Mis lehti ma loen

Õhtute viisi, pärast pimedaid uitamisi, linnalähedasi valgeid - Pirita, Männiku, Järve, Nõmme, Pääsküla. Lehtedes on jooni, kriipse, triipe, laike, rõngaid, ruute, riste, nurki, täppe, sirgeid, kõverusi, mumme, punkte, sõõre, viirutusi.

Noid lehti sirvides saan teada, et lumi on ära sulanud, aga rohelist esindab endiselt vaid sammal. Väga terasel lugemisel võib mõne toominga pungatipus ju õige vihjelist uusrohelist siiski märgata.

Nendest lehtedest saan teada, et pealinna ümber on veel siiski mõni läbi lugemata joon, kriips, triip, rõngas, ruut, rist, nurk, täpp, sirge, kõverus, mumm, punkt, sõõr, viirutus.

Vahel lähen ridadega segamini ja loen mõnda mitu korda, eriti Järvel. Vahel jätan mõne loo üldse vahele, eriti Nõmmel. Vahel vahetan teiste lugejatega uljaid tervitusi, eriti Pääsküla siniste joonte juurde jõudes. Vahel satub lugedes liiv jalanõudesse, eriti Männikul, vahel lähevad lugedes jalad märjaks, eriti Nõmmel. Vahel tundub, et seda uudist ma olen juba lugenud, eriti Pirital.

Poolteistnädal täis lihtsaid, väikeste krutskitega lugemisi, head aju sirutada pärast tööpäeva.

Miks aga Päevalehe toimetus on nõuks võtnud, et muidu normaalsed lehehuvilised himustavad laupäeva hommikuti 'kroonikat' lugeda, on arusaamatu. Muidu loetav uudiskogu sisaldab nädalavahetuse väljandes heietusi sellest mida niikuinii tead või mille teadmine karvaraasugi päeva põnevamaks ei tee. Keegi paneb kohvisse koort, keegi marineerib seeni, kellelgi on lapsed, kellelgi pole meest.

Puulehtedeni on veel aega.