VI Retki Rogain 2013

Kõva äiksevihm oli nii siin kui sealpool Soome lahte selleaastase suve just minema uhtunud kui me juba ülejärgmisel päeval oma ninad põhja poole sättisime, jõudmaks Sappeesse, Tampere ja Hämeenlinna vahel, spordikeskusesse, kus saab näiteks talvel suusatada down- ja uphill, ning suvel sama teha jalgrattaga.

Sellise kogunemiskohaga oli tagatud tsiviliseeritud infrastuktuur näiteks vetsude, soojade duššide ja kohviku näol.  

Kergelt vihma tibutavasse pilvealusesse kogunes mõnisada soomlast, sekka mõned eestlased ja venelased, asumaks selgitama Soome meistreid rogainimises.

Öö vastu laupäeva püüdsime unenägusid vaadata ühes Hämeenlinna hotellis, mis sai veidi takistatud kohaliku DJ tegevuse läbi, kuid laupäeva hommikul, parasjagu kaartide jagamise ajaks kell 9 olime virgetena platsis.

Seekordse kaardi eripäraks oli see, et kõik kollane oli keeluala ja kui me vaatasime keskuse juures puudest lagedaks võetud suusamäge, esitasime korraldajatele kiusliku küsimuse, kas tõesti ka seda kollast ala on keelatud läbida. Ei olnud, erandlikult.

Teine omapära oli see, et raiesmikke kaardil tähistatud ei olnud. Kas metsastik võiks olla tihe või hõre, äsja mahavõetud või juba kinnikasvanud raiesmik, see jäi üllatuseks. Varem on nood siiski peal olnud.
 
Paberilt vaatas vastu tavapärane järvede, kraavide, avakaljude, teerajakeste ja põldude sigrimigri, millele laotatud 66 eri väärtuses punkti osalejate ette taaskord huvitava ülesande seadsid. Soomes oma trass optimaalseks planeerida ei kuluta ära selleks jäetud kogu kolme tundi, aga kindlasti ei piirdu me punktide linnulennuliste vahede järgi oma keesse lükkimisega, vaid uurime ka igale punktile pealemineku variante ja kinnijooksmiseks sobilikke orientiire, püüdes minimiseerida künkalt-künkale kahlamisi, asendades neid maksimaalselt teelõikudega.

Kuna retkirogainlastel on kombeks nii punktid paigutada, et vahepeal keskusesse tulles hävid skooriga täiega ning seekord oli neil teine Hash House eraldi kaardi keskele, punkti 15 planeeritud, siis otsustasime, et telki me üldse üles panema ei hakkagi. Kui peaksimegi ööseks lõpetama, siis tukume autos. Tegelikult plaanisime juba mullu, et  proovime ilma magamata, aga tollest ei tulnud toona mõhkugi välja.

Seekord ehitasime oma trassi üles lähtuvalt teise Hash House'i asukohast; ettekujutusega, et seal on võimalik öisel ajal mingil kujul tukastada.  Mõõtsime kilometraaži enda umbkaudsete võimete järgi paika, millest jaotus ~43 km esimesse poolde kuni Hash House'ni ja 30+ km teise ringi, milles oli neli küsimärgiga punkti nii nagu on lõpuks suur küsimärk kogu retk ise - milliseks
too kujuneb?

Stardiplatsi nurkadesse koonduvad seltskonnad lasid aimata, et meie esimene punkt kattub vähemusega ja ka korraldajate eeldus näis olevat, et suurem mass suundub 47sse, hoiatades võimaliku tekkiva mulgustustropi eest.

Mõtisklesin, kas Armo on oma seljakoti küljes tilpneva banaani sellepärast üle teipinud, et karud haisu ninna ei saaks, sest bülletaanis oli hoiatatud, et vahel on seal kandis karusid ja hunte näha olnud, kui keskpäeva kong kamba mäest alla veerema lasi ning minu mõte suundus ettekujutuspilve, kuidas kõige lõpus sellest jälle üles ronida tuleb.

Asusime oma kavandatu järgi punkte noppima.

