Rogaini MM Přebuzis
Kohale jõudmine
Sellest on möödunud juba neli aastat, kui me viimati Rogaini Maailmameistrivõistlustel käisime. Toona kodustes tingimustes, siis nüüd täitsa tundmatul maastikul Tšehhi-Saksa piiri ääres keskusega Přebuzis, ~150 km Prahast läände.
Lihtsalt juba tühipaljas mõte läbi Poola autoga ekskursseerida tekitas külmavärinaid, kui just poleks olnud mõnda tagasisõidu autojuhti ning võimalust võtta kolm korda pikemat puhkust antud ajahetkes ja nii riskisime minna lennukiga lootuses, et ei juhtu nii nagu kunagi Soomes käiguga läks. Pakkisime elukogemuslikult käsipagasisse need esemed põhiürituseks, mida esimesest Böömimaa spordipoest poleks tahtnud kohe ostma hakata. Kui Finnair parajasti ei streigi, siis ta toimib laitmatult. Seekord ei streikinud.
Ometi olime võtnud omale aklimatiseerumiseks nii palju aega, et enne Lääne-Tšehhi laantesse sukeldumist jõudsime läbida 27-kraadises kuumuses mõned Praha hitt punktid (Karli sild, Raekoja plats, Kuninga aed, kindlus, tükike juugendlikku vanalinna), kuhu me Jaaniga kumbki kordagi sattunud polnud. Päeva lõpuks potsatasime Karlovy Vary kuurortlinna. Viimane suutis rabada oma vahtu löödud kesklinna majade ning pitsiliste kolonnaadidega, mis algselt kõrgseltskonnas tervisevete manustamise tarvis mõeldud. Meie kohtasime lisaks üksikutele turistidele sammaste vahel uitamas kodukandi rogainijaid. Kaevudest välja ajavat tulist mineraalvett ei pruukinud seal aga keegi.
Ööbisime linna kõige koledamas hotellis. See, ilmselt ~80ndate paiku teostatud spa-monstrum lihtsalt jäi meile esimesena ette, aga ega seal sees seepärast kehva polnud. Vaade rõdult ümbritsevale linnale oli imeline. Linnakese üldine olematu ööelu näis andvat võimaluse neile, kes armastavad puhkust luksulikes hotellides ilma suurlinna kärata.
Neljapäeva esimeses päeva pooles tegime põike Soosi kaitsealale, nuusutamaks põrgu eeskojas neid keemilisi ühendeid, mida vanast kuivanud järvepõhjast üles mullitab ning turnisime Loketi linnakese kindluses, mis kolmest küljest Ohre jõega ümbritsetuna eemalt natuke Mont Saint Micheli moodi paistis. Eelmise päeva kuum ilm oli vahetatud normaalse vastu, sekka kohati ka ükskuid sabinaid.
Ja kuigi Loketi linnakeses olevat 74-aastasena Goethe kohanud oma eluarmastust, tekkis keskväljaku äärses söögipaigas omale korralikumat praadi sisse vitsutades linnast veidi üksildusse jäetud mulje, mis surematuid teoseid vaevalt looma inspireerib. Või mine tea, nagu Raiden üks päev väitis, siis luuletama lubas ta hakata siis kui tal tõesti nii igav on, et mittemidagi muud enam teha ei ole.
Võtsime lõunastamise järel suuna Přebuzile, tiirutades Sokolovi ringkonna külakeste ja mägede vahel ning korduvalt tundus, et tee sootuks vales suunas tagasi keerab, kui korraga avanes kurvi tagant vaade nii tsehhilikult lainetavale põllule, mis kirjusid telke täis tipitud. Selline sa seekord siis oled. Lagedal väljal, taustal kõrguvad kuusemetsad. Võistluskeskus, kuhu järgmiseks päevaks kogunes üle 300 unistaja 28st riigist. Kuutõbised, kes kogunevad üle maakera täiskuu nädalavahetuseks, et 24 tunni sees natuke kõmpida, võib-olla ka natuke joosta, võib-olla isegi päris palju joosta. Ja nagu lõpuks selgus, siis kõige-kõigemad olid seekord kohale tulnud kodu-Eestist.
Valmistumine iseenda soorituseks
Sikutasime oma telgi üles, alustasime menüü otsast läbi söömist, sest eks seda pakuti kaks päeva jutti kuni võistluse lõpuni (makaronid, risotto, guljašš, nuudlisupp jm) küll raha eest võistluse välisel ajal ja hinna sees võistluse ajal. Pakkisime viimase ilmateate kohaselt kokku kodinaid kaasa ja selgapanemiseks ning pugesime üpris varakult põhku. Vaid mõni jõulisem pelleriukse kinnikolks kostus kõrvu kuniks hakkas padistama tugevat vihma.
Hommik algas ümberkaudsetes telkides üpris vara - jutuvada erinevates keeltes tekitas rahvusvahelist meeleolu - slaavipäraselt temperamentse sõnavahetuse sekka kiilus kiivide kidinat ja lätikeelset plädinat. Õhtune rahulik tuiamine oli asendunud kõikvõimalike sebimistega - infokildude vahetamisest eesootavast maastikust hommikupudru valmistamiseni. Sagin, mis tasapisi aina kasvas. Kogu platskond mingis sihipärses tegevuses - söögitavaariga jahmerdamas, seljakotte pakkimas, jalgu plaasterdamas, võitluseelsete rituaalide läbiviimine, üks lõputu sehkendamine.
