Stockholm Rogaining'13

Novembris on üpriski keeruline kangutada kuskilt välja mõnd õue elamust, kui päev toas valgust surnuks lüüa ei lase ning välja puude vahele minnes jagab emotsioone äärmisel juhul okstelt kraevahele tilkuv vihmavesi.

Seepärast tundus, et vast võiks miski närvikõdi tekkida kui uidata kuue-tunnilises rogainlikus formaadis Skandinaavia pealinnas. Rootslastel on komme, rogaini keskuse asupaik paljastada nädal enne üritust ja nii näis lollikindlam lennata kohale juba reede õhtul ja varustada end rendiauto broneeringuga, et kus tahes suunas mõistliku ajavaruga siis laupäeval ajama panna. Kui Jaani rootslastest kolleegid teda reedeõhtuses lennukis Rootsi suunal kohtasid, esitasid nad vaid imestunult küsimusi laadis, mida põrgut peab küll nende kodulinnas toimuma, et keegi baltlane on nõuks võtnud sinna end ka nädalavahetusel komandeerida. Tundub, et imestama nad jäidki, aga ega kõik ei peagi kõigest aru saama.

Nädala alguses kodulehele ilmunud juhised andsid suuna kätte - laupäeval Tumbasse.

Mis õieti on napilt Stockholmi piirest juba väljas, kesklinnast oma 30 kilomeetrit. Tumba on kuuekümnendatel rajatud elurajoon, mis ümbritsetud metsaaluste tervise- ja looduspargi matkaradadega. Jaani kolleegide sõnul veidi ksenofoobse elanikkonnaga kant, aga nagu päev näitas, siis ühed ei seganud teisi ja vastupidi.

Kohalik töölissöökla, mida pidulikult Alhamra restoraniks kutsuti, kombinatsioonis jõusaaliga, oli seekord maskeerunud Hash House'ks. Mis kokkuvõttes oli mugav. Soojas ruumis ümmarguste laudade taga sai einestada ja kaarti planeerida, kogu rogainieelne sahker-mahker käis kõik samas ruumis, sh registreerimine ja nänni müük.

Kaardid jagati kohe pärale jõudes regimisel kätte ja neid lihtsalt enne ette ei võetud kui saabus aeg, mida üle ruumi hüüti. Ikka see lõputu rootsilik usaldus.

Igal rogainil, mida samad korraldajad veavad, on oma väljakujunenud stiil ja iseloomulikud kiiksud. Selle rogaini eripära näikse olevat, et pakis on kaarte mitu, seekord neli, aga vähemalt ühes mõõtkavas - 1:15000. Ratturid said samad kaarditükid, aga osalt erinevate punktidega.

Lappasime neid tükke edasi-tagasi ja mastaabi efekt tekitas mulje, et selleks et üldse mõni punn korjata, tuleb hiiglaslik ring teha. Esimese hooga jäime veidi nõutuks, aga kui pärale jõudis, et keskusest kaardi alla serva on veits üle kolme kilomeetri, hakkas midagi kujunema. Tekkis kaks suunda - keskusest idasse ja mööda kaardi tükke üles põhja, mis sisaldas muu hulgas ka kahte vaatepunkti - üks järve ääres, teine suusamäe tipus, lennuvälja ületamist ja palju sik-sakitamast elumajade vahel.
 

Teine ring läände ja alla kaarega üles põhja tagasi valdavalt mööda rootsilikke kiviseid metsaradu. Kilomeetrite ja punnide suhe tuli teisel ringil parem ja sobis Raideni sooviga rohkem metsas kui majade vahel kulgeda ning kaardijuppidega sahmerdamist jäi ka vähemaks.

Raideni järgi plaanisime omale üle 24 kilomeetrise ringi, mis oli selgelt veidi liiaga, aga tagasikeeramise variante oli - sadade radade näol ja ei ühtki suurt järve kaarti lõhestamas. Tuli lihtsalt kella jälgida, et jääks piisav varu, arvestades vennikese tüdimusest tuleneva lonkimiskoefitsendiga.

