Vanalinna fallinsprint * Haabneeme päevak
Kui nädalat sai alustada Lasnamäe väljalöömissprindiga, siis keskpaigas lubati lahkesti kõigil Vanalinnas sisse astuda Linnasprindis.
Lahendasime selle oma pesakonnas säherduselt, et Raiden ja Jaan moodustasid nummerdatud osalejate paari ja ma kiibitsesin niisama.
Välja nägi see nagu kolm paksu sakslast Tallinnas - kaart oli Raideni käes ja tema otsustada jäid teevalikud. Raekoja platsil me mõjusime igatahes nii selge sihita tüüpidena, et ühe välisterassi sisseviskaja meid inglise keeles oma õllelibistamis püünele kutsus, millele me inglise keeles korralikult vastasime, et meil janu hetkel suurt ei ole.
Kui jätta välja ilmakaartes desorienteerumine, mitmete kangialuste mittetuvastamine ja mõnede kinniste aedade mitte välja lugemine, siis võiks öelda, et Raiden sai oma vanemate läbi Vanalinna tassimisega hakkama enam-vähem optimaalsel teejoonel. Ilmselgelt edenes majadevaheliste tänavate väljalugemine edukamalt kui lagealade pargiteede lahti kodeerimine.
Tõsi, näib et tähelepanu hajutasid kohad, mis olid tuttavad - tekkis tahtmine liikuda nö peast, samas kui punkt ise oli tundmatus paigas ja nõudis ikkagi kaardi jälgimist või tõmbas fookuse eemale mõni tänaval toimuv elav aktsioon, sh näiteks Shnelli tiigi äärsel jalgpalliplatsi laste vutitrenn. Nu ja ilmselt ei ole ka eriti eksimise pärast vaja põdeda, kui vanemad kohe käepärast võtta.
Ilm oli ju suurepärane ja ürituse iseloom ideaalselt sobiv kooliõpilastele - rada sai läbida kahekesi koos. Võib-olla peaks olema rohkem otse turundust koolide kehalise õpsidele või klassijuhatajatele, et need peadpidi tahvelarvutitesse ja nutifonidesse kinnikasvavad tegelased neist vahel natuke lahti opereerida. Kas vanalinna ei saa mobo rada teha, siis nad saaksid seal telefonis peadpidi edasi kinni olla, aga vähemalt liiguksid.
Üldse mulle näib, et laste kasvatamine ei ole kunagi varem nii lihtne olnud - pole ju muret tundideks, kui natuke söögipoolist ka veel kappi jätta, nutividinad suudavad hoidmisega suurepäraselt hakkama saada. Samas ei ole laste maailmapildi üheülbasutamisest päästmine kunagi nii raske olnud - täiesti uuel taseme tuleb leida argumente, et jõnglased saada nägema ka maailma ekraani taga.
Mul on kaks 13 aastase vahega poissi ja need kasvavad kohati ikka kaardinaalselt erinevates maailmades. Miks mulle tundub, et eri vanustes tüdrukute maailmad ei erine nii drastiliselt.
* * *
Sisemine energia on see nädal kuidagi hõredavõitu ja aukudega, mingi peavalu, unisus ja muidu jõuetus, seetõttu liikusin neljapäeval Viimsisse Lubja mäe kanti kuidagi poolvines. Viimased mälestused Viimsi poolsaare metsadest häälestasid täiendavalt tõrksasse meeleolusesse.
Aga seekordsed transpordikompanjonid Risto ja Berta näol hajutasid sisemise vimma ja nagu Risto ütles, et kui seal metsas muud ei ole, siis vähemalt tärkavaid pungi ikka saab imetleda, asusin starti summudatud hädaaistingutega. Kui muud ei ole, siis jalutuskäik värskes õhus ei saa ju ometi halba teha.
Üllataval kombel oli rada ja mets selline, mis mõjusid positiivselt - risu oli, aga ilmselgelt ei ületanud see Pokumaad Il ves-3'l; rada ei olnud ka ainuüksi mööda sihte jooksimine ja samas ei pidanud otsima kive päris keset lamedat metsa ilma mõistliku pidepunktita; rohelistest pungadest rääkimata.
