Siis kui ta ei lõõma ega kõrveta otse su kõrval.
Siis kui tahaks hüüda, oled sa ikka koos minuga?
Siis vaatad mustika varre alla.
Läbi lõputu mändide rivi.
Kõrte vahele.
Lükkad käbi eemale.
Kuuled ta summutatud kõnet. Peaaegu puudutad. Kohtud hetkeks enne kui ta püüdmatult jälle kaob. Pilvede vahele. Küll neil on võimu, ta üle.
Otsin nii suve.
Üks-ühele formaadis. Teine-teisele Kodasoos.
Leidsin killukesi.
Suvejooksust alles mälusoppides uitaval maastikusiilul, suurepärane võimalus end veidi kiiremas spetsialiteedis hunnitul reljeefil o-tehniliselt järgi proovida. Esimese punkti segaduse tekitas kõlviku piir, mis tähistas madalat noort männinoorendikku, mida juba kollasega joonistatud alaks pidasin. Võttis jagu aega taipamaks, et vajalikku lohku seal pole.
Kaldusin olulisel määral kursilt kõrvale ka lõpuosas kahes viimases punktis. Niimoodi, veidi jõnkadi-jõnkadi, sai esimene kvalifitseerumise ring siiski kirja.
Nagu selle formaadi juures kombeks, siis võistlus nüüd alles algas. Paari kaupa läbijooks, kus punkte vastassuundades läbitakse. Võib-öelda, et tuttaval maastikuosal läks juba osavamalt, kuid mitte piisava sirgjoonelisusega. Kuna naisisendeid sedakorda õige napilt puude vahele lastud oli, said kõik finaali ja oma kohad ka kolmandas jooksus laiali joostud. Ülejäänud pooled tegid veel neljandagi ringi kristallkuuli omaniku selgitamiseks.
Hinge ja ihu silitav o-ettevõtmine.
Kadunud aastaaegasid võib leida metsast. Lihtsalt lähed ja kohtud.
* * *
Esmaspäeval lippasin kodust Maarjamäe obeliski juurde, kus linnaorienteerumise raames võis sundvalikuna juulitutvust teha Lasnamäe paekalda pealse ja tema asukatega. Katsusin seal minagi pika heina sees joodikulohade vahel luua uusi rajakesi punktideni. Õhh. Kõrte vahele olid sattunud rahumeelsed suvitajad.
Kahlasin paekaldast alla ning lipsasin läbi Lillepi pargi angervaksade. Mõtisklesin Hawaii Expressi poe taga, mida ma teen küll siin. Turnisin tagasi obeliski juurde, vaatasin et mõni kiviplaat pähe ei kukuks. Pudeneb.
Merelt puhus tuul. Läbi ja üle. 21st 15. Vist ei olnud jälle õnnenumbreid.
* * *
Kobru neljapäevaku müügilaua tagant jõudsin N21C rajale. Sellest algajatele mõeldud harjutusest olen vist siiski välja kasvanud. Punktide leidmine ei valmitanudki raskusi. Üle aegade, puhas jooksmise rõõm, kuid võõral maastikul, erinevalt näiteks Pirita ja Harku metsast, peast joosta ei saanud ning objektid nõudsid veidike lugemist. Kõuemürin survestas täiendavalt kiirust lisama.
Comments