Kell 11:45 liiguti ühtlase kambana mõned sajad meetrid üle raudteesilla ja maantee eemale stardipaika ning keskpäeval pudeneti laiali. Punktide paigutus oli päris huvitav - nii saime esiotsa liikuda läbi kortermajade piirkonna vana veetorni juurde (punkt 23) ning siis läbi kaubanduspiirkonna ja eramute vahelt eht skandinaavialiku graniidipinnasega männimetsa (43-92-32-61-24). Objekte kaardile jagus, kuid nende kajastustäpsus eriti eksida ei lasknud. Vist vaid korra, lugesime ühte teekäänakut liiga vara ja vahel tekkis teeradade rohkusest ükskuid mõttepause. Just valgustatud suusarajad olid need, mille tähistus ei erinenud tavapärasest kitsast jalgrajast ja see tekitas segadust, eriti pimedas.

Vahepeal sattusime jälle suuremate eramute vahele ning imestasime kui intensiivne on laupäeva ennelõunane välielu - autodega siiberdati edasi-tagasi, lapsed madistasid majade ümber ja vanemad aias sügistöid teha.

Kui keerasime järjekordse looduspargi territooriumile, et kivises metsas edasi siblida (71-62-54-81-103).

Pimeduse hakul kippus Raideni vaim ja jõud raugema, meeleolu üleval hoidmiseks kulus lisaks šokolaadi ja banaaniturgutusele ka vaimujõudu hajutamaks tähelepanu jalgade väsimuselt, mille üle ta peamiselt kurtis ja me kõik olime Libahundi õppetunni põhjal ennast liiga paksult riidesse pannud, mis ajas higistama rohkem kui sellise jalutamise juures võinuks eeldada, aga tõesti oli soe - 10 kraadi. Võib-olla oli lagedatel suhteliselt tuulisem, aga see oli soe tuul.

Üle raiesmiku 81 punkti poole minnes, siras metsa taustal vastu suur kuu-pannkook ning taevast võis kokku panna suure vankri ja teised tegelased. Punktis endas oli kentsakas mõelda, et otse meie all mäe sees sööstavad sinna uuristatud käikudes ringi inimesed, kes istuvad eriti kiiretes rongides.

72 asus järjekordse murdmaasuusa keskuse juures, valgustatud rajad, finišiväravad ei jätnud kahtlust. Pärast seda punkti näis mõistlik ots kodu poole keerata, kuigi plaanis oli veel 82 ning mingis eriti hüpoteetilises variandis ka veel 46 ja 44. Raiden leidis omale pimeda metsa alt juhusliku toika, mis täpselt matkakepi pikkuse andis ja mis väidetavalt aitas tal jalgade väsimust kergemini taluda - nüüd ei teagi, kas puhas psühholoogia või tõesti.

Pimedast metsast pääsesime põldude vahele, ühel neist laiutas alles mingi kapsas või kaalikas kasvada, igatahes selle saaduse lehed läikisid kuu valguses kummastavalt. Kiirrongi viadukti all olles jõudis Jaan just öelda, et kujutage ette, et nüüd tuleb rong. Ja enne kui ma jõudsin üldse mõtlema hakata mõtet jubedast mürisevast kaubarongist, mis pea kohal koliseb, sööstis vaikusest vuhisedes üle kollane kiirrong ja järgmine hetk ta läinud oligi. Raiden tõdes, et nagu filmis, keegi ütleb, et nüüd ja siis ilmubki kummituslik olend öövaikusest. Sekundite jagu suhinat, ei mingit üle mägede ja majade kaikuvat kolinat.

Tagasitee motivatsioon püsis Raidenil päris hea. 57 ei moodustanud suurt lisakaart ning kuigi ajaline varu oli ka 58 jaoks, siis tolle asukoht radadest oluliselt eemal kraavi ja rohelise võssi servas, ajendas see meid ikkagi too kõrvale jätta.

Nii lõpetasime oma 23 kilomeetrit täiskuu ööl, tegelikult küll natuke enne kella kuut õhtul, Tumba ümber tuuseldades. Mida eriti tihti just ette ei tule.

Vahelduv maastik ja kaardi elementide rohkus oli lummav - täiesti kottpimedast ürgmetsast linliku tööstuspiirkonnani, sinna vahele lennuväli, suusalaskumisnõlv, järve vaated, golfiväljakud, kiirrongi raudtee lõhestamas põllupidamisi, põhjamaised eramud graniitkalju taustal, moodsad kortermajad vaheldumas mänguväljakute padrikuga, vulisevad kosed valgustatud suusaradade loogetel, raiesmikud samblaste sooservadega.