Telgi ukseluugi kohale varikatusele oli kogunenud silmapesukausi jagu vihmavett, mida ma vastavalt ka värskendamiseks ära kasutasin. Ümberringi uudishimutsesid mäeharjad hallides pilvedes ning tasane vihmasadu, mis vahel mõne vahe vahele tegi, kestis praktiliselt ühe ühtlase voona laupäeva pärastlõunani. Liitusime meiegi asjalike inimeste vooriga, et enda sisse laduda järjekordne osa söögist (hommikuportsust ülejäänud viinervorstist vormistasin omale hot dogi kaasa), enda külge riputada seljakott ja numbrid, enda peale laduda mõned vihmapidavad üleriided.
Võistlus algab
Kuniks pool kümme kaardid kätte jagati ja kogu parv kuivematesse kohtadesse laiali valgus. Ja nohisemine oli alanud - kogu liikumise segadik keskuses oli järsku muutunud vaikseks herculpoiret'likuks hallolluse koormamiseks. Õigupoolest oli nüüd üks võistluse määrava tähtusega osis alanud - trassi planeerimine. Oma hetke võimete projetseerimine kahemõõtmelisele kirjule paberile. See on rogaini üks maagilisemaid osi, kus käib juba justkui tihe rebimine absoluutselt teadmata, mis sünnib vastase laual. Ja isegi siis kui vastased ei ole olulised, on rajaplaneerimine aeg, kus pead fookuses hoidma korraga väga erinevaid asju. Leidma soodsaima punktide variandi koos nende optimaalseimas ritta seadmises, unustamata oma jõu ja etteantud aja faktorit.
See on see hetk, kui lülitub sisse tiimiliikmete vaheline sünergia. Kus see, mis kokku pannakse, peab toimima ühtemoodi kõikide jaoks. Võluv on vaadata kogu seltskonda valdavalt paaridesse jaotatuna omale teepikkusi mõõtmas, teoretiseerimas tundmatu üle. Kirju paberitükk, mis just nüüd kannatab välja kõige suuremaid unistusi. Värviline kaardijupp, mis on veel nii ühetaoline ja monotoonne, omandab 24 tunni jooksul piisk haaval igas pisikeses punktis kohvritäie emotsioone. Lahendamisel on küsimus kui reaalne oma unistustes olla.
72 tundus iseenesest lihtne, mööda teeradu. Rajad aga jõudsid lehma karjamaale ja kippusid olema mingis omas mahlas. Natuke Läti tunne tuli peale, kus esialgu selge rada ühel hetkel lehmade poolt segisõtkutuna pimedas täiesti käest läks. Seekord aga kulges heinamaal üksik jalgrada, mille kohta Jaan väitis, et lehmad ei oska sellist teha. No ma ei tea lehmadest ja nende võimekusest radu moodustada, ikka mitte midagi. Lihtsalt pinnavormide, suuna ja oja vulina järgi tundus, et liigume õiges suunas ja muidugi see rada - heina sees lagedaks tallatud kitsuke riba. Ühel hetkel muutus see siiski konkreetsemaks, kaheratta laiuseks ning taas metsa piirjoonte järgi rohkem oletades, pidasime vajalikku tippu seal sees olevaks ning üllataval kombel ta seal oligi.
Edasi kalpsasime keskuse poole, kõht korises ning viimase kahe punkti otsingud olid ainult süvendanud ebakindlust, mida ööl on meis kombeks tekitada. 44 tundus sel hetkel liiga ulmeline. Pidasin veel teega ristuvaid kraave kaardil hoopis liinideks ja kuna neid ette ei jäänud, siis mingit muud plaani punktini pääsemiseks ei arenenud.
Chekkisime ennast natuke üle kesköö sisse ja peale kosutavat pasta bologneset eemaldasime endi küljest mudaseid ja vettinuid esemeid ning võtsime neli tundi horisontaalasendit, et pool viis jätkata.
Hommikusel ringil
Teise päeva raskeim moment oli enda niiskete esemete sisse ajamine. Sokid võib ju kuivad panna, aga kauaks seda puhtamat tunnet. Juba telgist hash house'ni jõudes olid jalad märjad. Kella poole viie ajal hommikul valitses lisaks vihmale ka piimjas udu.
Olime võtnud nõuks pimedat aega, kus me orienteeruda niikuinii eriti ei mõista, kasutada tuimaks kõndimiseks mööda teid. Liikusime nagu siilikesed, sest teeäärseid maju hästi ei näinud ning lampi ei olnud mõtet põlema panna, see peegeldas udult vastu tagasi. Kuidagi suutsime tuvastada teehargenemised, rohkem selle järgi kummal pool oja vulinat kuulda on. Ning nii me Saksamaa piiri ületasime, pool käsikaudu. Meil olid kotis isegi ID-kaadid olemas, nagu soovitati, kuigi tuleb tunnistada, et kardetavasti ei ole seal kandis viimased viisteist aastat piirivalvureid nähtud. Kui Kafka oleks Praha asemel elanud mõnes sealses laante vahelises külakeses, siis tema teosed oleks kandnud veel suuremat üksinduse ängi elamise mõttekuse üle. Või vähemalt sel hetkel võis esitada endale küsimusi elamise talumatu üksinduse kohta, kergusest ei saanud sel tunnil jutt olla.
