Harkust Vooseni linnakilomeetrist rääkimata
Pärast rammestavat rogaini sai esmaspäeval soovi korral kehast kangust välja ajada sprindiga Harku mägedes. Või kuhilates, nagu vanemad härrased neid kutsusid. Küsimus oli, kui palju saab kuhilate otsas edasi-tagasi silgata ja kui palju toores võsas rabaservas rabistada. Oli nii üht kui teist.
Kuhilate ümber asetsevad õõnsused ei ole kaugeltki seal viibitud kordadel briljantselt omandatud ja nii tekitas kaardil kohati suhteliselt vabalt kujutatud pinnavormidelt täpse KP asukoha leidmine vahel ebatäpsusi. Ruumi kaotamine tõi kaasa ühtlasi aja kaotamise. Ja aja kaotamine juba pöördumatu protsessi, ikka vananemise suunas.
Kuna üks-ühele formaat tähendab pärast esimest ringi järgnevateks võistluspaaride selekteerimist, mis on juba 12 aastat tagasi otsa saanud tehnikasajandi möödumisega ilmselgelt aeganõudev protsess, siis kükitas enamus o-seltskonnast sel ajal sõbralikult vihma eest varikatuse all varjudes nagu pingviinid. Võib ju nina kirtsutada domineerinud odööride üle kui alternatiiv oli liguneda vihma käes, mis mändidelt pähe tilkus. Läbi said arutatud nii vaaritatud mooside kogused ja algallikate kättesaadavus kui ka pikantsemad juhtumised olümpiamängudel.
Olin panustanud kokku kahele ringile ning kolmandal korral märjas metsas liikusin vanaduse poole juba õige väärikalt, üritades protsessi viienda punkti juures sootuks peatada. Nimelt ei suutnud ma kuidagi üles leida mingit veidrat süvendit, sest mu meelest oli neid samas kandis hulga rohkem ja kaardist ei olnud õige tabamisel suurt abi. Vaatamata aja kaotusele ei õnnestunud mul seda siiski päris kinni hoida ning olin sunnitud ikkagi finishisse naasema lõpuks koos kõikide vajalike tähistega.
---
Voose neljapäevakule siirdudes võtsin kopsud enne kolm korda õhku täis, aga ikkagi läksin. Selgus, et rajameister oli valmistanud õige päevakuliselise raja - kuigi mõned punktid olid paigutatud risustesse aukudesse, siis väga palju sai kulgeda ka radu mööda. O-nädala ajast oli metsaalune täis risti-rästi vanu lohasid ja need tüürisid vahel natuke kaldesse, aga neist oli silmini ulatuvate sõnajalgade vahel liikumiseks kõvasti abi.
Aga peamiselt olid jalad vatti täis ning üldse kulgesin visalt ja hajevili. Ühte nõkku laskudes jäi kandepind kuidagi ahtaks ning lähenesin meetrijagu vertikaalis punkti poole olles maaga kontaktis suuremas ulatuses kui jalatallad. Üheksandasse (52) punkti minnes oli suund õige, aga maastik ei olnud. Kohe üldse ei olnud. Segaduses veidi tiirutanud, läksin lõpuks teiste järgi.
Ootamatult sai roheluses sumamine karjääri serva peal otsa. Päike sillerdas näkku ning metsast ligi haakinud putuklojused tiirutasid ümberringi.
Koju sõites jäi nentida, et o-nädala aegsed niidud on oma karva vahetanud. Kõrtes on kolletusealged ja kirkamad värvid on asendunud sumedamatega, neid mida madalam augustipäike omakorda veelgi pehmemateks toonib.
---
Ühel päeval võtsime Raideniga nõuks käia ära Lennusadamas. Koht, mis ühendab lendamise, allveelaevad ja palju muud merelist träni hülgeküttidest jääpurjetajateni. Tallinna linn soosib viimasel ajal jala kõndimist ja miks mitte ilusal suvepäeval väike rännak.
Võtsime Luigetiigi servast "Pargi" kohvikust dopinguks kaasa mõned kakaod ja siirdusime mööda vaikset Weizenbergi tänavat kärarikkale Narva maanteele. Peamagistraali tolmust keerasime Aedvilja tänavale ning lõikasime Preatoni keskuse parklast järgmisele tuiksoonele Jõe tänavale. Ees seisis väga segane sadama ala. Liikusime läbi Norde Centrumi parkla, laveerisime mingite aedikute vahel, läksime läbi "Euroopa" alt jõudes Admiraliteedi basseini nurgale, kus võtsime kursi elektrijaama korstnale. Möödusime rohealal puupinke valmistavatest töölistest, ristusime korduvalt turistidega ning imestasime, mille järgi viimased seal üldse õigesse kohta kulgeda suudavad. Sadamast minnes on ju jah vanalinna tornid sihiks silme ees, aga kuidas jalakäijana ja võib-olla veidi vindisena õige terminal tagasiteel üles leida, on ilmselt ainult turistidele enestele teada.