Raiden paistis üritusel ainumas lapsemõõtu isik, järgmine vanus oli teismelised o-klubilased ja seetõttu võime oma tulemuse kordaläinuks lugeda edestades nii mõndagi teist täiskasvanute lonkimistiimi. Ajutine jauramine umbes poolel maal on andeksantav, kuid peamine kaeveldud häda - jalgade väsimus, ei ilmutanud end enam juba järgmisel päeval.

Oma jalgades oli vaid kerge surin, isegi natuke imekspandav, et kuigi oli turnimist kiviküngastel, siis tegelikult üks rahulik 23 kilomeetrine ring mööda mõnusaid Rootsi matkaradu õieti tunda ei andnudki. Ei seljavalu, ei ville, ei midagi, võib-olla uni tuli õhtul natuke paremini peale kui muidu.

Ilmafaktor oli seekord küll laes - kuiv, soe, selge, kerge tuuleke, täiskuu. Kui me kõik teame pigem ligast ja märga novembrit, mis on Stockholmis, kus rõskus veest mööda graniiti üles ronib, eriti jube.

Lugesin enne minekut hoobiga läbi Rita Ahoneni "Minu Stockholmi", kus ta kirjutab rootslastest kui Pipidest ja Karlssonidest - heasüdamlikud, abivalmid ja naiivsed. Endaga rahulolevad ja arvavad siiralt, et on maailma parimad igas asjas ja iga kell. Elu on rootslase jaoks õigus, mitte privileeg nagu näiteks Indias. Kodanikujulgusega on seal lood kehvad, aga abivalmidusega väga head.

Kui me pühapäeval linna peal tuiasime - põhiliselt küll Skeppsholmenis Moderna Museetis aega veetes, millelt me laevaga korra Djurgardenis ABBA muuseumis käisime - siis rootslasi jälgides hakkas silma, et naised on seal sellised loomult viikingid, parajad Helgad kõik - konkreetsed, otsekohesed, ei mingit peenutsemist, mingit alistunud olekut, lastega jahmerdavad isad ja emad võrdselt. Ongi Pipid. Mehed tiirlevad ka kuskil, rahulolevalt, nagu oleks just emalt kuhja lihapalle näpanud ja põske pistnud, Karlssonlikult.

Ja niimoodi võrdsemast võrdseimalt, kõiki samale latile, kas alla või ülespoole vedides, olgu nendeks poolteks, siis mehed või naised, võõrad või omad, mustad või valged, lapsed edasijõudmisel koolis või mis iganes, klõbistavad nad ringi Stockholmis - neetult suures linnas - sõidad ühte pidi ja teistpidi ja kilomeetrite viisi sirab vastu korrusmaju ja büroosid. Või siis see Tumbalik idüll, kus igas eramaja õues on keskmiselt vähemalt kaks Volvot, kõik see näib olema selgelt lati jagu paremal järjel elu kui Soomes. Rita Ahonen kirjutab, et suurustamine on väga mitterootsilik - ei ole vaja sõita kõige viimase ja kallima automudeliga, kanda kandadeni ulatuvat naaritskasukat, ennem vähendatakse tööaega, et näiteks pigem reisida ning iseenda ja hobidega rohkem tegelda, siis näib seal pealiskaudsel vaatlusel ikkagi ometi kõike nii palju rohkem ja pahupool on hästi varjatud.

Ja lõpuks sel polegi tähtsust, o-Pipid ja o-Karlssonid on piisavalt muhedad tegelased, et nendega koos mõnel laupäeval mõnes nende idüllilises asulas natuke rogainida. Kaart kõneleb sama keelt ja paneb kõik mehed ja naised, mustad ja valged, lapsed ja vanurid vähemalt rada planeerides võrdsesse olukorda, kuigi lõpuks tulevad ühed ikka suurema skooriga tagasi kui teised. Aga sellest ei pea nii suurt numbrit tegema.

Rita raamat on päris hea, sekundeerimaks nina pistmist natuke ligemale ülemere naabrite hingeellu.