Punkt 91 oli jälle midagi lemmikute rubriigist - kraavide rist ja nagu karta oli, otse suunaga me õiget paika kohe ei tabanud ja nii tuli jälle edasi-tagasi veidi mööda kraavide servi mütata. Üks kraav oleks nagu olnud hiljuti juurde kaevatud, värsked kruusahunnikud olid kraaviservas, aga mets oli seal kõvasti inimlikum kui 90 juures ja teiseks oli juba valge. Väga palju seal aega ei raisanud.
Teel 88sse sattusime pisikesse Saksa külla, kus oli vähemalt kolm võõrastemaja ja iga nurga peal õlletoa reklaam. Üldse olid seal majad ja hoovid olulisemalt paremas ordungis võrreldes naaberriigi omadega. 88 ise oli täielik loto punkt. Metsa asemel oli seal raiesmik ning võsa, millest üle ei näinud, süvendit ei kuskil. Veidi nõutu olukord, ei osanud ka aimata kummale poole suunaga ära kaldusime, kuniks märkasin hoopis isesuunas kulgevat loha, mida nagu selgus, tasus usaldada.
51 lameda tipu otsas nõudis pisut kammimist, ning 86 kahe oja rist oli juba nii sürreaalselt kuuse alla peidetud, et 98 ei tulnud enam mõttessegi. Seal Saksa piiri ääres, täiesti mittemidagiütleval metsateel ei kuhugi, tulid vastu kolm ontlikku saksa vanahärrat millegi üle sügavalt arutledes. Ma siiamaani arvan, et kurnatud aju mõtles nad lihtsalt välja, aga Jaan väidab end samuti kolme paksu saksa meest näinud olevat.Tagant järgi vaadates näib, et 86st kojutuleku trassil, oleme 31 lihtsalt vedelema jätnud. Poleks olnud mingit vahet, tulla alla reservaadi teisest servast. Võibolla nende ilmutuslike vanade süü. See kui kõverteelisi käikepidi rogainihommikused mõtted käima hakkavad, on vahel päris koomiline ja sündinud otsused lausa traagilised.
Lõpetasime rohkem kui pool tundi enne laupäeva keskpäeva. Vihm ei mõelnudki lõpetada. Alles Praha lennujaamas kodupoole pääsemist oodates otsustas ta pilve vahelt silma paistma hakata. Natuke liiga palju niiskust, aga kindlasti parem kui üle 20-kraadine soojus.
Võistluslik moment
Võibolla laias laastus 130 suhteliselt vedelema jäetud punkti. Aga seda ei tea kunagi, millised olud ja asjalood mänginuks sündmustejada kätte siis kui ajahetkes x oleks teinud teise valiku. Samas võib ju head meelt tunda seljataha jäänud võistkondade arvu üle, rohkem kui lootsime.
Loodusnähtusi
Kokkuvõttes domineeris kaks maastiku tüüpi - kuusemetsad vaheldumas külakestega, mille ümber lagedad põllualad. Saksamaal oli üks järv ka, Hiiumaa kujuline Grosser Kranichsee. Kas kafkalikumat mõju avaldas turistidest pungil Praha või kuuselaaned, isegi raske öelda. Üks tõukas eemale ja teine neelas endasse. Kui uduses metsas ei oleks pidevalt vastu tulnud teisi rogainijad, siis üksi uidates oleks nois metsades kohati päris spooky.
Eriti Saksamaa poolel, aga seda jagus ka Tšehhi, kohtas mingeid veidraid metsa sisse rajatud aedikuid, mida läbida ei õnnestunud, enamus mahtusid mõnekümne meetri pikkuse külje sisse, kaardil neid tähistatud ei olnud ja mõistatuseks jäi, mida need aiad kaitsta püüdsid. Näis, et need tarandikud sisaldasid ka lehtpuid lisaks muidu valitsevale kuusele. Sest üldiselt oli seal igal pool ainult kuusemets ja kõrgemate kuuskede all kasvas natuke madalamat kuuske ja alustaimedena päris pisikesi kuuski, mis vahel harva olid ka mustikavartega segamini.
Metsa olid nad metsa istutanud ka üksikute puudena, mis kõik torbikutega kaitstud, et elukid neid kohe nahka ei paneks. Kas tõesti üritatakse kuusemetsast saada mingit muude puudega metsa.
Mäed olid üldiselt suhteliselt lamedad ja vaatamata oma kohati 1000m tippudele algasid nad umbes 500m pealt. Seega rohkem selline kümnete Munamägede võtmine. Kõige teravamad servad jätsime oma marsruudilt kõrvale, kohati siiski oli sellist skandinaavialikku kaljut, kuid sellised järsud servakud olid pigem erandiks.
Muud
Veepunkte me seekord ei vajanud, ilm läks nii jahedaks, et kaasatassitud pool liitrit vett ja teine sama palju kokat oli täiesti piisav. Pealegi jäi teel ette puhtaveelisi ojasid, kus varusid vajadusel täiendada saanuks.
