Paastu lävel

Purdusöömiskuu (sest tuisukuuks on lõppenud perioodi sel aastal ilmselgelt kohatu nimetada ) viimane keskpäev Tehvandi suusahüppe torni all võttis vastu mägedele kohase sinitaeva ja päiksepaistega. Säravvalge kunstlume rada, mille linti mööda liuglesid suuskadesse eriti kiindunud kodanikud, ainult lisasid šveitsilikku suusakuurordi miljööd. Ning nagu pärast kolleegidega tõdesime, ka kohalike pubide hinnaskaala pärines kuskilt Alpide kandist.

Kuid mitte see ei olnud peamine emotsioon. Mõned ettevõtted olid nõuks võtnud oma mõned "hullu sportlase" kuulsust omavad töötajad saata Talispartakiaadile, mis ilmselt olemuslikult ei erinenud kuigivõrd noist ekspressiivsetest üritustest, mida ets minevikust kirjeldab.

Kuid ka mitte see ei olnud oluline. Mõned o-kehakultuurlased said hamba Tehvandi võssist verele ajada vaatamata külmunud, kuid lumest praktiliselt lagedale maale. Ideaalne rada, maastik  ja ülesanne nii aastaid tihnikutes tuuseldanud o-tüüpidele kui noile füüsilist liigutamist mittepelgavatele töötajatele, kes o-distsipliiniga esmakordselt tutvusid ning olid finišis õnnelikud juba puhtalt sellepärast, et nad olid finišis. Kaart selgeid objekte täis, mis eksimiseks suurt ruumi ei andnud, sekka ohtralt tõuse ja nipikaid punktivalikuid. Tunni aja sees pidid mehed 15st 10, naised 8 punkti enda lipikutele ära märkima. Hea logistiku oskused rajaplaaniks oleks marjaks ära kulunud.

Kahtlustan, et massipsühhoosist kohe lõunasse suundumine oli siiski viga ja veelgi edukam tiir oleks olnud esmalt hoopis põhjapoolsel lamedal neli punkti (37-44-36-33), et siis lõuna pool piirduda vaid kahe tõusuga (32-39-34-45). Minu ring andis võimaluse mitmeks-setmeks rohkemaks kevadiste kõrguste vallutamisteks.

Kuid ilmselt ka mitte see ei olnud veel kõige impressiivsem. Mõned ergud said süvenenud doosi ja eriliselt kihevile aetud, tõeliselt kevadise tõelise o-metsa ootuseks.

Spartakiaadile kohaselt, viibiti mitmelgi muul jõudu ja/või mõistust nõudvas eriharus, endal mul läks näiteks korda panustada mälumängus millegigi mäletamisele. Puudu jäi melomaanist, kes oleks pühendunud fookusega 90ndate suvalisele popmuusikale.                                                                                                                                                                                                                                        .

* * *

Hullu sportlast olen maandanud kirjandusnohikuga. Talvistel kuudel olen nohisenud näiteks Amélie Nothombi "Sinihabeme" taga. Amélie loodud maailmad on alati veidi konstrueeritud, kuhu paigutuvad kummalised, veidi ebatavalised olend-inimesed, kes ajavad täiesti igapäevaseid asju ja elavad tavalistes kohtades. Tõsi, esimese lugemiseni -  "Jumala lapsepõlveni" ei küündinud "Sinihabe" kuidagi. Jäi veidi lihtsaks, ometi andis "Sinihabe" võimaluse end justkui maast õhku tõsta. "Kui inimene armub, peab ta vahetult pärast seda iseendaga nõu, et vaadata, kas endale sellist absurdsust lubada".  Ja nii ongi, liiga luksuslik oleks kellesegi armuda, vahest vähem kulukam millessegi või siis platooniliselt, ilma interaktiivsuseta.

