Suur Gatsby

Neljapäev oli ideaalne päev illusioonidesse astumiseks. Nagu olekski suvi, päikeselises päevas, taevas valged pilved illusiooni täiustamiseks. Päike kiirgamas läbi pisikeste roheliste lehtede, tuul neid õrnalt kiigutamas, illusiooni täiustamiseks. Nagu olekski siis talv nüüd otsas.

Kaberneeme rannas, kogunemas järjekordne o-kamp. Läbi rannamändide paistmas päikses helkiv sinine meretriip, illusiooni täiustamiseks. Tüübid pudenevad puude vahele.

Aeg unistamiseks. Lippan kaart peos. Püüan oma rohelisi tulukesi. Rannanõlvade vahel olevad künkad ja orvandid libisevad kergelt kätte. Segadus tekib raiesmike vahele jäävate punktidega. Mitte piisavalt, et unistusi lõhkuda.

Kihutan linna tagasi. Kell seitse istume kolmekesi nina vastu lina ja ootame, mida on Baz Luhrmann välja võlunud Francis Scott Fitzgeraldi tükist "Suur Gatsby". Luhrmann kiilub dzässajastu suurejoonelisse kreemitorti lõike kaasajast, mis osavalt sulanduvad nii, et neid kohe tähele ei panegi ja maitsemeeli ei riiva. Filmikeel dikteerib tempo, millega süüa tuleb ja nii on suurel ekraanil nähtu tiba rammusam kui teoste üldine faktuur kui neid lugedes tarvitada. Kõiki osiseid kohe ei hooma ja mõned momendid jätavad järelmaitse. Mulle meeldib, kuidas Fitzgerald justkui imalat lugu vestes tegelikult hämmastavalt palju suudab ära rääkida. Eks Luhrmann laseb omalt poolt vahukoort juurde.

Kas unistuste täitmiseks saab vahendeid valimata läbi aja liikuda, ilma et läilaks ei lähe ja süda pööritamata ei hakka. Vahel saab aeg ootamatult otsa, tulukesed plingivad edasi, ilma unistajata. Aga kas kogu see vaht tasus kugistamist.

Parem olla päriselt. Illusiooni sees või selle kõrval, päriselt. Või sa oledki Gatsby.


9-aastasele põnnile meeldis ka kusjuures.
Isasse.