Manustanud järjekordse portsu tšehhi köögikunsti varasalvest, kohates metsast pääsenute värskeid emotsioone, polnud pääsu enda reaalsesse ellu tagasi viimisega alustamisest. Kõntsaste ja märgade esemetega koos sai kohvrisse surutud kõik pehmed ja teravad elamused lootusega, et lennujaama narkokoerad nende kohvrite avamisel hinge ei heida. Paari tunniga jõudsime oma rendi škodaga kimades maha jätta paiga, mis asub seal, kuskil keset Euroopat, kus kord AD 2012 kogunesid mõned unistajatest kuutõbised, et vaadelda natuke ligemalt Tšehhi ja Saksa kuuski, nii oma 24 tundi järjest.
Sellest on möödunud juba neli aastat, kui me viimati Rogaini Maailmameistrivõistlustel käisime. Toona kodustes tingimustes, siis nüüd täitsa tundmatul maastikul Tšehhi-Saksa piiri ääres keskusega Přebuzis, ~150 km Prahast läände.
Ometi olime võtnud omale aklimatiseerumiseks nii palju aega, et enne Lääne-Tšehhi laantesse sukeldumist jõudsime läbida 27-kraadises kuumuses mõned Praha hitt punktid (Karli sild, Raekoja plats, Kuninga aed, kindlus, tükike juugendlikku vanalinna), kuhu me Jaaniga kumbki kordagi sattunud polnud. Päeva lõpuks potsatasime Karlovy Vary kuurortlinna. Viimane suutis rabada oma vahtu löödud kesklinna majade ning pitsiliste kolonnaadidega, mis algselt kõrgseltskonnas tervisevete manustamise tarvis mõeldud. Meie kohtasime lisaks üksikutele turistidele sammaste vahel uitamas kodukandi rogainijaid. Kaevudest välja ajavat tulist mineraalvett ei pruukinud seal aga keegi. 
Ööbisime linna kõige koledamas hotellis. See, ilmselt ~80ndate paiku teostatud spa-monstrum lihtsalt jäi meile esimesena ette, aga ega seal sees seepärast kehva polnud. Vaade rõdult ümbritsevale linnale oli imeline. Linnakese üldine olematu ööelu näis andvat võimaluse neile, kes armastavad puhkust luksulikes hotellides ilma suurlinna kärata. 
Neljapäeva esimeses päeva pooles tegime põike Soosi kaitsealale, nuusutamaks põrgu eeskojas neid keemilisi ühendeid, mida vanast kuivanud järvepõhjast üles mullitab ning turnisime Loketi linnakese kindluses, mis kolmest küljest Ohre jõega ümbritsetuna eemalt natuke Mont Saint Micheli moodi paistis. Eelmise päeva kuum ilm oli vahetatud normaalse vastu, sekka kohati ka ükskuid sabinaid.
Ja kuigi Loketi linnakeses olevat 74-aastasena Goethe kohanud oma eluarmastust, tekkis keskväljaku äärses söögipaigas omale korralikumat praadi sisse vitsutades linnast veidi üksildusse jäetud mulje, mis surematuid teoseid vaevalt looma inspireerib. Või mine tea, nagu Raiden üks päev väitis, siis luuletama lubas ta hakata siis kui tal tõesti nii igav on, et mittemidagi muud enam teha ei ole. Võtsime lõunastamise järel suuna Přebuzile, tiirutades Sokolovi ringkonna külakeste ja mägede vahel ning korduvalt tundus, et tee sootuks vales suunas tagasi keerab, kui korraga avanes kurvi tagant vaade nii tsehhilikult lainetavale põllule, mis kirjusid telke täis tipitud. Selline sa seekord siis oled. Lagedal väljal, taustal kõrguvad kuusemetsad. Võistluskeskus, kuhu järgmiseks päevaks kogunes üle 300 unistaja 28st riigist. Kuutõbised, kes kogunevad üle maakera täiskuu nädalavahetuseks, et 24 tunni sees natuke kõmpida, võib-olla ka natuke joosta, võib-olla isegi päris palju joosta. Ja nagu lõpuks selgus, siis kõige-kõigemad olid seekord kohale tulnud kodu-Eestist.
Valmistumine iseenda soorituseks
Telgi ukseluugi kohale varikatusele oli kogunenud silmapesukausi jagu vihmavett, mida ma vastavalt ka värskendamiseks ära kasutasin. Ümberringi uudishimutsesid mäeharjad hallides pilvedes ning tasane vihmasadu, mis vahel mõne vahe vahele tegi, kestis praktiliselt ühe ühtlase voona laupäeva pärastlõunani. Liitusime meiegi asjalike inimeste vooriga, et enda sisse laduda järjekordne osa söögist (hommikuportsust ülejäänud viinervorstist vormistasin omale hot dogi kaasa), enda külge riputada seljakott ja numbrid, enda peale laduda mõned vihmapidavad üleriided.
Võistlus algab
Kuniks pool kümme kaardid kätte jagati ja kogu parv kuivematesse kohtadesse laiali valgus. Ja nohisemine oli alanud - kogu liikumise segadik keskuses oli järsku muutunud vaikseks herculpoiret'likuks hallolluse koormamiseks. Õigupoolest oli nüüd üks võistluse määrava tähtusega osis alanud - trassi planeerimine. Oma hetke võimete projetseerimine kahemõõtmelisele kirjule paberile. See on rogaini üks maagilisemaid osi, kus käib juba justkui tihe rebimine absoluutselt teadmata, mis sünnib vastase laual. Ja isegi siis kui vastased ei ole olulised, on rajaplaneerimine aeg, kus pead fookuses hoidma korraga väga erinevaid asju. Leidma soodsaima punktide variandi koos nende optimaalseimas ritta seadmises, unustamata oma jõu ja etteantud aja faktorit.