20. Teeraja lõpus olev hoone võiks ju olla alustuseks lihtne, kohanemist kaardiga oli juba mitme kilomeetri jagu. Rajakene lõppes ja mingid ebamäärased varjualused, pikema rohu sees, punkti ei kusagil. Juba kerge ärevus, kui võib olla et kulgeski veel mingi rajajäänuk edasi ning mõnevõrra ebamäärses kohas, aga 43ndal minutil 2 punkti käes.

52. Siirdusime tradistioonilisele graniidipõhjalisele nn paunaga teele, mille lõpust esimesele kivikuhjale ronida, et nautida klassikalisi Soome järvevaateid.

32 - andis õppetunni, et katkendlikud rajad võivad olla vägagi katkenud ja rohkem maksab lugeda maa- ja veemärke. Eksimist ei olnud, aga teeradu ei tuvastanud.

94. Hoogsal sammul mööda teed, eesmärk hoomata teelt see õige kivinukk, millelt rappa lauka poole siirduda. Lihtne punkt.

Jalad said märjaks ja puudest haarates õnnestus aegajalt endale sahmakas vett kaela tõmmata. Vihma otse enam ei tibanud, hallid pilved jäid ähvardama päeva lõpuni ja aeg-ajalt pihustasid vett, lisaks oli vesijahutus tagatud läbi võsasemate alade tungeldes. Päeval oli see mõnus, riided jõudsid lagedamatel lõikudel ära kuivada, aga päikse vajudes niiskus jäi.  

85. Liikusime järvest alates alt kraavi joont järgides, õigemini künka veeru mööda, kuni otsustasime üles ronida. Ronisime üles, aga punkti jaoks oli selgelt vara. Mille järgi ennast lokaliseerida? Vahtisin ümberringi ja tundus, et eemalt puude latvadest moodustavate kaarte järgi võiks eeldada mingite küngaste olemasolu, millest läänepoolsema otsas võiks olla punkt. Ausalt öeldes ega ma ei suuda päris täpselt tuvastada, kuidas me liikusime, aga selline veidi sussaaninlik lähenemine viis otse sihile. Jaani režümee oli, et nii ei peaks punkte võtma.

90 jaoks oli järv kindel orientiir, millesse end kinni kõndida, siniseid alasid me pigem vältisime. Kõrgemad alad olid valdavalt kivirünkad, mille vahel turnida, aga sinises rüselemine oli tera hullem tegevus.

72. Pisut teravamat tõusu ja natuke ebamäärane avakalju, seda enam, et mets oli sealt pealt osalt maha võetud ning kus värskelt mahavõetud puudejoon traktorijälgede all avakaljuks üle minna võiks, oli kerge mõistatus. Õnneks metsalangetus lõppes ja nüüd jäi oodata ja loota, et punkt trajektooril ikkagi ette jääb, raske oli aru saada kaugel oleme, kuid tähis jäi suhteliselt otse ette.

81. Kasutasime põllunurka orientiirina, millest otse põhja võtta. Punktiga läks nii, et enne kui kivikaljust päris üles turnima asusime, kiikasin juhuslikult ülesse ja sealt ta paistiski. Trajektoor oli selline, et kui poleks õigel ajal nina samblast kõrgemale tõstnud, oleks punktist ilmselt mööda uhanud.

46 - oli planeerimisel küsimärgiga, aga entusiasimi jagus ja tundus niipalju lihtne, et seda vahele ei jätnud, näiteks erinevalt 85-90 "vahele" jääva 30ga võrreldes, mis oleks olnud kõvasti nikerdamist ja tee asemel kivises ja tundmata tihedusega metsas liikumist juures.

Pinget tekitas, kuidas saada pihta teeraja algusele kuskil sinisetriibulises, mis reeglina kippus olema tihedama kuuse-kase võsaga ala. Kõndisime ja rüsisime end järvele lähedale ja katsusime tuvastada kaljut, mis annaks tunnistust teeraja lähedusest, aga või sa seal padrikus midagi näed ja eristad, aga raja algus jäi lõpuks jalgu. Punkt ise oli raja otsast jupike edasi-tagasi loopamist.