Oluliselt üle vindim oli Tom Stoppardi "Lord Malquist ja mister Moon". Selleks, et midagi aru saada, tuli loetus püsida. Ja ikka ei saanud mitte midagi aru. Võib-olla ma ei olnud õiges fiilingus, et Stoppardi lausete mudrule tervikuna mingi mõte anda. Aga võib-olla ei peagi tervikul mingit mõtet olema. Kui "Maailm on kümme miljonit aastat vana. Kui mõelda sellest kui ühest aastast, mis algab esimese jaanuariga, siis inimesed ei ilmu enne kui alles 31. detsembril; või kui täpsem olla, siis selle viimasel neljakümnel sekundil."  No kas nonde sekundite pärast tasub üldse mõistlikult käituda. Aga ka Stoppardi tegelane ei ole armumisega sina peal "Kohustus sundis neid elu õõnsas maskeraadis oma rolli täitma, isegi kui nad ei suutnud leppida nende silmakirjalike konventsioonidega." Kui palju jama on suutnud inimesed endale neljakümne sekundi jooksul kaela tõmmata. Siis ei jäägi muud üle kui endaga jala küljes pommi kaasas kanda - "Küsimus pole enam kättemaksus, vaid šokeerimises arusaamise tekitamiseks: põmm!"

Lootsin leida Virginia Woolfi "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust" selgemaid mõttelõnge. Ojaa, need on teravad. Ka siis kui nad kerivad lahti hägusaid lapsepõlve mälestusi ja muutes maailma koos iseenda ja seal elutsevate inimestega hoopis kunstiteoseks, selle asemel et seda õhku lasta. Võib-olla tõesti möödanikust kirjutamine on sellest vabanemiseks, aga nagu saatesõnas nenditakse, siis möödanikust, mis võib olla loovuse allikaks, võib saada emotsionaalne lõks ja see ei lasegi enam ühel hetkel edasi kirjutada.

Nii on päris painav lugeda Ene Mihkelsoni "Nime vaeva".  Ene sõnade jada on kohati veel tuumakam kui Virginial, aga käsiteldav teema, ikka see eestlase pärastsõjajärgne eluvaev ja kaheksakümnendate lõpu vabanemise taak, näikse olevat mingist eriti tugevalt vaevavast tundest lahti saamiseks ning lõks on nii ilmne. Sinna on nii kinni jäädud, aga seda rammusamalt.

Seepärast on kuidagi hoopis kerge Andrei Ivanovi "Hanumani teekond Lollandile" ette võtta. Siin ei paina tunded. Painavad mineviku teod ja olevikus olemise vaev. Kohati on olemine hullem ja tülgastavam kui Céline "Reisis öö lõppu". Andrei asüüli taotlevad tegelased ja nende varjus hingitsev Hanuman püüavad küll jõuda Taani paradiisi, aga näib, et reaalsusel on söövitav toime. Paremaks ei lähe ka pärast surma - "Lihtsalt lamad rahulisti ja kõduned. Ja ei huvita sa mitte kedagi. Kuni pole jõudnud kuldhambaid suhu panna. Sest kui oled pannud, tullakse varem või hiljem neile järele. Aga kui pole pannud, siis on kõigil sust savi, sind unustatakse. /---/ Mida vähem sind mäletatakse, seda kergem on sul mädaneda." Aijaah, aga võib-olla kuldhambad olekski ainumas mõistlik asi siin elus muretseda, oleks ainumas lootus, et keegi pärast surma su vastu veel korragi huvi tunneb. E-ah, liiga tumedaks kisub.

Ameerika on tagasi lauale tulnud. Nii on mainitute vahel läbi nohistatud Rooste, Sinijärve, Pruuli "Rokenroll", Edith Steinbergi "Skungijõe jutud" ja Jean Baudrillard´i "Ameerika". Aga nendest võib-olla kunagi siis, kui on läbi ka osa päris Ameerikast. Esialgu tuleb veel nuputada, milline on parim viis pääsemaks läbi Los Angelese Lõuna-Dakotasse Rogaini MM-le ja tagasi ning kas lõgismaod ja puumad teevad sama välja, mis kodused rästikud ja ilvesed.