Jukola 2014

Jaan olla reede hommikul ülemusele öelnud, et ta läheb lõunast töölt minema, nelja naisega Soome nädalavahetust veetma. Ülemus kostnud selle peale, et see võib ju koraani järgi väga koššer olla, aga ärgu ta pärast palka juurde küsima tulgu.

Ühesõnaga, meeste arusaamine usuasjadest on alati kuidagi varjatud alatoonidega, kuid see ei seganud Jaanil tõesti reedel nelja naist, nagu mullu, taas Soome sõidutamast, üks rüblik peale kauba, et Kuopio kandis mõnesid soomelikke maastikuvorme taas o-jalaga järgi proovida. Kõikide kümnete tuhandete ülejäänud kohaletulnute kiuste.

Teele jäävate vaatamisväärsustega tutvumiseks meist keegi eriti valmistunud ei olnud, aga kuskilt ajusopist kargas esile, et Mikkelis on mingi oluline puukirik. See lüli ajus mis viiks selleni, millega ja miks, oli katki läinud. Jalutasime keskplatsil maasikamüüja mammi juurde, ning lunastanud kolme ja poole euro eest võimaluse manustada endale sisse umbes viis ja pool suurt kohalikku maasikat, uurisime muuseas ka puukiriku kohta, mis oli tõesti omamoodi imposantne oma sümmeetrilise nelinurkse põhiplaaniga. Maasikamüüja mammil oli leti alt kohe võtta linnakaart ja meile suund kätte anda. Täiuslik i-tädi.

Jalad sirutunud, pidime ikka põhja poole edasi liikuma, et enne pimedat, mida tegelikult ei saabunudki ja võimalikku vihma, mis öösel siiski lõpuks maabus, ruutpesiti telgisüsteemis endale õige kvadraat leida.

Ööst  hommikusse viis täiskuu, mis pilve taga peidus olles kontrollis seda soomelikku sagimist, mida vist muidu üldse tähele ei panekski kui sinna vahele ei tekiks mõnda naabervabariigist pärit erksamat tooni. Ma ei väsi imestamast, kuidas paarkümmend tuhat tegelast suudavad tekitada vaevalt pealetükkivama helitausta kui hatifnatid ning neist kõige häälekamaid võib kuulda makkarabaaris õlle kõrvale veidi jämedamalt jõristamas. Laupäeva öösel muutus isegi üle magala kajav teadustaja hääl lõpuks uinutavaks joiuks, kuigi rajal leidis aset põnev akšön. Kui see plats oleks täis kasvõi kümnendikku nii palju itaallasi, kui palju kurnavam see olla võiks.

Laupäeval kella kaheks oli plats ülesrivistatud naisi täis ja kõmaka peale ehmatas üle tuhande olevuse end esimeste punktide poole teele.  

Aasa 5 tegutseb mingis omas mullis ja kuigi unistustes võivad-olla eesmärgid umbes laadis koht alla 1000 ja viimase vahetuse pääs metsa enne ühisstarti, siis keegi ei lase end eriti häirida üldtulemusest, kui palju põnevam on lapselikus õhinas arutada kordamööda läbi kõigi nelja üksikuid etappe ning kui palju hämmastavat jutuaianet võib leida juhul kui õnnestus ka veel viga teha.

Niisiiis, et oleks millegagi tagasiteel aega ilmekamaks muuta, ei jätnud keegi meist rohkem või vähem vigu tegemast.

Pisut vilu ilm, oli kangestanud jäsemed ootealas ja hea oli pääseda liikuma. Siledama heinamaa pealt keerati okslikule ja kivisele teerajale, kus sai kooberdades teha 'mõni plaan' esimesse punkti lähenemiseks.

Mõnda aega turninud, näis nagu oleksin sattunud rohkem mägironimise üritusele, kõigepealt kraabi ennast küüntega mööda mäeselga üles ja siis tule teiselt poolt tagumikku pidi jälle alla. Tõsi, mõned punktid tuli siiski ka vahelduseks võtta. Ning esimesse (31) jõudsingi rohkem õnnega pooleks.

