Rogaini EM Černé údolís

Kohalejõudmine

Erinevalt Švejkist, kes oma värvikat teekonda České Budějovicesse kohustusi täitma peast kulges, olid meie käsutada mõned maakaardid ja GPS-seadmed ning Kaug-Ida päritolu trandulett, mis võimaldas kolmapäevasest eestimaisest Jaanipäeva pohmelusest jõuda reede pärastlõunaks Lõuna-Tšehhisse Černé údolí külakesse ilma suuremate ekslemiste ja sekeldusteta ning seda, kas mõni Poola maanteeröövel oleks tahtnud meie kaela kahe korra keerata, võib vaid fantaseerida.

Vaid mõniteist kilomeetrit Austria piirist Lõuna-Böömimaal asus seekordse rogaini EMi keskus, vallutades baaslaagrina eelmise sajandi lõpu militaarrajatised, mis omal veidral viisil olid tänaseks üritanud võtta majutusasutuse funktsiooni.

Iseenesest oli kõik suhteliselt kompaktselt koos - parkimine, telkimine, hash house, start/finiš. Käbedamatel regijatel ka toakene mainitud kompleksis. Ometi ei olnud säärane rustikaalne õhustik päris võrreldav mõne Soomes ettetulnud keskuseks oleva talukompleksi või matkakeskusega. Kõik oli kuidagi kiibakas, aedadega segaselt poolitatud territoorium, endisaegsed karmid eksterjöörid veidi agressiivsed ja hallid. Nojah, kraadi võrra krõbedam ja mahlakam kui Leedus toimunud EMi keksus.

 

 

Aga ka seekord, ei olnud mitte keskuse arhitektuurilise ja logistilise lahenduse üle arupidamine peamine. Hein niidetud ja elekter sees.

Ajasime oma kupli rahvusvahelise seltskonna seas püsti ja tutvustasime endale ja Raidenile, kes pidi jääma ööpäevaks telki valvama, seniks kuni me Jaaniga metsas tuuseldame, keskuse asendiplaani: vetsud, vesi ja veetše. Viimase terminiga võiks kutsuda paika, kus teistegi perede noor generatsioon oma nuhvelid laadida ja nühkida sai.

Söögiga oli nii nagu ma pelgasin - kohapeal sai ainult ettetellitud söögikordi talongidega realiseerida ning juurde osta jooke. Õnneks ma olin taibanud meile vähemalt hommikusöögi ja Raidenile mõned järgmised einekorrad ööpäeva tellida. Varuvariandina oli ostetud mitme võileiva jagu lisamaterjale Pelhřimovi marketist.

Juba saabunud ööpimeduses (mis jõudis kätte kell üheksa sealkandis) pakkisin valmis järgmiseks päevaks seljakoti ning üritasin inimeste ja asjade segadikus telgis mingit süsteemi luua, et ma ei hakkaks hommikul dresse otsima näiteks banaanikotist. Kolmekesi on meie uberikku üpris vaevaline koos kolaga ära mahtuda.

Mingi seletamatu südamepekslemine ajas mu korduvalt üles. Just kui olin naabertelgis kottidega krabistamise ja tõmblukkude tirina taustal magama jäänud. Asi läks nii hulluks, et rüselesin mingil öötunnil telgist välja ja tuuritasin pimedas peldikute ja putkade vahel, taevas tähti täis. Ei tea, ealised iseärasused vist, aga pole enne ega pärast rohkem säherdust häda olnud.

Hommik saabus vankumatult koos pilvise taevaga, mis ühest küljest varjas kuuma, teisalt ähvardas kogu aeg vihmaga. Lõpuks seda tuligi päris mitu korda. Kohati päris paksult ja kõuemürinaga, Raidenil oli telkki vett läbi laskma hakanud paarist kohast ning uppumisest pääsemise plaani koostamise asemel oli ta lihtsalt teki alla pugenud.

Telklinnaku äratus on naabertelkide kilekottide krabin, tasane mitmekeelne jutumulin, mis aina kõvemaks ja tihedamaks läheb, üksikud poti kolksatused priimustel. Sagimine telgist ja esistelt kandub aegapidi üle keskuse - liikumine laieneb vetsude, hambapesu kraanide, hommikusöökla ja autode vahele, kuniks kulmineerub kaardisabas, kuhu ärevalt koondutakse ja kaart peos oma urgu tagasi joostakse.


