Näitelava metsikum pool
Teatrifestivali jagu pilvedramaatikat jagus tänagi tervesse päeva ning impressiivsemad neist jälitasid meid õhtusel teel Ännijärvele.
Loota ju võis, et intensiivsete dekoratsioonide tumehalli serva alt pääsedes võib metsas mõne aja kuivemalt läbi saada. Teades aga tänase rajameistri lähenemisnurka o-lavastuse ülesehitamisel, võis end siiski valmis panna pigem esmaklassilisest ja kauakestvast spektaaklist osasaamiseks.
Ännijärve ümbruse maastik, Uuno rada ning tänane ilmastik andsid kokku etenduse, mis suutis rohkem kui korra võimaluse esitada mõtteteaduslikke küsimusi laadis, kuhu ma jõuda tahan, mis on minu tänases päevas viibimise mõte, kus ma olen, kus kõik teised on ning vähemalt ükskord proosaliselt vanduma võtta kui suurte sõnajalgade vahel lausvihmas mitte udutuhkagi prillide tagant enam näha ei olnud.
Sisenesin saali juba kohta otsides veidi abitult, justkui ei teaks kus pool on lava ja kus on pealtvaatajad. Veidi pealtvaatajalikult teisi vaadeldes jõudsin 1(31) punkti. 2(35) ja 3(44) läksid mõistvalt - autori tõlgendus oli üheselt tabatav. 4(43) tekitas veidi kahtlusi ning 5(41) juba laussegadust. Ma oleks siiski valgust natuke juurde keeranud, aga olgu ... kui selline tumedama tonaalsusega stseen oli vajalik.
6(42) oleks justkui vaheaeg, mille järel liikuda edasi pingelisse teemaarendusse. Esiotsa arvasin, et siht ongi võtmetegelane, kuid selle laialivalguvus suunas tähelepanu tegelastele lagedate näol, kelle najal liikuda pöördepunkti suunas. Vaevalt mul oli väga tugevat plaani, kuidas lahedast võsast leida 7(49) - lohad ja kaasosalejad aitasid õnneks õigele juhtlõngale tagasi.
Jätkus konfliktne situatsioon oosiharjal sõnajalgade ja kasevõsa vahel, pähe kallati pangega värskendavat vett. Kulminatsiooni ootasin juba ammu, kui see vängevõitu sõnade najal, kuidagi poolkogemata 8(50)s pärale jõudis.
9(55) andis veidi aega toibumiseks, et kogu loo mõistmiseks keskenduda äärmise tähelepanelikkusega järgmisele kolmele punktile 10(54)-11(52)-12(53) tumedas võpsikus, kui niigi oli vihmapime. Liikusin vaevaliselt, rullisin muhke ja lohke lahti ettevaatlikult, püüdes korraga kätte ja silmaulatusse saada kõik lavale paigutatud elemendid enda kontrollimiseks.
Jäänud oli veel kolm viimast, näiliselt lihtsamat lõiku, justkui rõõmus järelhüüe lõppvaatuses, kui kõik on pääsenud. Kuid vihmalibedad porirajad, torkiv mets, aina tihenev vihm ei päästnud enda ihuliikmete ja mõtete jahenemisest.
Vabastav eesriie langes finiši piiksu näol. Lahtiseletamatute tunnetega lonkisin ärasõidumasina suunas.
Aplaus. Lavastajale, näitlejatele, dekoraatoritele.
Loota ju võis, et intensiivsete dekoratsioonide tumehalli serva alt pääsedes võib metsas mõne aja kuivemalt läbi saada. Teades aga tänase rajameistri lähenemisnurka o-lavastuse ülesehitamisel, võis end siiski valmis panna pigem esmaklassilisest ja kauakestvast spektaaklist osasaamiseks.
Ännijärve ümbruse maastik, Uuno rada ning tänane ilmastik andsid kokku etenduse, mis suutis rohkem kui korra võimaluse esitada mõtteteaduslikke küsimusi laadis, kuhu ma jõuda tahan, mis on minu tänases päevas viibimise mõte, kus ma olen, kus kõik teised on ning vähemalt ükskord proosaliselt vanduma võtta kui suurte sõnajalgade vahel lausvihmas mitte udutuhkagi prillide tagant enam näha ei olnud.
Sisenesin saali juba kohta otsides veidi abitult, justkui ei teaks kus pool on lava ja kus on pealtvaatajad. Veidi pealtvaatajalikult teisi vaadeldes jõudsin 1(31) punkti. 2(35) ja 3(44) läksid mõistvalt - autori tõlgendus oli üheselt tabatav. 4(43) tekitas veidi kahtlusi ning 5(41) juba laussegadust. Ma oleks siiski valgust natuke juurde keeranud, aga olgu ... kui selline tumedama tonaalsusega stseen oli vajalik.
6(42) oleks justkui vaheaeg, mille järel liikuda edasi pingelisse teemaarendusse. Esiotsa arvasin, et siht ongi võtmetegelane, kuid selle laialivalguvus suunas tähelepanu tegelastele lagedate näol, kelle najal liikuda pöördepunkti suunas. Vaevalt mul oli väga tugevat plaani, kuidas lahedast võsast leida 7(49) - lohad ja kaasosalejad aitasid õnneks õigele juhtlõngale tagasi.
Jätkus konfliktne situatsioon oosiharjal sõnajalgade ja kasevõsa vahel, pähe kallati pangega värskendavat vett. Kulminatsiooni ootasin juba ammu, kui see vängevõitu sõnade najal, kuidagi poolkogemata 8(50)s pärale jõudis.
9(55) andis veidi aega toibumiseks, et kogu loo mõistmiseks keskenduda äärmise tähelepanelikkusega järgmisele kolmele punktile 10(54)-11(52)-12(53) tumedas võpsikus, kui niigi oli vihmapime. Liikusin vaevaliselt, rullisin muhke ja lohke lahti ettevaatlikult, püüdes korraga kätte ja silmaulatusse saada kõik lavale paigutatud elemendid enda kontrollimiseks.
Jäänud oli veel kolm viimast, näiliselt lihtsamat lõiku, justkui rõõmus järelhüüe lõppvaatuses, kui kõik on pääsenud. Kuid vihmalibedad porirajad, torkiv mets, aina tihenev vihm ei päästnud enda ihuliikmete ja mõtete jahenemisest.
Vabastav eesriie langes finiši piiksu näol. Lahtiseletamatute tunnetega lonkisin ärasõidumasina suunas.
Aplaus. Lavastajale, näitlejatele, dekoraatoritele.
Comments