Musta-Tähe-Klooga-Liba mäetornirannahundita

O-elamused on ürpiski roheliseks viimase nädalaga muutunud. Meeled justkui ikka veel tõrguvad kogu äkiliselt saabunud suve omaks võtmast.

Esmaspäevane Kompassi päevak mõnusal retrohõngulisel kaardil. Liitun kõigi nendega, kes avaldasid arvamust, et 1978. aasta minimalistliku värvi- ja objektide gammaga kaardil sootuks ladusam liikuda oli. Rajameistri blogis on tänapäevane variant 25 aasta tagusega visuaalselt hästi võrreldav.

Kõige suuremaks eksitajaks osutus nõlvaalune soolodu ja seal vahel kulgevad rajad. Juba esimesse punkti sik-sakitasin tuvastamatul viisil. Nii hämarad veekogud nagu nood surnud veega sopistused võiks otseminekule veenda äärmisel juhul mõnel rogaini 12. tunnil. Vanaka lageda nõlva piirid näikse olevat viimased veerandsada muutumatul kujul püsinud ja tolle järgi sai selle kaardinurga punktid ladusalt paika. 4. punkti (34) lohu mõtlesin välja selliselt, et nii otse saab järsakust alla tulla ainult too trepiga rajalõik. Moodsa ajastu kaardilt pole selle lääne osast vaatamata korduvale külastusele osanud nii selgelt välja joonistuvaid valle märgata. Lust oli nende järgi liikuda, varasemaist mäletan pidevat ekslemist sealkandis.

Nii lollilt entusiastlikku figuuri nagu too pruunides pükstes tegelane kaardi vasakus nurgas, pole ma ka varem kordagi oma 12 ja poole aastase o-kogemuse jooksul kohanud :)

* * *

Teisipäevasele Tähetornile läksime koos töökaaslase Marikaga. Nagu selgus, siis elus teist korda metsa sattudes, osutus Harku kuhilike ja kraavide segapudru pisut kaelamurdavamaks ülesandeks kui esimesel korral läbitud Loomaaia territoorium. Sammude kogumise võistlusele sai see aga ainult kasuks tulla - Marikal kogunes neid oluliselt rohkem kui mul.

Ise ma tuterdasin siin ja seal - ei oska selle kaardipildiga ikka ja jälle hakkama saada. Soperdasin kuuenda (47) punkti piirkonnas - teen seal alati detailsemat reljeefiuuringut kui punkti võtmiseks tarvis. Panin seitsmendast(44) punktist teele jõudes mingite noorjalgratturite järgi vales suunas uhama; sooritasin mitmekümne meetriseid kõrvalekaldeid viienda (49) ja kaheksanda (51) tähiseni jõudmisel ning moodustasin pookstaave kolmandasse (42) pöördumisel. Sammude rohkusele tuli see muidugi kasuks.

* * *

Kloogaranna põhifenomen on endiselt see, et rongiga pääseb praktiliselt otse randa. Seekord oli kogu päikeses küütlev keskuski kohe rannaluidete taga. Veidral kombel ei olnudki sealset rannajoont vallutanud udu, vaid suhteliselt mahe päikseline briis.

Rada oli üpriski omapärane, pakkudes esimeses otsas võimalust ületada  mudaseid lodusid ning punkte järjest kaevikutes ja ojasoppides, milleni pääsemiseks oli lihtsamaid ja keerukamaid viise, kuid kindlasti ei pääsenud seekord korduvast oja ületamisest, mille liivane põhi ei olnudki nii eemalepeletav kui võiks muidu kohati mudasest metsaalusest karta.

Raja teise poolde pääsemiseks tuli leida auk üllatavalt tiheda liiklusega Paldiski maanteel vuravate veokite vahel, mida korraldajad küll julgestasid ning lõpuks ometi õnnestus kohata oma o-ajaloos rästikut. Too oli üpris vedelevas olekus ühe raudteeäärse palginoti peal, võtnud sisse palju-s-lise kujundi ja oleks võinud ka märkamata jääda kui poleks olnud ümber teisi huvilisi ussielu uurijaid. Tuleb tunnistada, et eks ta veidi ikkagi heidutas ja esimesse ranna punkti siirdusin üpris hoolikalt maapinda takseerides.

Lõpuosa luitepunktid läksid kuidagi kiiradi-kääradi ja eelviimasesse minekuks kehtis sajaprotsendiliselt reegel, milleks minna üle purde ringiga kui saab otse läbi rämeda võsa ja mudase jõe. Viimast ja eelviimast punkti ühendava punase joone alla jäi purde tähis, aga kes sellist asja ikka kaardilt otsima hakkab. Ja nii ma esiotsa ei taibanud, miks paljud persoonid viimasesse punkti paremalt poolt oja tulevad, et miks nad jälle sealt ojast läbi trügisid, kui et oleks saanud vasakult ojaservast kuivalt. Juhm.

Kloogarannas avas oma neljapäevakute seeria ka ülejäänud pesakond. Linnast lahkudes oli meil ettekujutus, et äkki me suudame pärast metsas rassimist poole kaheksaks Niitväljale Liisi Koiksoni kuulama jõuda, aga eksirännakud metsaalustes ning ülessoojendamata merevesi, millega end kontserdikõlbulikuks loputuda, muutsid meelt.

Raiden tegutses omapäi tugirajal, mis kulges seekord rannaäärsete luidete vahel  ja kuigi ta algul ei tahtnud üksi minna, siis nending, et ta vanuse poolest tittede nöörirajast välja kasvanud on ning kogu ala turvaliselt mere ja parkla vahel asub, nõustus iseseisvalt rajale minema. Tundub, et rohkem tähelepanu punkti asukoha tuvastamisel ei teeks kurja, aga seda muljet et ei saadaks oma asukohast aru, küll ei tekkinud. Väga sümpaatne laste- ja ega suurte rajalgi häda polnud. Päevakutel peaks hakkama N21A radu jooksma, vahel kipub N40 ikkagi lüheldane olema. 

 * * *

Jalg kibeles nädala lõpetuseks Libahundile, soovi tappis aga Raideni hoojalõpu tennisturniir ja Jaani ahjuehituse hooaja algus ning pühendasin oma päeva hoopis koduperenaiselikele askeldustele. Et päikseliselt kaunist rohelisest ikkagi osa saada, tegin õhtu lõpetuseks 'maastikuluuret' Tallinna o-nädala tarvis. Mõned paigad jäid fotosilma ette.

Sel kevadel tiigile toodud mustad luiged esiplaanil, viibisid enamus ajast pea vee all
 

Kanal 1  - looge lustla kõrval

Alumises aias lossi ees

Alumises aias

Elujõud, alumises aias

Kanal 2, looke teine ots

Villa Mon Repos imetlemas ennast uushoone klaasseinalt

Kanal 3

Minu jaoks tundmatu taim jaapani aias, rodode õitsemiseni on veel aega

Jaapan aed Hundikuristiku poolt

Jaapani aias

Peetri ringi ääres, tammesalus

Tammed lummavad iga detailiga

Jääkeldri vastas

Kanal 4, pargi lõuna osas 

Kadrioru klassika

Kanalid on minu poolt meelevaldselt nummerdatud, loodetavasti neile tekivad mingid nimed.