Kohalt võtmine

Et ette võtta paaritunnine nohistamine - üritamaks pulkadeks lahti võtta kujutatud joonte ja laikude rägastikku, paigutades sinna oma võimeid, sättides neid kaardile kantud punaste rõngaste vahele.

Kaardimaterjal oli seekord ettevalmistatud pisut teises notatsioonis kui 2012 MMi ajal - nimelt puudus roheline värv, metsad, sh ka raiesmikud olid kõik valged ning pläsakas kollasega põllud ja selgelt lagedad puudeta alad. Seetõttu mõni lage raiesmik vahel eksitas - eeldanuks seda tolle pläsaka kollase tähistusega alateadlikult. Lisaks oli kaardil musta kirbus*a kujulisi moodustusi, mõned ka kolmnurksed. Vihma ajal tahtsin korduvalt seda prügi oma kaardilt ära raputada - tegelikkuses olid need ümarjate kivide kuhilad. Reljeefi joon 10m, nagu Prebužis.

Reljeef ise oli üpris sama terav ja laineline nagu MMi ajal ning trassi planeerimisel tasus tiheda teede võrgu tõttu täiesti kaaluda, kas üle või ümber mäe. Mets ise seevastu oli kohati päris hõre, palju puhast ja korralikku hooldusraiet ning läbitungimatusse madalasse kuusevõsasse võis sattuda vadavalt vaid ojade piirkonnas.

Teeradu oli kaardil n Ameerika vastandina üliohtralt ja nii mõnigi jäme katkendlik kaardil jäi päris elus märkamata või oli pika heina sees peidus. Mõnelgi korral aitas õiget teed valida rohkem reljeefi jälgimine kui rada mööda tallamine.

 

Kõige keerukamateks osutusid kraavide punktid - noid süvendeid oli jällegi maastikul rohkem kui kaardil ja eriti segaseks läks asi pikas heinas harunevate kraavidega. Ka siin aitas pigem sammude lugemine kindlast teeristist ja õige suuna hoidmine kui stiilis mööda kraavi serva selle alguseni välja. Eriti keeruliseks oleks nendega pimedas läinud.

Raja kavandamise ajal me üksikasju looduses muidugi ei teadnud ja lähtusime ikka pigem kilometraažist, mida läbida, aga eks hoidsime eelmisi Tšehhi mälestusi kuklas. Üritada olulisel määral mägisemat osa vältida, sel kaardil väga ei õnnestunud - lamedamad piirkonnad jäid kaugemale ja punkte sama teepikkuse juures vähem. Ja ega mingit erilist lamedust polnudki - ikka sadakond, vahel ka ligi paarsada meetri üles ja alla, aga leidus kõrgusjoontega samas horisondis kulgevaid alternatiive.

 

Punktide laotus oli selline, et natuke tihedam kobar moodustus meie jaoks kagu nurgas, aga mida veel võtta või jätta, seda andis edasi-tagasi lohistada. Joonistasime omale selgelt üle võimete trassi, mida suure tõenäosusega ilm ja mäed korrigeerima asunuks. Seda, kus ja kunas vaim ja jõud otsa saavad, oli pea võimatu ette ennustada. Mingit viimasel piiri rebimist me kindlasti ei plaaninud - Raideni ja iseendaga oli plaan suhelda ka järgnevatel päevadel teel Veneetsiasse. Päris kolme punkti jalutuskäiku kivini ja tagasi ka ei tulnud tegema. Sisetunne aga ütles, et ööpäeva me seekord ainult kõndimisega ei sisusta ja nii kritseldasime üles ka hommikuse sõõri, mida pärast väikest pikutamist keskuses läbida.

Kribisime kaardinurgale üles: 64-35-65-75-46-76-69-86-39-79-49-94-59-78-77-85-67-44-68-48-93-84-66-83-74-34-63-41-42 ja/või hommikuks 55-73-33-62-54.

Esimene ring täies mahus tähendanuks seda, et hommikust enam ei tule. Alates punktist 67 aga olid kõik järgmised nö võimalikud koju keeramise punktid. Nagu mainisin, pidi konditsioon näitama, mida me siia Novohradky metsadesse õigupoolest ronisime.

