe puu juurest teise juurde jooksutada, et arutul hulgal kasutud vihjeid koguda, enne kui asjaliku täismõõdus punkti kinni saanud oleks.
Aga edasi läks asi niikuinii tiba ebamaiseks - ühe Tuulemaa ja Lõime tänava stalinistliku vormistusega maja juures peab olema inglikuju, et pista kotti punkt 56.
Oma hinge eest peab üks inimese loom ju ometi hoolt kandma ja saamahimu tuleb hoida kontrolli all. Lähme nüüd vaguralt edasi ja leiame kuusekese 53 ja kuusekese 54.
Esimese kuusekese osas tekkis meil botaaniline arutlus, mis ajast sirel kuuseke on. Aga sa ei näe asju, kui ainult oma enda lumehunniku otsas seisad. Näärivana leidmiseks ei ole vaja pingutatud vahtimist, vaid nähtava mõtestamist. Tuli oma pilk mõtestada läbi sirelivõsa, et näha aknakesele kujundatud helenduvatest lambikestest kuusekest.
Näärivana püük on inimkonna jaoks nii ürgne tegevus, et sellel ei olegi algust. Inimene võis Näärivanasid püüdma hakata õieti juba enne inimeseks saamist. Asulakohad paiknesid ikka näärikogude juures.
Üks asulakoht tekkis Sitsi mäele kui sinna 1898. aastal Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik rajati. Enne seda muistsemal ajal olla üle mäe Kopli lahe ja Tallinna lahe vahel jooksnud kõrge piirdeaed, milles üks värav, kust kaudu Kopli poolsaarele karjamaale pääseda. Veel muistsemal ajal olla see olnud vajalik piiramaks huntide pääsemist poolsaarel mäluvate karjaloomade kallale.
Sellesse asumisse kogunesid peamiselt ketrushuvilised, või siis need, kes aitasid teistel ladusamalt kedrata. Seal on Niidi tänav, millele Näärilaksu edenemiseks oli elektriposti külge seatud punkt 55 ja ma ei hakka jälle rääkima siin oma lugusid vanaemast, mida ma kunagi juba natuke ühe Linnarogaini raames tegin. Juttude kohaselt olnud just Niidi 9 see maja, mis I Eesti aja lõpuks enam-vähem valmis ehitati ja vahetult enne segaste aegade saabumist ära müüdi, et linnast maale Kiisa kanti Metsanurme külla koht osta. Vanaema ihkas linnaelu, talle meeldis pidada poodi ja valmistuti ostma kino. Maale minna polnud tal vähimatki soovi. Sõda lõi katkestuse, riigikorra muutus hävitas unistused. Ja nii olen ma nüüd hoopis see Kiisa tüdruk, kes käib sootuks teistel põhjustel mööda seda sama tänavat.
Näärivanal on terav kuulmine ja nägemine, peab tegutsema vaikselt ja vargsi. Aga just siis saabuvad kaks tüüpi, kellest üks kisab üle tänava, kui teine neist täie vaardiga punktikohast mööda aerutab.
Mhmmm... 52 tuulik ... päris nagu ei mäleta, et Sitsi mäel midagi Moulin Rouge'i laadset püstitatud oleks. Aga on, tuulik on, ja on vaikselt kombeliselt.
Peibutussööta ei maksa alahinnata. Joogipunkt on hea töötamaks sisse püügikohta. No mida võib loota - roosasid mullausse, mannapuder ... Ei. Punkt 33 - lehm - et siis värsket piima ja koorevõid?
Keset Karjamaa asumit, lehma (mõnigatel andmetel veise) juures oli noorem generatsioon pinksi lauale sättinud üles siiski traditsioonilised joogid ja püüdis uute kaartidega meelitada ligi mööduvaid kodanikke. Taustaks mängimas mingi segane ammukuuldud muss. Meeleolu oli nagu loodud, aga paika raatsisid külastada vaid asjalikud kaardilugejad, kõik ümberkaudsed olid kaldavõssa kadunud.