61- saabus selle raja, kaardi, rogaini vm kõige suurem üllatus või ka blond hetk. Vaadake kaardi üldpilti piirkonnas 61-46-95-75  ja nüüd hästi teraselt 46st läände jäävat järve lääneotsa ja liikuge vaatlusega üles 61 suunas - kas te näete seal teed või jõge?

Meie nägime teed :)

Kui me oma plaani realiseerimisel, lõigata peadselt lõppevalt teelt otse punkti viivale teele,  kolmemeetrise mudapõhjalise tumeda vee äärde jõudsime, siis me ei saanud ikka veel aru, et kaardil on kujutaud jõge. Jaan pakkus, et tee kõrval on vist paralleelselt mingi kraav ka joonistatud - et kui me siit kuidagi üle sumame, siis tuleb kohe tee. Hakkasime allavoolu liikuma, aga jõgi läks ainult laiemaks ja sügavamaks. Ma olin ennist ühes kohas märganud siiski kergelt liivast põhja vastu kumendumas - liikusime ülesvoolu tagasi, tegime katsetusi mudasügavusega ja saime põlvini märgadena üle - polnud lõpeks hullu, aga teed ei kusagil. Asi oli jabur, mäkke üles ronima ei hakanud ja keerasime suuna otse põhja, et vast see suurem tee on ikka olemas. See oli.

Teed mööda punkti poole kõmpides kaarti puurides märkis Jaan, et kui vaadata, siis tõesti see tee lõppeb kuidagi imelikult järves, millest lõpuks järeldasime, et see 'tee' oligi tegelikult hoopis jõgi, mis voolab ühest väiksemast järvest teise suuremasse järve. Ei kujuta ette, millele me oleks oma plaani siis rajanud kui oleksime juba rajakavandamise ajal aru saanud, et see on jõgi ning kahelt poolt musta värviga tähistatult, ideoloogiliselt läbimatu. Ehk teid, mis lõppevad otse järves, tuleb kahtlustada jõeks olemises, kuna kui nüüd laiemalt vaadata, siis enamus teid, mis viivad järveni, muutuvad katkendlikuks või on enne järve natuke kärbsemusta ka kaardile poetatud ehk siis tee lõppeb enne järve mökkiga või vähemalt paadisillaga, aga mitte kunagi otse järves.

loominguline
tähisekinnitus

Punkt 61 ise oli legendi järgi hoone nurk ja loomult veski. Veski juures oli jõgi kärestikuline ja madal ning veskist mõnikümmend meetrit ülesvoolu oli jõgi suurde torusse aetud, mille pealt jooksis üle tee, mida kaardil üldse polnud. Veidi magic paik.

96 - näib, et õhtu saabudes ja pärast tee-fopaad, keskendumine hajus. Igatahes ei saanud me esimesel katsel õiget kaljuserva kätte, suhteliselt tihe kuusemets, milles kammides leidsime mitmeid võimalikke punkti asukohti, aga midagi oli valesti. Pikalt ei kamminud, rüselesime läbi osaliselt maha võetud metsa tõusu algusesse tagasi, ja täpselt suuna ja samme jälgides, mitte künka otse ronides, vaid üritades õigel kõrgusel püsida, saime punkti nüüd ilusti kätte. Suure numbriga punktid nõuvad tüüpiliselt kõrgemat keskendumistaset.

75. See punkt näis meile endile raja kõige raskem, palju avakaljuga künkaid, millest üks peab olema õige. Kas üritada küngaste vahele jäävate kraavide järgi. Elu on näidanud, et rogaini kaardil on nad üldjuhul suhteliselt täpselt, aga kui siis juhtumisi ei ole, siis võivad võsa vahel hullupööra eksitada - ehk neid ei saa alati usaldada. Võtsime siis taktika, et teepaunast rangelt suuna järgi ja üle kolme kägariku ning neljas neist peab olema üks sellest kolmest, mis jäävad punase rõnga sisse. Sellises olukorras kontrollime üksteise suunda, sest väga kerge on see esimesel käest minema, kes kivide vahel tõusmiseks ja laskumiseks kohta otsib. Märjaga läheb sammal, eriti see hall, ultra libedaks ning igat jalaastet tuleb samuti nö planeerida ette - ehk tüüpiliselt Jaan otsis ees läbipääsu, jälgides ka suunda, mida ma taga mütates kontrollisin ja loendasin maastikuelemente. Veidi kõheldes, aga saime esimese matsuga kätte.