See on see hetk, kui lülitub sisse tiimiliikmete vaheline sünergia. Kus see, mis kokku pannakse, peab toimima ühtemoodi kõikide jaoks. Võluv on vaadata kogu seltskonda valdavalt paaridesse jaotatuna omale teepikkusi mõõtmas, teoretiseerimas tundmatu üle. Kirju paberitükk, mis just nüüd kannatab välja kõige suuremaid unistusi. Värviline kaardijupp, mis on veel nii ühetaoline ja monotoonne, omandab 24 tunni jooksul piisk haaval igas pisikeses punktis kohvritäie emotsioone. Lahendamisel on küsimus kui reaalne oma unistustes olla.
Üle kahekümne Jaaniga koos uidatud rogaini on meile mingid õppetunnid oma võimekuse kohta andnud. Nii panime seegi kord paika, et südaööks keskusesse tagasi ligikaudu 50 kilomeetrise ringiga ning hommikuseks jalutuskäiguks 25 kilomeetrit. Pimedas meie orienteerumisvõimekus kukub kolinal ning zombistumise asemel ikka sööma ja magama keskusesse.
Kaardi värvivalik oli pisut ebatavaline - kuidagi massiivselt roheline. Samal ajal kui valged alad tähistasid lagedaid põlde ja kergelt kollakas poollagedaid, mis tüüpiliselt osutus tihedaks nooreks metsaks, nooreks kuusemetsaks. Toda valget ja helekollast oli pimedas päris raske eristada, aga samas moodustasid päris valged põllualad väga loogilised piirkonnad ümber külade, nii et suurt segadust see ei tekitanudki.
Esimese hooga laotasime ringi loode suunal Saksamaa poole, kuid detailsemal süvenemisel osutus kaardi lääne osa väga reljeefseks, kus turnime oleks jalad kohe väga läbi võtnud ning mõistlike punktide kättesaamiseks oleks üleval Saksmaal ring läinud liiga suureks.
Siis joonistasime omale esimese päeva hoopis alla - 80-66-81-58-95; 65 oli ahvatluste nimekirjas, aga paras lisakaar koos korduva üles-alla loksusmisega -> välja; 57-83-64-96; tagasitee muutus ebaselgemaks, ja sirgeldasime variandid lähtuvalt, kuidas me esimese poole ajaliselt liigume; kaar 84-63-46 oli üks selline kahtlane, aga panime sisse; 74-82-56-90; nüüd oli nuputamist, kas 72-44 ja võibolla 76 või hoopis 49-53-44. Samas 49 ja 53 olid kohutavad mäenukid ning selge oli, et oleksime seal kottpimedas kole kobad; jätsime lõpuks 72-44 ja hästi küsitava 76.
Kõhklusi veel jätkus kui ringid paika said. Vahel on nii, et joonistad raja maha ja kohe on hea selge tunne, et asi käes. Vahel nokid veel siit ja sealt ning närima jääb kahtluseuss, et äkki on olemas mingi teine, hoopis parem ring.
Lõpuks ei kujutanud ikkagi üldse ette, kuidas me selliseid mäekesi taluda suudame ja kui läbitavad on metsad.
Läks liigutamiseks
Natuke hädine stardipauk lasi tagumise osa seltskonnast enne liikvele kui esimese otsa ja näis, et üpris kõik olid nõuks võtnud alustada 80ndast punktist. Igatahes suubusime järjekorda, kus lõid korda kaks soome piigat, kõva häälega kõiki ettetrügijaid sabaotsa tagasi kamandades. Kõik maailma rahvad suutsid aga järjekorrast ühte moodi aru saada ja üpris mitu minutit sai oodata, millal tuleb meie kord piiksu teha. Ka 66s oli palju rahvast veel koos, imekauni vaatepunkti vaated jäid ainult aimatavaks - hall udupilve massiiv ei jätnud imetabasteks maastikuvaadeteks aega, tuli edasi sõtkuda. Teele tagasi jõudnud, kalpsas punkti poolt keegi eriliselt rabistades, kuniks vaatevälja ilmus kuus ära ehmatatud hirve. Oi, nad olid elegantsed ja kihutasid tuhat-nelja punkti poolt eemale.
81st 58sse minnes tekitasid segadust mingid kaardistamata ähmased rajakesed, aga punktid, mis asuvad mäetippudel on selle poolest lihtsamad, et tuleb lihtsalt minna niikaua kuni saab, ülespoole. Tõsi, tihedamas kuusevõsas ei olnud pinnavormi suund alati kõige lihtsamini aimatav.
95sse minek ja sealt lahkumine oli meil kuidagi ülemõeldud. Esiteks otustasime teede ristist otse kraavi lõppu tabada, eeldades, et tunneme ära tähistatud soo. Ei tundnud, soost oli asi väga kaugel, aga kuidagi pool kobalt, natuke teiste võistkondade liikumise suuna järgi saime punkti kätte. Teiseks otustasime kasutamata jätta natuke allpoololeva teeraja ja liikuda mööda kraavi serva. See ei oleks märkimist väärt kui mitte kraaviäärne võsa ei läinuks kohati ülitihedast kuusepadrikust läbi pressimiseks.