Hoiatasime Raidenit, et ärgu siis ehmatagu kui me mingil suvalisel ajal öösel telki ronime, aga ärgu sattugu ka ärevusse kui me öösel üldse telki ei roni. Igatahes jäi ta meist iPadi nühkides rõõmsalt telki maha. Seda sai ju vahepeal käia laadimas.

Kaugenemine

Start algas ebatavaliselt kell 11, harjumuspärase 12 asemel. Kuid kõik näisid olevat kohal ja miski paugu peale pudenesid numbriga tähistatud tüübid Černé údolíst neljas eri suunas laiali. Kuid juba järgmistest punktidest alates kohtas tiime pigem kolme kaupa ja hõredamalt.

Olime vaevalt oma 4 kilomeetrit reipalt tatsanud, enesetunne oli hea, ilm pilvealune, alla 20 kraadi -
ideaalne matkamiseks, tõusud ei tekitanud veel mingidki piina, kui natuke enne meie kolmandat punkti (65) Jaan Tšehhi-Austria piiril kivide vahel vandumise ja oigamise saatel pikali viskas - jalad Austrias, pea Tšehhis - risti-põiki keset piiri kivihunniku otsas ristseliti maas. Üks jalg täiesti välja väänatud. Sai püsti, aga grimassid rääkisid enda eest.

Mis siis nüüd - kas edasi, või pigem ikkagi tagasi. Mõtles natuke, lonkas ja  arvas, et proovime edasi.

No proovisime - ikka kaardi alla serva välja, õgvendasime mõned punktid välja, vaatasime kõvemaid radasi. Kuid eks juba 78nda juures taas kivihunnikute vahel niguledes oli selge, et mingit pikka retke siit ei tule. Ja kuigi tihe teede räga andis hea võimaluse sirgelt astuda, siis punktid, mis enamjaolt teedelt mõned sajad meetrid kõrval asusid, nõudsid kivihunnikute vahel ja otsas täpset astumist. Eriti kõhe tundus sellise jalaga vihmaga libedaks kiskunud kivirünkade otsas pimedas turnida.

 

Üldiselt oli nö punktitähise piirkonda jõudmine lihtne - ehk kui vähegi teid, kaugusi ja reljeefi jälgisid, siis olid õiges kohas. Küll aga osutus punktitähise leidmine piirkonnast vahel üllatuslikult komplitseerituks ja vahel veidike lotoks. Mitmel korral me lihtsalt ei märganud kohe tähist. Näiteks kahes kraavipunktis, mis pikas rohus välja ei paistnud ning piirkonnas kraavikäänakuid sellise täpsusega (1:40 000) kaardilt välja ei lugenud.

76sse tulime teelt mööda kraavi serva üles, aga mida üles poole rühkisime, seda hajusamaks kraav muutus, jooksis sisse veel mingeid harusid või kui tundus selge kõndida kuni kraavi ja sihi ristini, oli siht põõsaid täis heinas täiesti märkamatu. Või kui tabasid sihi, siis ei olnud mittemingit kraavi enam - ehk veidi edasi-tagasi tuuseldades mööda kraavi pervesid, mis vahepeal täiesti paksu madalasse kuusetihnikusse kadusid, saime punkti poolkobamisi kätte.

Sarnane varieerimine ümber kraavi leidis aset hommikusel ringil 55s punktis. Keerasime selgelt sihilt suunaga selliselt, et tabame kraavi, mida mööda liikuda kraavi otsani, aga kraavi ei tulnudki jupp aega. Tiirlesime sihinurgast kahes eri suunast uuesti kraavide poole, kuni teisel katsel Jaan väga täpselt suunda ja samme lugeda üritas. Konarlikul maastikul ja longates oli esilagu tulemuseks ikka mingi kraaviga sarnanev süvend, punkti ei kusagil. Mis asus tegelikult kraavi servast mitu meetrit nagu eemal ja pool juhuslikult risteldes ette jäi. Ehk olles suhteliselt veendunud oma asukohas, tuli lihtsalt kasutada kammimise tehnikat, et võpsikust tähis kätte leida.

Kirbumustaga tähistatud kivihunnikud olid küll väga selged objektid, kuid moodustasid päris suuri lõhesid ja omakorda väiksemaid kivihunnikuid nii, et vahel selle õige tähisekoha tabamine oli samuti päris turnimist ja otsimist nõudev. Esimene kivitorn ei olnud alati veel see kõige kõrgem nukk.

