Tuuldu-tuuldu

Tänasel Kompassi sprindil võis suurte sõõmudega kevadist tolmu läbi torude tõmmata. Tuulevaikus muutis pealinna luhvti Pekingi sarnaseks. Ega polnud parem ka Viimsis.

Tänasel sprindil sai kevadet tappa silgates sellel Haabneeme kaardil, millel teised möödunud sügise hakul Tallinna meistreid selgitasid.

Z-majade vahel joostes hämmastas hoovide pimedus - ehitised olid liiga kõrged ja tumedad. Kogu kaardile sattunud territooriumi haljastus on kuskile 90ndate algusesse kinni jäänud. Naljakas oli kohata nii palju mittekohti - ebamääraseid, ositi ülesse songerdatud, tühermaid. Eluruumi kontekstis jäid kaardi ühest osast teise liikumisel domineerima ebasujuvad üleminekud ja piirkond tervikuna mõjus kategooriate 'eklektika' ning 'pudru ja kapsad' vahepeal paiknevana.

A tühja sest kahtlase esteetikaga arhitektuuri kallal närimisest, mille tekkel on omad objektiivsed põhjused, orienteerumislikus mõttes muutis see maastiku atraktiivsemaks.

Z-majade vahel tuli terasemalt järge pidada ja C-majad lasid teevaliku üle kaalutleda. 9. punkti (47) põõsalabürint nõudis vahedat silma ning lõpuks maksis ikka 'pühi ja pista' või kuidas see rajameistri soovitus oligi, mis liigse tarvitamise korral võis lõppeda taas vale heki vahel passimisega.

Tänaselt sprindilt kodu poole sõites võis lasta lahti rulluda sellel peisaažil, mille pärast viimsilased on nõus hommikuid ummikus jõnksutades veetma. Tõsi, päeva alguses kuldset päikest Tallinna lahte sukeldumas ei näidata.