57 oli väga selge punkt ning sealt edasi külla kulgesime laskudes järsust mäekallakust alustuseks vulisevasse ojja, mille külapoolses servas vaatas vastu mitmemeetrine betoonsein. Õnneks ei olnud turvatud oja äärt täies ulatuses ja pääsesime ilma suurema ringita teele. 83 ja 64 tundusid kaardile peale vaadates sellised raskesti tabatavad, aga 83 suutsime õiget kõrgust hoida ja 64 oli mööda põlluserva, kus loha ees ka juba.
64-96 oli mõtteainet pakkuv teevaliku etapp. Otustasime, et meil jõudu nii palju ei ole, et otse läbi orgude minna ja läksime küla kaudu ringi.
Hämmastav oli see, et me olime pea täielikult püsinud sinnamaani oma ajalises graafikus. Ilmselgelt oli metsas müttamist keskmisest vähem olnud ja kuigi mägedel üles-alla siblimist jagus, kulgesime valdavalt mööda teid ning esimeses pooles veel ükski jäse ei vaevanud.
Öö lõhna oli otsast juba tunda ja andsime endale aru, et tagasitee tuleb kriitiliselt üle vaadata. Ja kuigi 63 ise oleks kätte veel vast valges tulnud, otsustasime just selle välja visata. Tundus maastik-tehniliselt keerukas. Seega 84-46-74-82. Viimasesse liikudes sattusime läbiminema kummalise, natuke mõisa moodi, mahajäetud majade kompleksist. Kummituste aeg polnud veel käes, aga ilmselgelt olid nad juba kohal.
Pimedus sundis lambid pähe panema. 56st ei mäletagi midagi, aga see eest 90 osutus meie 'lemmik' punktiks. Kõndisime järjekordset arusaamatust mööda - pikk sirge tee lõik, kokku pandud mingitest lõtkudega betoonplokkidest, ise nuputasime, kuidas 90le läheneda. Tee äär oli tiheda võsa sees ja ristuvaid kraave loodetult ei näinud. Viimasest hädisest vasakult sissetulnud rajast luges Jaan samme ja astusime metsa. Võsa oli üks hullemaid kogu seni sealsest kogetust - kuidagi jõudsime kraavini, mida pidasime omaks, rüselesime lõpuni - tähist aga polnud. Tungles ringi ka kaasvõistlejaid, aga noodki mitte kõige sihikindlamalt. Seisime Jaaniga kottpimedas keset täiesti mittemidagi ütlevat võsa ning tegime oletusi, mitmenda kraavi servas me ikkagi kügeleme, kuniks võtsime nõuks rapsida ristuva kraavini, millele toetusid ülejäänud neli. Jõudsime kraavide lõikumisele, kus tulid vastu kaks vene meest, kes uurisid, kas me punkti oleme leidnud, ja meie suuna peale arvasid, et see kuhu me lähme, on tupik. Igal pool pidavat tupik olema. Jätsime nad edasi sähmima ja alustasime teekonda järgmise kraavi otsa. Õudus kuubis - oksarisu, ümberkukkunud kuused läbi kasvanud noore kuusetihniku ja nõgestega. Ma olin rohkem küliti kui püsti, sest mis iganes ka jala alla ei jäänud, oli see vihmast lootusetult libe. Jaan võttis samme lugeda, 250st oli saanud 300 ja hakkas tekkima tunne, et jälle vale kraav, kui ma järjekordselt tagumiku peale plartsasin ja valgusvihku punkti tähis jäi. Ennäe, vahel on roomates kasulikum liikuda. Ega sealt teele pääsemine lihtsam polnud. Tupiku mehed olid ka kuidagi punktini jõudnud ja kahlasid meile kuklasse hingates järgi, mille tulemusel me tegime ilmselt isikliku rekordi metsarägas liikumisel.
Kaardi värvivalik oli pisut ebatavaline - kuidagi massiivselt roheline. Samal ajal kui valged alad tähistasid lagedaid põlde ja kergelt kollakas poollagedaid, mis tüüpiliselt osutus tihedaks nooreks metsaks, nooreks kuusemetsaks. Toda valget ja helekollast oli pimedas päris raske eristada, aga samas moodustasid päris valged põllualad väga loogilised piirkonnad ümber külade, nii et suurt segadust see ei tekitanudki.
Esimese hooga laotasime ringi loode suunal Saksamaa poole, kuid detailsemal süvenemisel osutus kaardi lääne osa väga reljeefseks, kus turnime oleks jalad kohe väga läbi võtnud ning mõistlike punktide kättesaamiseks oleks üleval Saksmaal ring läinud liiga suureks.
Siis joonistasime omale esimese päeva hoopis alla - 80-66-81-58-95; 65 oli ahvatluste nimekirjas, aga paras lisakaar koos korduva üles-alla loksusmisega -> välja; 57-83-64-96; tagasitee muutus ebaselgemaks, ja sirgeldasime variandid lähtuvalt, kuidas me esimese poole ajaliselt liigume; kaar 84-63-46 oli üks selline kahtlane, aga panime sisse; 74-82-56-90; nüüd oli nuputamist, kas 72-44 ja võibolla 76 või hoopis 49-53-44. Samas 49 ja 53 olid kohutavad mäenukid ning selge oli, et oleksime seal kottpimedas kole kobad; jätsime lõpuks 72-44 ja hästi küsitava 76.