66. Kaalusime, kas lähme tuimalt otse teele ja teeme nurga või üritame maastikuvormide järgi liikudes teepikkuses kokku hoida. Valisime esimese ja teelt lähenedes osutus punkt õige kergeks, sest seal piirkonnas oli väga madal ja hõre mets nii, et punktitähis oli teelt näha. Ise veel arutlesime, kas tunneme tee äärde jääva avakalju loodusest ära, mille järgi punktile peale minna. Kohati on see hallide alade maastikust välja lugemine paras kunsttükk, sest kivid on sambla ja madala taimestikuga kaetud ja harva kui üleminek väga selgelt eristuv on.

95. Liikusime punkti poole ja fantaseerisime, millega antud punkt oma 9-lisuse ära võiks olla teeninud - ehk millist ülesannet meile seekord pakutakse. Ja jäime selle üle nuputama ka pärast punkti külastamist - head selged orientiirid olid olemas ja suurt keerukust ei tunnetanud. Pärast punkti järjekordne põnev teeotsa tabamiseüleasnne, aga rabapiir oli piisavalt selge, et meid järjel hoida.

Olime liikunud üpris täpselt oma ajalises graafikus, plaaniga, et kui 95 veel enne lampide süütamist kätte saame, siis on 76 ja 36 enne Hash House'i ainult rassimise vaev. Niiskus, mis riietest enam ära ei läinud, sai minu poolt leevendatud särgi kuivaks vahetamisega - ei kulunud enam kehaenergiat riiete kuivatamisele. Nälg ei näpistanud - ilmselgelt on ikkagi tõhus kogu nädala jooksul korralikult süüa, eelmisel päeval endale korralikult kaks tugevat kihti (lõuna, õhtu) ekstra sisse laadida ning hommikul süüa midagi sooja.

76 ei tundnud tehniliselt keerukas - kraav, mõõdukalt võsastnud koos metsaharvendusjäänustega, aga serva mööda minnes pidi vastu tulema järjekordne tipp. Põnevamaks tegi asja pimeduse saabumine. Panime teerajalt enne metsa tunglemist lambid pähe. Esimese ehmatusega ei tahtnud minu oma valgust näitama hakata. Kruttisin siis patareid (4xAA) lihtsalt korra läbi ja valgus saabus. Venemaal olid mul varupatareid kaasas, seekord mitte ja ehmatas alutuseks parajalt ära. Jaani oma funkas, aga ühega on ebamugav - liikuda näeb teise valgusvihus küll, kaarti lugeda ei saa.

Pimedas metsas liikumine tahab veidike harjumist, ümberlülitamist. Ma ei näinud alguses mitte mingit kraavi, aga Jaan kulges väga otsustavalt ees ja uskusin siis, et ju tema näeb ikka. Pimedas oleme ennegi suvalisest süvendist ennast kraavi pähe tõmmata lasknud. Aga kõik läks lihtsalt.

36. Tee ääres järvekese kõrval, ei tohiks midagi keerukat olla. Ettevaatlikuks tegi katkendlik õrn teerada, sest sellistega kippus olema, et need kas üldse ei olnud või siis väga rohtu kasvanud raskesti hoomatavad, mis siis veel pimedast rääkida. Seekord oli teeotsa tabamine aga määrava tähtsusega, et mitte kraavide võrgustikus suvaliselt ringi umbluutada. Ja nii läks - katkendliku joonega rajale keeramise koht pidi olema enne teekäänakut, aga tee keeras ära ja me ei märganud mitte midagi teeraja moodigi. Ainuke, mis mul silme ette kerkis, oli kahele poole teed jäänud postid. Ning pakkusin, et lähme tagasi nende postideni. Bingo. Posti kõrvalt kulges vonklev sambla sisse tallatud matkarada. Sellisega puutusime sel korral esimest korda kokku ja tolle pärast ei osanud postidele alguses mingit tähelepanu pöörata, aga need sinise otsaga latid tähistasid väga selgelt kitsa raja algust suuremalt teelt. Kaardi peal näeb kogu see katkendlik joon väga sirgjooneline, aga tegelikkuses oli see ümber kivide ja puujuurikate vahel keerutav, mille ilu me pimeduses küll suurt imetleda ei osanud. Keerutas see rada aga ilusti kohale ja kohalt ära suurele teele.
  
