Paldiski linnasprint
Tänaõhtuste võimalike valikute seas oli nii vänge meelelahtus, nagu järjekordse "Terminaatori" esilinastuse külastamine. See näis mulle siiski nii karm võimalus, et ma otsustasin minna Paldiskisse.
Proovima Karmi linnasprindi rada.
Säilis mingi teoreetiline võimalus, et kui ma saavutan nii Keila sillaremondi järjekorra läbimise kui enda kere liigutamisel linnatänavatel kiirgusest võimendatud tempo, siis jõuan ka esilinastusele.
Nii tšeburaatoriks õnneks siiski ei läinud.
Kunagise impeeriumi tähtsaim sadamalinn jagas linnapäeva tähistamise puhul tasuta päevaku osalusi ja Mareki rada pakkus ideaalse võimaluse tutvuda militaristliku moega linnaga eri rakurssidest.
Tõttöelda, oli päris raske aimata korrastatud värviliste majade ja hoovide pealt selle kunagist halli sõjaväelisust, mis seal veel paarkümmend aastat tagasi intensiivselt domineeris. Vaid oletamisi võib kaarti terasemalt puurides paigutada kohtadele neid elumajade rusuhunnikud, mis seal tühjaks jäänud majadest veel mõniteist aastat tagasi teiste vaevatud majade vahel lebasid. Omal uljal viisil on sealne keskkond kardinaalselt muutunud.
Linna psühholoogiliste varjukülgedega tegeleda ei lastud ja nii tuli pigem teha jalgadega kiireid liigutusi. Pidi kasutama ka hallollust. Viimase osakaal oli kahanenud alla hädavajaliku miinimumi Peeter I kindluse jäänuste piirkonda jõudes. Õigete põõsaste eristamisel valedest oleks kasu olnud kaardile kantud reljeefi jälgimisest. Ilupõõsastega esines probleeme ka hilisemates lõikudes majahoovide ümber.
Sümpaatseks osutusid kooliaia augud, mis kenasti kaardile kantud ja millede kasutamine jalajälgi tänavatel vähendas.
Silmanurka jäi mitmeid detaile, mille vaatlemise võiks ette võtta linnakese tänavatel tasasemalt ringi uhades. Näiteks Amanduse juures jäi täitsa käimata ja Peetri Tolli tagant põõsast otsisin punkti 58, selle asemel, et midagi hoopis põske pista. Hingeharidust võiks jagada asurkonna õige mitu kirikut. Rääkimata hunnitust merevaatest endast.
Eks palju jäi silmanurgast ka eemale. Ja seda enam.
Neljapäevakute mõttes - something completly different.
Proovima Karmi linnasprindi rada.
Säilis mingi teoreetiline võimalus, et kui ma saavutan nii Keila sillaremondi järjekorra läbimise kui enda kere liigutamisel linnatänavatel kiirgusest võimendatud tempo, siis jõuan ka esilinastusele.
Nii tšeburaatoriks õnneks siiski ei läinud.
Kunagise impeeriumi tähtsaim sadamalinn jagas linnapäeva tähistamise puhul tasuta päevaku osalusi ja Mareki rada pakkus ideaalse võimaluse tutvuda militaristliku moega linnaga eri rakurssidest.
Tõttöelda, oli päris raske aimata korrastatud värviliste majade ja hoovide pealt selle kunagist halli sõjaväelisust, mis seal veel paarkümmend aastat tagasi intensiivselt domineeris. Vaid oletamisi võib kaarti terasemalt puurides paigutada kohtadele neid elumajade rusuhunnikud, mis seal tühjaks jäänud majadest veel mõniteist aastat tagasi teiste vaevatud majade vahel lebasid. Omal uljal viisil on sealne keskkond kardinaalselt muutunud.
Linna psühholoogiliste varjukülgedega tegeleda ei lastud ja nii tuli pigem teha jalgadega kiireid liigutusi. Pidi kasutama ka hallollust. Viimase osakaal oli kahanenud alla hädavajaliku miinimumi Peeter I kindluse jäänuste piirkonda jõudes. Õigete põõsaste eristamisel valedest oleks kasu olnud kaardile kantud reljeefi jälgimisest. Ilupõõsastega esines probleeme ka hilisemates lõikudes majahoovide ümber.
Sümpaatseks osutusid kooliaia augud, mis kenasti kaardile kantud ja millede kasutamine jalajälgi tänavatel vähendas.
Silmanurka jäi mitmeid detaile, mille vaatlemise võiks ette võtta linnakese tänavatel tasasemalt ringi uhades. Näiteks Amanduse juures jäi täitsa käimata ja Peetri Tolli tagant põõsast otsisin punkti 58, selle asemel, et midagi hoopis põske pista. Hingeharidust võiks jagada asurkonna õige mitu kirikut. Rääkimata hunnitust merevaatest endast.
Eks palju jäi silmanurgast ka eemale. Ja seda enam.
Neljapäevakute mõttes - something completly different.
Comments