Hommikust ringi sai laotatud küll vasakule ja paremale, kuniks otsustasime üles Saksmaa kasuks - 91-88-51-86-98, viimane punkt neist väga kahtlane.
Kõhklusi veel jätkus kui ringid paika said. Vahel on nii, et joonistad raja maha ja kohe on hea selge tunne, et asi käes. Vahel nokid veel siit ja sealt ning närima jääb kahtluseuss, et äkki on olemas mingi teine, hoopis parem ring.
Lõpuks ei kujutanud ikkagi üldse ette, kuidas me selliseid mäekesi taluda suudame ja kui läbitavad on metsad.
Läks liigutamiseks
81st 58sse minnes tekitasid segadust mingid kaardistamata ähmased rajakesed, aga punktid, mis asuvad mäetippudel on selle poolest lihtsamad, et tuleb lihtsalt minna niikaua kuni saab, ülespoole. Tõsi, tihedamas kuusevõsas ei olnud pinnavormi suund alati kõige lihtsamini aimatav.
64-96 oli mõtteainet pakkuv teevaliku etapp. Otustasime, et meil jõudu nii palju ei ole, et otse läbi orgude minna ja läksime küla kaudu ringi.
Hämmastav oli see, et me olime pea täielikult püsinud sinnamaani oma ajalises graafikus. Ilmselgelt oli metsas müttamist keskmisest vähem olnud ja kuigi mägedel üles-alla siblimist jagus, kulgesime valdavalt mööda teid ning esimeses pooles veel ükski jäse ei vaevanud.
Pimedus sundis lambid pähe panema. 56st ei mäletagi midagi, aga see eest 90 osutus meie 'lemmik' punktiks. Kõndisime järjekordset arusaamatust mööda - pikk sirge tee lõik, kokku pandud mingitest lõtkudega betoonplokkidest, ise nuputasime, kuidas 90le läheneda. Tee äär oli tiheda võsa sees ja ristuvaid kraave loodetult ei näinud. Viimasest hädisest vasakult sissetulnud rajast luges Jaan samme ja astusime metsa. Võsa oli üks hullemaid kogu seni sealsest kogetust - kuidagi jõudsime kraavini, mida pidasime omaks, rüselesime lõpuni - tähist aga polnud. Tungles ringi ka kaasvõistlejaid, aga noodki mitte kõige sihikindlamalt. Seisime Jaaniga kottpimedas keset täiesti mittemidagi ütlevat võsa ning tegime oletusi, mitmenda kraavi servas me ikkagi kügeleme, kuniks võtsime nõuks rapsida ristuva kraavini, millele toetusid ülejäänud neli. Jõudsime kraavide lõikumisele, kus tulid vastu kaks vene meest, kes uurisid, kas me punkti oleme leidnud, ja meie suuna peale arvasid, et see kuhu me lähme, on tupik. Igal pool pidavat tupik olema. Jätsime nad edasi sähmima ja alustasime teekonda järgmise kraavi otsa. Õudus kuubis - oksarisu, ümberkukkunud kuused läbi kasvanud noore kuusetihniku ja nõgestega. Ma olin rohkem küliti kui püsti, sest mis iganes ka jala alla ei jäänud, oli see vihmast lootusetult libe. Jaan võttis samme lugeda, 250st oli saanud 300 ja hakkas tekkima tunne, et jälle vale kraav, kui ma järjekordselt tagumiku peale plartsasin ja valgusvihku punkti tähis jäi. Ennäe, vahel on roomates kasulikum liikuda. Ega sealt teele pääsemine lihtsam polnud. Tupiku mehed olid ka kuidagi punktini jõudnud ja kahlasid meile kuklasse hingates järgi, mille tulemusel me tegime ilmselt isikliku rekordi metsarägas liikumisel.
Edasi kalpsasime keskuse poole, kõht korises ning viimase kahe punkti otsingud olid ainult süvendanud ebakindlust, mida ööl on meis kombeks tekitada. 44 tundus sel hetkel liiga ulmeline. Pidasin veel teega ristuvaid kraave kaardil hoopis liinideks ja kuna neid ette ei jäänud, siis mingit muud plaani punktini pääsemiseks ei arenenud.
Chekkisime ennast natuke üle kesköö sisse ja peale kosutavat pasta bologneset eemaldasime endi küljest mudaseid ja vettinuid esemeid ning võtsime neli tundi horisontaalasendit, et pool viis jätkata.
Hommikusel ringil
Teise päeva raskeim moment oli enda niiskete esemete sisse ajamine. Sokid võib ju kuivad panna, aga kauaks seda puhtamat tunnet. Juba telgist hash house'ni jõudes olid jalad märjad. Kella poole viie ajal hommikul valitses lisaks vihmale ka piimjas udu.