15ndasse Hash House'i punkti jõudes valitses täielik kottpimedus, õhk niiskusest rõske, vast 14 kraadi. Kulistasime teed ja haukasime enda kaasvõetud ja kohapealsest materjalist võileibu, krõbistasime pakutud kartulikrõpse. Tegelikult oleks midagi sooja ära kulunud, näiteks Etsi kirjeldatud isesoenev kanapala. Kuigi ma ei tea, kuidas see maitsa võiks, tundus sel hetkel hunnitu unistusroana.

Vahetasin sokid kuivaks ja kerisime, sirutasime, nügelesime end pinkidel siruli ja püüdsime unne suikuda. Kuigi punkt oli hõredavõitu külastatavusega ja kostus ainult soomelikku uinutavat jutuvada, siis magamisest ei tulnud midagi välja. Isegi kui ma suutsin maha suruda emotsiooni, mis ütles mulle, et kuradi külm on, hakkas kints tahtmatult värisema ja sealt kandus see ka kere ülemisse poolde. Ühel hetkel ma sain aru, et kokkuvõttes kulub rohkem energiat selle külmatunde mahasurumiseks, kui et võiks ikkagi tasapisi liikuda, siis on vähemalt soe.

Tegin vastavasisulise üleskutse ka Jaanile ja pärast kolmveerand tunnist kügelemist punktis 15, olime jälle teel. Tempo oli kõvasti rahulikum, aga üpris pea hakkas soe.

24 oli taaskord vingerdamine matkarajal, mis pimedas väga mõnus ei olnud - juurikad, kivid, lauad - kõik libe. Suht pingeline maha vahtimine. Samas ikkagi kiirem kui otse läbi metsataimestiku. Punktini jõudsime ilusti, aga sealt ära liikusime mingeid  radu mööda, mida kaardil küll ei olnud, aga need viisid ilusti sobivalt paunaga, tahedamale rajale.

40 ei olnud muud kui jälle fikseerida üks koht teelt, kust järjekordse künka otsa ronida. Kui teel tagasi olime, siis tundus, et paarist kohast torgib. Kiskusin jalad lahti, panin plaastrid peale ja liikusime edasi.

12. Olime fikseerinud enne sinise lati, mille järgi matkarajale keerata, aga allika tabamine esimese hooga ei õnnestunud. Alustuseks oli mingi järve poole viiv rada, mille äärest lootsime allikat leida. Ei leia, liiga kaugel oleme. Siis kõmpisime rada mööda edasi. Ei miskit, liiga kaugel oleme. Tagasi, uuesti rajalt alla. Meiega samas stiilis otsis punkti paar, kelledel ühel oli küljes kelluke, mis kogu aeg tilises. Kas ta mõtles sellega peletada karusid või konkurente, ei tea, aga Jaanil õnnestus sellele vaatamata korraga kuulda vee vulinat. Ahhaa, kuskil peab olema oja, mis äkki saab alguse meid huvitavast allikast. Tilina-paar õnneks eemaldus ja nüüd sai aimu ka kostuva vulina suunast. Leidsime oja ja seda mööda üles minnes ka allika. Mitte et meil janu oleks olnud, aga 1 punkt jälle käes. Tilina paar taipas, et me saime punkti kätte ja tilises meie järgi punkti, aga tea kaua nad seda otsinud oleks, tilina varjus pimedas, kuuse risus, mitte kõige kergem punkt.

