Lasnamäe knockoutsprint

Kujutasin eile ette, et lähen pärast Ilvest õhtul Lasnamäele tegema väikest lõdvestavat sprinti. Välja kukkus 7-kilomeetrise jooksutrennina.

Üpriski äärmuslik maastikuvaheldus - lõuna pokumaadelt kilulinna majakarpide vahele. Madaltiheda oksarisu seest kõrghoonete ümber. Osoonisest vaikuse ja rahu oaasist tolmuse ja lärmaka linna sisse.

Ometi oli sellele veidi trööstitumale peisaažile kogunenud sõbralik kaaskond, kel jagus aasivat lõõpi iseenda ja teiste kohaletulnud 'veidrike' üle.

Soojalt mõjusid kohalikud autojuhid, kes tuututamise asemel hulle õhtuseid siblijaid suvalises kohas üle tee rahulikult läbi lasid. Uudishimulikud jalutajad ei lasknud end tormlejatest rohkem kui kulmukergituse jagu suurt segada, nagu sellised majade vahel silkavad tüübid üpris tavaline esmaspäeva õhtune meelelahutus oleks.

Naha sai soojaks. Korda kolm. Ilmast ja tempost. Kui kvalifikatsiooni jooksus veel kuidagi püüdsin, siis poolfinaalist finaali pääsemise lootustki ei tekkinud, kuid haa-haa, see ei aidanud, kolmas kord, koha jooksude tarvis tuli veel üks tuur ette võtta. Koju jõudes olin puhta ära väs'nud.

Selline muhe butiigi üritus, mõnekümnele o-spintida viitsijaile.