Teise (38) minnes hakkas rütm ja põhjamaa graniidi taju vaikset viisi kohale jõudma. Kolmanda punkti (42) otsingud päädisid kaljukünka servalt alla rohelise võssi piidlemisega ning mõtteainega teemal, kuidas ma küll nüüd jälle alla saan. Kuidagi eriti keeruline oli kõrgusmeetreid ülevalt poolt lugeda, et õiges samajoones umbeski pidama jääda, eriti kui suurem osa aega läheb ponnistustele, enda alla vinnamisel kivipuru vahel jalgu mitte pooleks murda. Nii sattusin ikkagi liiga alla, tihedama võsa piirile, kust oli vaja jälle üles turnida. Niimoodi siksakitades nagu mägikits, sain punkti kätte.

Neljas(183) - viies(49) tähis tulid ladusamalt. Tegelikult oli ka kuues(57) lihtne, kui ma ei oleks vahepeal teise planeedi orbiidil aega veetnud. Teevalik otse üle järjekordse kaljurünka oleks ilmsesti otse kohale läinud, sest ringiga liiguvad Jukolal ainult luuserid. Ma tarkpea otsustasin siiski ringimineku kasuks, jättes vahele järjekordsed 6x5m üles ja sama palju alla, üritades kasutada raiesmike servi. Need servad viisidki kohale, aga hakatuseks panin ühe otsast kummalises suunas ajama ja ühel hetkel keset kasemüüri sumades hakkas tunduma, et vist pole päris see. Isegi seda paljukraavilist kohta ei lugenud kaardil välja, mis ju nii ilmselge tegelikult oli. Kügelesin läbi tihke võsa ja jubeda alusmaastiku - kivide, mahajäetud okste risu tagasi ning uuesti raiesmiku serva jõudnud, sain pinnavormid jälle lupsti paika. Tee punktini oli ikka väga vaevaline - igal sammul võimalus jalgu seitse korda kahekorra väänata. Ringi minek oli täiesti töötav variant kui ma seda drastilist suunamuutust poleks sooritanud.

Pärast seda olin niipalju üles ärritunud, et edaspidi vaid korra veel puterdasin, kui pikal etapil (8(59) - 9(64) enam lõpuosa täpselt välja ei lugenud ja taas veidi ära kaldusin. Küngas oli aga õige ja poolenisti kaasmaalaste abiga, poolenisti iseseisva kivinukkide tudeerimisega, sain end inimiliku ajamõõtme jooksul korrigeeritud. Lõpuosa 53sse punkti liikusin nii palju ülbelt, et kui keegi seljataga küsis, kas me ikka lähme 53sse ja enesekindlalt 'joo' lajatasin, siis vastuvaidlemist ei olnud rohkem ja tõesti olime otse päral.

Esimene pool tundus algul päris raske tänu ülesse-alla turnimisele, teises pooles sai rogainist vaevatud kere lahti klopitud ja ajud samuti ning kontakt maaga ja sisemine esenestunne paranes oluliselt ning lõpuks oleks võinud veelgi tuhlata.

Eelmine aasta tundus mulle lihtsam, nii füüsiliselt kui tehniliselt. Mingi aeg läheb alati nende Soome lisadimensioonidega kohanemiseks, kuigi neid võiks natuke juba nähtud ju olla.

Võrratult huvitav o-ülesanne ikkagi.

Meeste stardi ajal kippus tähelepanu rohkem lennumasinatele minema - lisaks juukseid peast ja kõrvakilet kõrvast minema puhuvale hävituslennukile, tiirutas ringi vesilennuk, droon ja veel midagi lihtsamat. Pärast tuvastasin brožüürist, et Soome kaitsejõududel, kes üritust alati toetavad, oli seekord lennusalga kord. Kas neil peale selle ühe Horneti, mis laagriplatsi kohal õhtu eel oma oskusi näitamas käis, laperdades küll üles- ja alaspidi või otse noolena taevasse kadudes, mõni veel on, mine sa tea.

5x5 telgiplatsi  asukoht oli seekord soodsalt ultra keskne, kus start, pesulad, poed ja söömandus käe-jala juures, kuid asustustihedus kujunes laupäeva ööseks Tokyo eeslinna sarnaseks ning näiteks naaberplatsil baseeruva Kopra tiimi rajale minejate eelhinnangutest ja sealt tulijate lõppjärelduse detailidest kujunes öö jooksul nii värvikas pilt, et oleks nagu ise teist korda veel seda metsa läbi marssinud, mis kõik kokku ainult võimendas iseenda kogetut.

Jaan vist ikka tahab palka juurde saada, sest pühapäeval taris ta oma autotäie Soomest elevil naisi, üks jõmpsikas peale kauba, jälle Tallinnasse tagasi.

Jukola lehelt näpatud video