Üks silm ruutus ja teine kolmnurka tarbitud, otsustasime hoopis üle Hundipea mäe põhjapoole putka (30) suunas putkata. Laskusime mööda porist nõlva raudteele ja tuiasime täiesti üksildastel liipritel, edasi harunesime parempoolseid rööpaid mööda kui korraga paiskas näkku pimestav valgus, mida oleks võinud ka rongiks pidada, kui selle lähenedes poleks küsitud "Kas te ingleid nägite?" "Jaa, me tuleme taevast ülevalt". Jaan ei hakanud neile ütlema, et tegelikult need olid veits geid. Need inglid. Aga päris maine see keset seda masuudist paksu õhku, ei olnud.
Külmade tulles lõpetavad nad toitumise ja kogunevad suurematesse parvedesse talvituma. Nii võis ju olla hea mõte haarata punktis 32 päästerõngas ja Noblessneri kai otsa peal koos teistlaadi hulludega talisukelduda ja proovida parves liikuda.
Ei tea, kuramuse libe on.
Nüüd läks veel imelikumaks. Järgmine. Punkt 34 - duširuum. No eks ta ole higiseks veidi ajanud, aga ...
No ilmselt me oleks toda kümblusruumi alumiselt korruselt otsinud, kui sõbralikud kaasvõistlejad ei oleks hoolitsenud piisavalt meie heaolu eest. No kes see neid kaardile kantud nooli vaatab, need on nõrkadele, neid sa vaatad pärast kodus.
Muidugi, mingi täiesti rõve maja, Tallinn ikka veel ei ole valmis, kuigi eelmiste punktide põhjal oleks võinud juba hakata kahtlema, kas me oleme ikka Näärilaksul - kus on kõik rõvedad majavarede punktid.
Kalastamas käidi vahel ka päris kaugel sisemaal. Kui muistsetel aegadel võis Näärivana püük olla oluline elatusallikas, siis nüüd on märgata massilist huvipüüdjate teket.
Ületasime endise, kuni 1939ndani, Girgensoni nime kandva tänava, et siirduda tutvuma kunstiga. Uued Banskyd ja Von Lõngused on harjutanud kätt seintel, mis jäid järgi pärast seda kui nende vahel oli toodetud päevas 1200 elektrimootorit või 2000 vahvlirauda aastas. Või siis see teine tehas, kus valmistatud seadmete abil teisaldatakse Euroopas 30% tarbitavast gaasist.
No mõtle, lödistad pahkluuni vedelas lumesodis, nagu mingis soos ja sind ümbritsevad müürid, mille vahel on toodetud viina-, õlle-, piirituse-, pärmivabrikute seadmeid, sae ja jahuveskite seadmeid, aurukatlaid, filtreid, pumpi, külmutusseadmeid, vedureid, põllutööriistu, tööpinke, lifte, gaasitorusid, puurtorne, tornkraanasid, põlevkivikombaine, õhkjahuteid, elektrimootoreid, kaskaadmuundureid, allveelaevade seadmeid, käsigranaate, transformaatoreid, triikraudu ja muidugi vahvliküpsetajaid.
Päris vahvleid küpsetavad ainult Volta vahvlirauad. Ja kui sul ei ole seda päranduseks saadud vanaemalt, siis sa lähed ostad selle mõnelt vanavara laadalt, et olla eeskujulik perenaine.
No ma tunnen päris lähedalt küll ühte tüüpi, kes seletab, kuidas Uus-Volta saab olema nagu mingi New York - vahekorrustega ruumikad loftid, mille suured aknad ja metallpiiretega rõdud tekitavad tunde nagu oleks New York kolinud Kalamajja. No hea seegi, kui keegi pole väsinud unistamast.
Meil sujus selles pooltrendikas linnastus - ühel pool New York, teisel pool "Stalkeri" tsoon, kunsti kogumine päris ladusalt. Oksjonil ma panustaks punkti 41 taiesele. Osta seda, mis sulle meeldib. Kuigi mine sa tea, tegelik trendilooja on vast hoopis punkt 43 taies ...