60 ei olnud samuti pimedas lihtne. Järve serv oli küll abiks, aga õige kauguse pealt järjekordne õige küngas kätte leida, tundus sisukam ettevõtmine. Teeraja nurgast lootuses, et kirjeldus ja tegelikkus lähevad kokku, otse, samme lugedes, reljeefi jälgides, itta. Otse, punkti. Oi, me olime endaga rahul. Me ei oska ju pimedas üldse orienteeruda.

80 ise ei tundunud nii keerukas, kui vaid saaks pihta uuesti matkarajale. Tundus, et see saabus jupp maad hiljem, aga toda ei tea, kuidas see seal täplselt lookles ja kuidas me uue päeva valguses enam aega ja ruumi tajume. Punkt asus kalju all ja põnevust pakkus, kas tunneme alla mineku koha ära. Tundsime ilusti. Kui punkt käes, siis võis lambid kotti tagasi panna. Jalad olid mõnest kohast veel torkima hakanud, aga plaasterdamisel sügavat mõtet ei näinud, sest enne pandud kohad torkisid uuesti. Vastik, aga väga ei piinanud.

74. Hea hommikune punkt. Mööda teed lagendiku nurka. Arvasime meie. Mis põrguvärk seal tegelikult oli, ei saanudki aru. Täiesti arusaamatu lagendik, mis kõrgete põõsavööndite ja laiade mudaojadega sisustatud. Kus siis ikkagi on lagendiku serv, kas selle põõsatuti taga, kus paistab veel lagedamat osa või selle järgmise ja kuidas sinna saada üle rõveda oja. Täielik pudru ja kapsad ehk meenutas Venemaal kogetud lagendikke. Lõpuks nägime punktitähist, teisel pool mudaoja. Nikerdasime ennast üle pajupurde ja imestasime, et neil on siin selline koht.

65 oli plaanis küsimärgiga. Mis sai vastuseks  - ei. Tossudes torkis juba väga paljudest kohtadest ja sellist lisahaaki ei tahtnud kuidagi teha.

83. Lahmimine mööda asfalti, mis Jaanile une peale ajas. Kohast kus kahele poole teed jäi kaljusrev - edasi-tagasi. Metsas ronimine, kus jalg kivide vahel suvalises suunas ootamatult liigub, valmistasid hõõrutud kohad rohkem piina, kui siledal asfaldil.

91. Veel tuimem tammumine. Mingi põlveliiges hakkas ka tunda andma, ilmselt kõvast pinnasest. Tegin ettepaneku avada coca pudelid, aga me kumbki ei julgenud veel, sest lõpuni oli veel maad küll ja mõttekäik oli umbes selline, et äkki kustume lõpu eel veel päris ära. Jaan tegi ettepaneku bussipeatuse pinkidel magada 3 minutit. ? Ma arvasin, et ma võin Suga siin istuda küll need kolm minutit. Ise ma imestasin, kuidas mul und ei ole. Jooksvast nädalast unevõlga ees ei olnud, vast sellest, seevastu Jaanil oli viimane nädal väga tihe olnud. Tavaliselt vajab tema 3 korda vähem und kui mina.

Jaan magas kolm minutit, ärkas ja kui ma püsti tõusin, oleks tahtnud hästi kõva häälega karjuda. Ära hõõrutud kohti oli loendamatu hulk ja uuesti liikuma hakkamine nõudis järjekordsete emotsioonide - valu - mitte tähelepanemist. Jalad olid pärast nii katki, et selleks, et esmaspäeval tööle minna, ma plaastreid üldse raiskama ei hakanudki. Tõmbasin n korda sideme ümber jalgade, ajasin otsa puuvillase sokid ning üritasin need nähtused kõige laiematesse rihmikutesse toppida. Eks ma ise ja mu kulgemine veid kentsak välja nägi.

Saime oma mootorid uuesti käima ja löntsisime edasi. Punkt oli seekord üllatuslikult kalju all.



kohane teeviit viimastel kilomeetritel
Laipanmaa kõlas kui laibamaa

59 - jälle, uuesti piinadega kivihunnikusse. Samas asfaldilt metsa minek tähendas pääsemist laastavast tuimast tammumisest.