Olime võtnud nõuks pimedat aega, kus me orienteeruda niikuinii eriti ei mõista, kasutada tuimaks kõndimiseks mööda teid. Liikusime nagu siilikesed, sest teeäärseid maju hästi ei näinud ning lampi ei olnud mõtet põlema panna, see peegeldas udult vastu tagasi. Kuidagi suutsime tuvastada teehargenemised, rohkem selle järgi kummal pool oja vulinat kuulda on. Ning nii me Saksamaa piiri ületasime, pool käsikaudu. Meil olid kotis isegi ID-kaadid olemas, nagu soovitati, kuigi tuleb tunnistada, et kardetavasti ei ole seal kandis viimased viisteist aastat piirivalvureid nähtud. Kui Kafka oleks Praha asemel elanud mõnes sealses laante vahelises külakeses, siis tema teosed oleks kandnud veel suuremat üksinduse ängi elamise mõttekuse üle. Või vähemalt sel hetkel võis esitada endale küsimusi elamise talumatu üksinduse kohta, kergusest ei saanud sel tunnil jutt olla.
Punkt 91 oli jälle midagi lemmikute rubriigist - kraavide rist ja nagu karta oli, otse suunaga me õiget paika kohe ei tabanud ja nii tuli jälle edasi-tagasi veidi mööda kraavide servi mütata. Üks kraav oleks nagu olnud hiljuti juurde kaevatud, värsked kruusahunnikud olid kraaviservas, aga mets oli seal kõvasti inimlikum kui 90 juures ja teiseks oli juba valge. Väga palju seal aega ei raisanud.
51 lameda tipu otsas nõudis pisut kammimist, ning 86 kahe oja rist oli juba nii sürreaalselt kuuse alla peidetud, et 98 ei tulnud enam mõttessegi. Seal Saksa piiri ääres, täiesti mittemidagiütleval metsateel ei kuhugi, tulid vastu kolm ontlikku saksa vanahärrat millegi üle sügavalt arutledes. Ma siiamaani arvan, et kurnatud aju mõtles nad lihtsalt välja, aga Jaan väidab end samuti kolme paksu saksa meest näinud olevat.Tagant järgi vaadates näib, et 86st kojutuleku trassil, oleme 31 lihtsalt vedelema jätnud. Poleks olnud mingit vahet, tulla alla reservaadi teisest servast. Võibolla nende ilmutuslike vanade süü. See kui kõverteelisi käikepidi rogainihommikused mõtted käima hakkavad, on vahel päris koomiline ja sündinud otsused lausa traagilised.
Lõpetasime rohkem kui pool tundi enne laupäeva keskpäeva. Vihm ei mõelnudki lõpetada. Alles Praha lennujaamas kodupoole pääsemist oodates otsustas ta pilve vahelt silma paistma hakata. Natuke liiga palju niiskust, aga kindlasti parem kui üle 20-kraadine soojus.
Võistluslik moment
Võibolla laias laastus 130 suhteliselt vedelema jäetud punkti. Aga seda ei tea kunagi, millised olud ja asjalood mänginuks sündmustejada kätte siis kui ajahetkes x oleks teinud teise valiku. Samas võib ju head meelt tunda seljataha jäänud võistkondade arvu üle, rohkem kui lootsime.
Loodusnähtusi
Kokkuvõttes domineeris kaks maastiku tüüpi - kuusemetsad vaheldumas külakestega, mille ümber lagedad põllualad. Saksamaal oli üks järv ka, Hiiumaa kujuline Grosser Kranichsee. Kas kafkalikumat mõju avaldas turistidest pungil Praha või kuuselaaned, isegi raske öelda. Üks tõukas eemale ja teine neelas endasse. Kui uduses metsas ei oleks pidevalt vastu tulnud teisi rogainijad, siis üksi uidates oleks nois metsades kohati päris spooky.
Metsa olid nad metsa istutanud ka üksikute puudena, mis kõik torbikutega kaitstud, et elukid neid kohe nahka ei paneks. Kas tõesti üritatakse kuusemetsast saada mingit muude puudega metsa.
Mäed olid üldiselt suhteliselt lamedad ja vaatamata oma kohati 1000m tippudele algasid nad umbes 500m pealt. Seega rohkem selline kümnete Munamägede võtmine. Kõige teravamad servad jätsime oma marsruudilt kõrvale, kohati siiski oli sellist skandinaavialikku kaljut, kuid sellised järsud servakud olid pigem erandiks.
Veepunkte me seekord ei vajanud, ilm läks nii jahedaks, et kaasatassitud pool liitrit vett ja teine sama palju kokat oli täiesti piisav. Pealegi jäi teel ette puhtaveelisi ojasid, kus varusid vajadusel täiendada saanuks.
Kilomeetreid kuhjus kokku umbes 55 + 28. Liiga palju tundub sellise punktisaagi kohta nagu meil korjata õnnestus, aga see on see vahepeal keskuses käimise lõiv.
Kui esimese punkti juures moodustunud järjekord välja arvata, siis sujus korralduse pool üpris ladusalt. Sõjavägi hoolitses sooja dušši eest ja see oli tõsiselt mõnus, sest üpris tihti on pesemistingimused õige kasinad või karastavkülma veega olnud.
Koju ära
Helsingi lennujaamas laupäeva viimast lennukit oodates koos Eduardi, Marje, Mairolti ja Priiduga, pudenesid osaliste suust läbielatu killud, mis sellel hetkel paiskusid eetrisse võibolla pisult loiult. Jõudes kulminatsioonis summa summarum tõdemuseni - aga sõltuvus on juba tekkinud.
Comments