Samas paaril juhul nö suurel reljeefil orvandist punkt leida, ei olnud nii traagiline kui n Ameerikas - reljeefinõksud olid hästi väljaloetavad kui ainult ise vähegi õiget kõrgusjoont hoida suutsid. Ameerikas tihti lihtsalt järg kadus ühel hetkel käest, sest kaardil kujutatud jooned olid liialt lamedad ja skemaatilised ja mitte milleskti ei olnud kinni hakata.

Ehk kaardilugemisel pidi olema väga täpne ja kui sa seda olid, siis see ka aitas sind ning juhuslikkust oli vähe. Samas kindlasti oli tähiseid, kus selge pea ja teatav loominguline interpretatsioon olid abiks - lihtsaid punkte eriti polnud.

Tagasijõudmine

Jõudsime keskööks keskusesse tagasi, kus võtsime hash house'is rõõmuga vastu guljašši nimelise söögipakkumise, mis pikemal manustamisel tekitas tunde nagu sööks paljast lihakastet - väga rammus, ilmselt oleks pidanud saiakuubikuid sisse hakkima. Larpisime teed ja nukrutsesime veidi ühe valusa jala üle.

Kobistasime telki, kus me 7 tundi kokkuvõttes ära põõnutasime, kui Jaan leidis endas vaimujõudu ikkagi ka plaanitud hommikune ring ära kooberdada, mida me paraja varuga ka tegime. Kokkuvõttes oli jalg pärast 3 päeva täiesti paistes ja hakkas õnneks neljandal päeval siiski õhemaks muutuma.

Tervislikus plaanis tundub tagantjärgi muidugi täiesti vale, et sellisele jalale oma mõnikümmend kilomeetrit veel tuimalt otsa ladusime. Aga eks neid jalgu ole ennegi väänatud ja kui astuda kannatab, siis ikka astud. Olen ise üks suvi sarnaselt väänanud ja kuni talveni olin metsas ebakindel - vaatad iga astumist paaniliselt, aga ikka õnnestus kaks korda uuesti ära tõmmata. Alles pärast talve, järgmiseks kevadeks, suusatamine probleeme toona ei tekitanud, võis end jälle normaalselt astumas tunda. Jaani paranemine saab olema pikaldane ja ebatasane pinnas metsas tekitab praeguses staadiumis pigem külma higi kui soovi loodusesse tormata. Eks näis, mis poolteist kuu pärast Soomes üldse saab. Ta liigub siiski.

Ehk nii jäi meie numbrijadast alles: 64-35-65-75-46-76-69-86-39-79-49-94<->59-78-77-85-67-44-68-48-93-84-66-83-74-34-63-36-41<->42 ja hommikuks 55-73-33-62-54. Mis andis tulemustabelis ikka selle järgu oma klassi 2/3 alguses, kohalike huvilistest matkajate esitosinas.


Hüvastjätt

Seda rõõmustavam oli autasustamisel näha kännupoodiumil huvitavate pirukatega autasustatud  võimsaid kaasmaalasi nii põhi- kui mitmeski erinevas muus võistlusklassis.

Tuul ja päike laperdasid pühapäeva lõunaks telgi kuivaks ning tavaari kokku pakkides tuli end nüüd sellest mudamatkaja rollist mõelda tagasi Euroopa kultuurpaiku väisavaks rändajaks.

Sättisime märjad tossud autos jalgadele puhuva ventika alla, sokke tuli pärast veel hotellis fõõniga meneteleda. Sest jubedamat asja, kui kilekotti pakitud märjad, vahel veidi mudased panduhvlid pärast nädalast küpsemist Euroopat tabanud kuumalaines ei saagi ilmselt olla. Tõsi, sellise koti avamisega võiks vägivallata peletada ilmselt iga tülika politseiniku pealetükkimise või autovarga.

Keerasime masina nina jätkuvalt lõuna suunas ning uimlesime kitsastel Tšehhi külavahe teedel Austria suunas. Teadmata kui magamata me rogainijärgseks pühapäevaks oleme, olime endale broneerinud toa kenas Austria linnakeses Freistadtis, otse vanalinna müüride vahele, kuhu oli Černé údolíst 40 laiska kilomeetrit.

Sest üks rogaini EM oli seekord ju lõpuks vaid üks pikaleveninud puhkepeatus, jätkuval teel ugristest jaaniöö metsadest uppuvasse linnade pärli - Veneetsiasse.