86. Minu selge unistus oli pääseda otse finishisse. Jaan aga piitsutas meid punkti poole suunduma, väitega, et kilomeetritelt ei ole vahet ja ajavaru meil oli, kuigi liikumine oli ikka väga töntsiks jäänud. Mingil hetkel arvas Jaan, et seda sporti peaks ikka kaheksa tunni kaupa tegema. Korjasime oma kaukasse 8 punkti ja rüselesime veel korra kivihunnikute ja puude vahel.

Toppisime suhu ilmsuuri mustikaid ja teele jõudes saime aru, et 41 jäi nüüd küll vahele. 50sse pärale jõudmine ei olnud hull, aga sealt edasi üles keskusse saamine tundus meie olukorras ületamatu. Kuidagi oleks see võib olla teostunud, aga valu ja vaev oli selleks hetkeks oma sellise piiri saavutanud, et järjekordne tundmatu võsa vahel turnimine ei kaalunud üles mitte midagi muud.

47. Oleksin omas vaimus sellestki loobunud, aga esimese Jaani vastuargumendi peale sain aru, et selle külastamine hõõrdumiste koguvalu ei suurenda ega vähenda. See oli lõpetuseks väga ilus punkt. Harja pealt olid kaunid vaated, päike soojendas mõnusalt ning rõõm kohe lõppevast piinast hakkas juba vaikselt kehasse voogama.

Finišisse jõudes oli ainumas soov vabastada jalad neid ümbritsevatest sokkidest ja tossudest ja mingil viisil dušši alla roomata. Ajaliselt oli veel poolteist tundi finiši sulgemiseni. Teoreetiline varu mõne punkti jaoks oli olemas olnud, praktikas oleks see tähendanud x hulk muud võimalikku juhtuda võivat kombinatsiooni.

Rogaini üks võlu ongi see oleksite maailm, millega pärast mängida. Ja ometi jääb ainult see tegelik. Üüratu 75 kilomeetrine matk lummavas maastikus, millest kogutud osad, on need vitamiinid, mis veel pikaks ajaks muudele toimetamistele jõudu annavad.

Mingis seni tundmatus liikumisviisis jõudsin dušširuumi, ligunesin seal ja sain aru, et mul on isegi hästi läinud, kaasvõistlejatel oli nahk maha hõõrdunud ka selja pealt, õlgadelt, kaenla alt, kus iganes. Igatahes üks Soome piiga arvas, et nüüd hakkab selle võistluse kõige raskem osa - nende mahahõõrutud kohtadele vee peale laskmine.

Tegin veel ühe pingutuse, sööklasse, et manustada mõned makaronid ning siis kodistasime autosse, et jõuda poole viiesele laevale.

Minu meelest meie matka kõige raskem osa hakkas nüüd. Mitte autos magama jäädes sadamasse jõuda. Korra keerasime teelt maha, aga nüüd otsustas Jaan 5x3 minutit tukastada. Suht ilge sõit. Jõudsime tund aega varem enne õiget check-ini kohale ja laevalepääsu oodates arutlesin, et kui me peaksime mõlemad magama jääma ja saba ees liikuma hakkab, ehk siis keegi tuututab taga. Tuututaski. Naersime, et kindlasti tüüp taga kirus, mida nad magavad seal autos, või.

Laevas püüdsime siiski mitte päris kalevipoegade tasemele langeda ja kui wifi saabudes tulemusi kiikama asusime, siis läks meil uni ära.

Võib olla rohkem kui oma klassi teise koha üle, on põhjust rõõmustada XO klassi kolmanda koha üle. Sportikkus mõttes pretsedentitult parim rogain.

Osavõtjaskond on seal muidugi hõredavõitu ja näiteks stardi eel hõikasid soome mammid, et hea üritus kesäkilodest lahti saamiseks ja pigem seal ongi palju matkajaid. Aga mulle meeldib sealne loodus, mis pakub tehnilises mõttes väljakutseid ning samas konti ei murra ning on teisalt esteetilisest nauditav. Punktikohad seal hulgas samuti, kus vahel on üksikuid poripadrikupõrguid, pigem lisamaks vürtsi, et liiga läägeks ei läheks.