Küll aga esines selline veider effekt, et kohati oleks nagu ekraan läinud ruuduliseks ja mõned ruudud üldse koha omavahel vahetanud. Mis väljendus selles, et kulgedes mingil suunal ja rihtides mingit paremale jäävat raiesmikku, tegin ise seda tajumata pea täisnurkse suunamuutuse ja läksin täiesti segadusse kui oodatud raiesmik hoopis vasakule ilmus. Mingi ruumitükkide nihe.
Enesetundele mõjus lokaalselt, vine kestab edasi.
Lahendasime selle oma pesakonnas säherduselt, et Raiden ja Jaan moodustasid nummerdatud osalejate paari ja ma kiibitsesin niisama.
Välja nägi see nagu kolm paksu sakslast Tallinnas - kaart oli Raideni käes ja tema otsustada jäid teevalikud. Raekoja platsil me mõjusime igatahes nii selge sihita tüüpidena, et ühe välisterassi sisseviskaja meid inglise keeles oma õllelibistamis püünele kutsus, millele me inglise keeles korralikult vastasime, et meil janu hetkel suurt ei ole.
Tõsi, näib et tähelepanu hajutasid kohad, mis olid tuttavad - tekkis tahtmine liikuda nö peast, samas kui punkt ise oli tundmatus paigas ja nõudis ikkagi kaardi jälgimist või tõmbas fookuse eemale mõni tänaval toimuv elav aktsioon, sh näiteks Shnelli tiigi äärsel jalgpalliplatsi laste vutitrenn. Nu ja ilmselt ei ole ka eriti eksimise pärast vaja põdeda, kui vanemad kohe käepärast võtta.
Ilm oli ju suurepärane ja ürituse iseloom ideaalselt sobiv kooliõpilastele - rada sai läbida kahekesi koos. Võib-olla peaks olema rohkem otse turundust koolide kehalise õpsidele või klassijuhatajatele, et need peadpidi tahvelarvutitesse ja nutifonidesse kinnikasvavad tegelased neist vahel natuke lahti opereerida. Kas vanalinna ei saa mobo rada teha, siis nad saaksid seal telefonis peadpidi edasi kinni olla, aga vähemalt liiguksid.
Üldse mulle näib, et laste kasvatamine ei ole kunagi varem nii lihtne olnud - pole ju muret tundideks, kui natuke söögipoolist ka veel kappi jätta, nutividinad suudavad hoidmisega suurepäraselt hakkama saada. Samas ei ole laste maailmapildi üheülbasutamisest päästmine kunagi nii raske olnud - täiesti uuel taseme tuleb leida argumente, et jõnglased saada nägema ka maailma ekraani taga.
Mul on kaks 13 aastase vahega poissi ja need kasvavad kohati ikka kaardinaalselt erinevates maailmades. Miks mulle tundub, et eri vanustes tüdrukute maailmad ei erine nii drastiliselt.
* * *
Sisemine energia on see nädal kuidagi hõredavõitu ja aukudega, mingi peavalu, unisus ja muidu jõuetus, seetõttu liikusin neljapäeval Viimsisse Lubja mäe kanti kuidagi poolvines. Viimased mälestused Viimsi poolsaare metsadest häälestasid täiendavalt tõrksasse meeleolusesse.
Aga seekordsed transpordikompanjonid Risto ja Berta näol hajutasid sisemise vimma ja nagu Risto ütles, et kui seal metsas muud ei ole, siis vähemalt tärkavaid pungi ikka saab imetleda, asusin starti summudatud hädaaistingutega. Kui muud ei ole, siis jalutuskäik värskes õhus ei saa ju ometi halba teha.
Küll aga esines selline veider effekt, et kohati oleks nagu ekraan läinud ruuduliseks ja mõned ruudud üldse koha omavahel vahetanud. Mis väljendus selles, et kulgedes mingil suunal ja rihtides mingit paremale jäävat raiesmikku, tegin ise seda tajumata pea täisnurkse suunamuutuse ja läksin täiesti segadusse kui oodatud raiesmik hoopis vasakule ilmus. Mingi ruumitükkide nihe.
Enesetundele mõjus lokaalselt, vine kestab edasi.
Comments