Otsida kevadet või iseennast
Mõlemad on kadunud.
Sel ajal kui suusaentusiastid jätkavad öösel suusatamist, sest päeval muudab päike raja purduseks ja vesiseks, aga öiste külmakraadidega kannatab kütta küll, samal ajal üritavad o-entusiastid veelgi innukamalt metsas orienteeruda, sest kuigi linnatänvatel kulgedes võib jääda mulje, et ongi juba kevad, on puudealused alles paksu lund täis.
Mitte et orienteerumine võiks olla kuidagi valgust kartev tegevus, on mõnel juhul siiski ettevalmistusi Jüriööks, kogukonnal paslik teha kuu saabudes.
Mitte et mul oleks hull plaan Jüriöö suhtes, aga mõnel juhul tasub siiski proovida harjutusi pimedas looduserüpes iseenda jaoks.
On mõõdukas zen - seista öö hakul rivis koos teiste mändidega kuskil Männikul, kaitseväe harjutusväljakul, adumata päris täpselt kus tegelikult oled. Juureldes kas minna pigem tagasi või üritada edasi.
Pimedus halvab maastikutaju ning enamus aega tuleb tegeleda lokaalses mullis, mille pealambi valgusvihk tekitab. Eemalt kaugelt puude vahelt kellegi teise valgusti vilkuv tuluke raputab kangestusest lahti ja mõte pääseb liikuma suunas, kuidas endale vajalikud punktid kätte saada.
Loobusin mõttest osaleda sundvaliku ürituses ja otsustasin klassikalise suundraja kasuks. Lisaks pimedusele ja paksule lumele keeras vinti juurde kaardistus aatsast 1998, mis tähendas, et kaitseväe harjutusalal võis oodata mõõdukalt segipaisatud objekte ning rajad lumel kulgesid valdavalt sootuks omatahtsi.
Pimedus ajas segadusse juba päris alguses, kui esimesse punkti teeristilt vale haru mööda minema punusin. Kolmanda punkti asemel sattusin neljandasse ja nii sain kooriklumes jõudsalt edasi-tagasi sumada. Täielikult kaardist välja õnnestus saada kaheksandast üheksanda poole minnes. Tekkis isegi korra mõte pooleli jätta. Mõningase sisekaemuse ja ümbruse analüüsi tulemusel ilmusid valgusvihku uued orientiirid, mille järgi kursi paika sain ning raja täisskooriga lõpetasin.
Kerglane lootus veidi kevadisemat maastikku kohata kui viimati Lillepi pargis, suurt ei täitunud. Kui ei oleks just püüdnud lisaks sõdurpoiste lumele jäetud mustritest lugeda midagi välja veel käbipurust ja jänesejälgedest.
Sel ajal kui suusaentusiastid jätkavad öösel suusatamist, sest päeval muudab päike raja purduseks ja vesiseks, aga öiste külmakraadidega kannatab kütta küll, samal ajal üritavad o-entusiastid veelgi innukamalt metsas orienteeruda, sest kuigi linnatänvatel kulgedes võib jääda mulje, et ongi juba kevad, on puudealused alles paksu lund täis.
Mitte et orienteerumine võiks olla kuidagi valgust kartev tegevus, on mõnel juhul siiski ettevalmistusi Jüriööks, kogukonnal paslik teha kuu saabudes.
Mitte et mul oleks hull plaan Jüriöö suhtes, aga mõnel juhul tasub siiski proovida harjutusi pimedas looduserüpes iseenda jaoks.
On mõõdukas zen - seista öö hakul rivis koos teiste mändidega kuskil Männikul, kaitseväe harjutusväljakul, adumata päris täpselt kus tegelikult oled. Juureldes kas minna pigem tagasi või üritada edasi.
Pimedus halvab maastikutaju ning enamus aega tuleb tegeleda lokaalses mullis, mille pealambi valgusvihk tekitab. Eemalt kaugelt puude vahelt kellegi teise valgusti vilkuv tuluke raputab kangestusest lahti ja mõte pääseb liikuma suunas, kuidas endale vajalikud punktid kätte saada.
Loobusin mõttest osaleda sundvaliku ürituses ja otsustasin klassikalise suundraja kasuks. Lisaks pimedusele ja paksule lumele keeras vinti juurde kaardistus aatsast 1998, mis tähendas, et kaitseväe harjutusalal võis oodata mõõdukalt segipaisatud objekte ning rajad lumel kulgesid valdavalt sootuks omatahtsi.
Kerglane lootus veidi kevadisemat maastikku kohata kui viimati Lillepi pargis, suurt ei täitunud. Kui ei oleks just püüdnud lisaks sõdurpoiste lumele jäetud mustritest lugeda midagi välja veel käbipurust ja jänesejälgedest.
Comments