Veider oli see, et umbes kolm aasatat tagasi sai kogu territooriumile rangelt giidiga kokkulepitud väravaid kasutades, aga nüüd tuia sisse-välja. Siis polnud Uus-Volta tänavast veel asfaltiribagi ja valitses valdavalt täiesti ruderaalne meeleolu. Samas osades hoonetes käib mingi toksimine ja kolkimine ikka edasi ja Masinatehase väravas tõmbasid reede õhtusel tunnil suitsu veidi rammstainliku välimusega tüübid ning jälgisid kahtlustavalt neid veidrikke, kes aia ühel ja teisel pool kunsti mõtestamisega tegelesid.
Aga eks ole ka Näärivana püüdjate seas selliseid, kes pole just eriti osavad, aga lähevad kalale üha uuesti ja uuesti. Nii ei olnud kunstilis-hüsteerilised väljendused meid veel rivist välja viinud, kuigi täiesti läbiligunenud jalad tekitasid lootuse, et ainus õisgutus sellele on koroona ja gripi vastu immuunsuse saavutamine.
Ja võib-olla ei lähe enam kaua, et loodaks lausa Näärivanade püüdmise Selts. Klubide vaheline sotsialistlik püügivõistlus jätkus läbi 35 punkti - taas üks varedes torn, paraku aedadega kiivalt kaitstud, et näärilaksajad torni oma müdinaga ümber ei ajaks.
Pealegi ei olnud kunstiline osa veel päris läbi. Kolmnurkne osa regioonis Angervaksa-Paavli-Manufaktuuri nõudis kolme sihtpunkti tuvastamist.
Tuleb tunnistada, et kuigi Näärivana oli püüdnud osa kaardist katta teerullide ja lumememmedega ei olnud selles ikka piisavalt nõiaudu ja jäljed lumel reetsid, et seltskond on liikunud üpris sirgjooneliselt ühest punktist teise, kui mõned nähtamatutesse aedadesse kinnijooksmised välja arvata. Sellist tavapärast tugevat peataoleku aurat ei olnud piisavalt üleval.
Pärast 51 punkti oli selge, et alumisel kaardiserval ei ole meie jaoks enam midagi pakkuda, kui need hiired ja oravad just ei püüa millelegi vihjata.
Paljassaare imelises linnuriigis valitseb ilmsesti ka täielik vaikus. Kagutuul viib katlastki kalad ära, asi tal siis see poolsaar paljaks puhuda ei ole. Nime järgi see nagu olekski juba juhtunud.
Pealegi ei võinud teada, kas liigne aktiivsus ei või mitte lõppeda kordonis kartuli koorimisega.
Niidi tänava otsa jõudes saabus peatusesse parasjagu buss 33, pakkusin Jaanile ühissaani kasutamise võimalust, millest ta kategooriliselt keeldus. Tollega oleks saanud kenasti punkti 3 aia juurde kihutada ja siis sujavalt poolsaare tipust veel mõned punktid krabada. Aga ahnuse kohta juba oli mul mingi lause. Lasime osa kalu tagasi ja piirdusime jalakäigu kaugusele jäävate 9 ja 1-ga. Numeroloogidel oleks siin kindlasti mõtteainet - lõpetada sedasi 9-1.
Meile aga meenus, et päris püügiretke alguses sai talletatud ju paar vihjet.
Kuna igasugune digimaterjal oli lubatud ja paistis, et me ei olnud kalavetel käies oma mälutarvikuid rannale maha poetanud, saime natuke meenutada, mida me algusfaasis punktis 57 nägime. Seda kahedimensionaalset 3D kujutist tuli küll natuke külmunud varvaste saatel projetseerida tegelikkusega, ja kuigi Jaan viibis nii majade vahel kui rotundis, ja tuli sealt alla tähega I, ei ole viimases käik taevas viibivate seadmeteni vist jõudnud.
Justkui nois äratoodud tähtedes võiks olla peidus veel üks salakood, mis aitaks Näärivanale lähemale jõuda, et tema olemust lahti kodeerida ja luudeni paljaks rookida. Aga las ta jääb.
Sest Näärilaksul käimine on nagu kalal käimine - iga püügil käidud päev arvatakse elupäevadele otsa. Vähemalt nii usuvad kalamehed. Vähemalt nii usuvad näärilaksujad.
Peamine ju ongi, et sulle on su usk antud.
* * *
Näärivana püüdmisel oli abiks Vladislav Koržetsi "Õngitsemine".
Comments