Päevakud sügise serval

Mitte ainult vilu ilm ei ole sellel nädalal suve suuna sügise poole keeranud. Kased ajavad otsast lehti maha ja roheluse sees on nii palju puitunud pruuni. See on see osa suvest, kus kõik viljadena valmiv end noppida ja koristada laseb (või käseb) ning järjest tekkivad lagedad ja roobitsetud põllusiilud lund ootama jäävad. Rannatoolid on asutanud jorus talvekorterisse siirdumist kui suvekohvikud linnas veel vapralt vastu peavad.

On nagu suvi veel. Aga nagu eriti ei ole ka enam. Kui suvi on rannas vedelemine, siis seda ei ole enam. Kui suvi on ringiluusimine ja uitamine metsas iseenda või marjakorviga, linnas lastega, vabaõhuüritustel massiga või lihtsalt päiksepoolsel küljel vedeledes valguskera kiiri püüdes, siis teda veel leidub.

Püüdsin suve taskusse ajada natuke ka selle nädala päevakutel. Õnnestus ikka. Temperatuur oligi sellist aktiivsemate liigutustega suvekasutamist soosiv.

Teisipäeval Piritale läksin jooksma. Palju sa seal ikka enam orienteerud, oma teab mitmekümnendal külastuskorral. Võtsin pikima N raja ja lihtsalt tümistasin selle läbi. Eks teevaliku osas mõneti mõtteainet oli, näiteks pikk etpp 7(33)-8(39), näib et ei tabanud ratsionaalseimat varianti. Aga lohud, muhud ja orvandid kaardi edelaosas, mis aeg-ajalt ikka meeleheidet valmistavad, olid seekord kaardi järgi omal kohal, kuigi meeletu teederägastik piirkonnas üritas ahistada ja kohati see endiselt õnnestus.

Neljapäeval aga siirdusime koos Jaani ja Raideniga Järvi järvedele. Polnudki tollele kaardile sellises vormis sattunud. Mõnus hõre mustikamets, sekka natuke raiesmikke ja tuulemurdu. Suuremat vigu ei saanudki tehtud. Kaheksanda punkti (51) väljalugemisel tahtnuks oma mõistusega seda küll jupp maad lääne poolt leida, aga inimesi tiirutas seal nii palju ning enda valitud vale suund ei klappinud teiste voorimisega, see suunas paika.

Seda enam tekkis hämming kui pika etapi 9(57) - 10(39) puhta üksi punkti suunas liikusin ning juba kahtlema jõudsin hakata, kas kaart ikka õigetpidi ees. Punktitähised olid aga oodatud kohtades ja alles 12sse jõudes hakkasid üksikud uuesti järgi jõudma. Neljapäevakutel juhtub seda harva, kus mitu punkti järjest hingelistki ei kohta.

Nii head selged vormid sel kaardil. Väga päevakuline. Raiden kiitis oma raja teise punkti juures olnud vaadet järvele ja murdnud tüvede vahel rassimist kui erilist pingutust. Ja sai kätte oma õppetunni teiste järgi joostes selle asemel, et ise mõelda. Mul on vahest ikka kahtlusi, mida üks kaheksa aastane, kes lõpeks väga tihti ju kaardiga metsa ei satu, ikka üldse suudab seal aru saada, aga seletused, mida ta oma seekordse punkti mitteleidmise kohta kaardi põhjal andis, jätsid mulje, et ta ikka vägagi sai aru, mis ja kus oli. Iseasi muidugi on, et nende mikrokaartidega, mille peal lasterada joostakse, on reljeefi osas pisut ebaülevaatlik. Eriti sel korral, kus suurest mäest oli vaid väike kild kaardil. Aga võibolla lapsed madalamalt vaadates näevadki asja veidi teise pilguga.

Seniks kuni Jaan veel mustikate vahel joostes ringi surfas, üritasin ise päeva lõpetuseks päikseloojanguliselt nõlvalt õhtuseks magustoiduks mõned pange korjata. Tung korilaseiha rahuldada on minus veel tugevalt säilinud. Kodused sõstrapõõsad, tõsi, on lapsest saati masendanud ja traumeerinud, samal ajal kui metsasaadusi taga ajada on sootuks inspireerivam.

Nii see suvi otsast pudeneb, nagu suislepa ubinad, vahel veidi mädad, vahel veidi ussitanud, vahel õige magusad.