Meie jõudsime Põhja puiestee nurga peale ning Statoili tankla taga laiutav 'linna hall' on nii hall, et ega teda ei panegi eriti tähele. Elektrijaam ja seal resideeruv katla kultuur torkab rohkem silma. Ja üllatus-üllatus, sealt leidsime ka kultuurikilomeetri. Tõsi, kui ma oleks tulnud tutvuma ainult tolle kilomeetriga, siis ma poleks päris hästi taibanud oma tegevuse mõttekust, aga nüüd ühendusteena Lennusadamasse, oli see sümpaatne. Raske on vanades korstendes ja vanglamüürides miskit tõsikultuurset näha. Olgu ühele peale kirjutatud "UN" müütiliseks saanud filmitegemise aegadest või teise raudväravale "PUHVET". Vanamoodsa tegelasena ootan kultuurist mingit esteetilisemat laadi elamust kui pudenev tellis ja roostetav raud. Aga võib-olla ma ei astunud sisse. Kultuuri ma mõtlen.
Tõsi Lennusadama merepoolsest küljest avaneb Patareile tõesti omalaadne vaade. Kindlus veepiiril, meenutades Genfi järve ääres Montreux' linna lähedal asuvat Chilloni kindlust. Eks sealsedki vangid võinud kirjutada igatsevaid poeeme merevaatest, mis lae all paiknevatest akendest paistnud oleks. Milline piin, istuda aastaid miljonivaatest eemal vaid mõni läbimatu paekivi meeter, ise vett kordagi nägemata. Selline ahastusseisund iseenesest sunnib kultuuri viljelema. Ma küll ei tea, kas keegi suudab Patarei nii kuulsaks kirjutada kui Lord Byron seda 1816 Chillonit külastades tegi, kribides poeemi "Chilloni vang" ja muutes sellega paiga üheks Shveitsi külastatuimaks kohaks.
Minu mälestused Patarei külastusest kui see veel tõesti vanglana toimis Raidenit väga ei köitnud. Tõsi, ma viibisin seal mõned korrad vaid proosalistes tööasjades.
Lennusadamast sai meie urbanistliku retke keskpunkt, kus me veetsime tunde. Igati kaasaegne muuseum-meelelahtuspunkt. Ajaloolis-arhitektuuriline pikitud mittekoormavate teadmiskildudega, sekka erinevaid interaktiivseid meelelahutuslikke elamusi alates lennusimulaatorist kuni võimaluseni end mereväelase vormi riietada, jalasirutamiseks muhe "Maru" kohvik.
Tagasi jalutasime sama tuldud teed, kuigi Raiden arvas, et me võiksime kojusõiduks trammi tellida. Ning UN-korstna juures istudes väsimuse üle kaeveldes ja UN tähtede kohtade pärides, nüüd ei teadnudki, millist osa põnnile rääkida - kas filmist või mida need UN tegelikult peaks tähendama. Kui seal suurt vahet ongi.
---
PS TAOK rogainile registreerimine on juba alanud. Meil jälle ID = 1. Ilmselt oleme kiiksuga.
---
Aga peamiselt olid jalad vatti täis ning üldse kulgesin visalt ja hajevili. Ühte nõkku laskudes jäi kandepind kuidagi ahtaks ning lähenesin meetrijagu vertikaalis punkti poole olles maaga kontaktis suuremas ulatuses kui jalatallad. Üheksandasse (52) punkti minnes oli suund õige, aga maastik ei olnud. Kohe üldse ei olnud. Segaduses veidi tiirutanud, läksin lõpuks teiste järgi.
Ootamatult sai roheluses sumamine karjääri serva peal otsa. Päike sillerdas näkku ning metsast ligi haakinud putuklojused tiirutasid ümberringi.
Koju sõites jäi nentida, et o-nädala aegsed niidud on oma karva vahetanud. Kõrtes on kolletusealged ja kirkamad värvid on asendunud sumedamatega, neid mida madalam augustipäike omakorda veelgi pehmemateks toonib.
---
Ühel päeval võtsime Raideniga nõuks käia ära Lennusadamas. Koht, mis ühendab lendamise, allveelaevad ja palju muud merelist träni hülgeküttidest jääpurjetajateni. Tallinna linn soosib viimasel ajal jala kõndimist ja miks mitte ilusal suvepäeval väike rännak.
Võtsime Luigetiigi servast "Pargi" kohvikust dopinguks kaasa mõned kakaod ja siirdusime mööda vaikset Weizenbergi tänavat kärarikkale Narva maanteele. Peamagistraali tolmust keerasime Aedvilja tänavale ning lõikasime Preatoni keskuse parklast järgmisele tuiksoonele Jõe tänavale. Ees seisis väga segane sadama ala. Liikusime läbi Norde Centrumi parkla, laveerisime mingite aedikute vahel, läksime läbi "Euroopa" alt jõudes Admiraliteedi basseini nurgale, kus võtsime kursi elektrijaama korstnale. Möödusime rohealal puupinke valmistavatest töölistest, ristusime korduvalt turistidega ning imestasime, mille järgi viimased seal üldse õigesse kohta kulgeda suudavad. Sadamast minnes on ju jah vanalinna tornid sihiks silme ees, aga kuidas jalakäijana ja võib-olla veidi vindisena õige terminal tagasiteel üles leida, on ilmselt ainult turistidele enestele teada.
Meie jõudsime Põhja puiestee nurga peale ning Statoili tankla taga laiutav 'linna hall' on nii hall, et ega teda ei panegi eriti tähele. Elektrijaam ja seal resideeruv katla kultuur torkab rohkem silma. Ja üllatus-üllatus, sealt leidsime ka kultuurikilomeetri. Tõsi, kui ma oleks tulnud tutvuma ainult tolle kilomeetriga, siis ma poleks päris hästi taibanud oma tegevuse mõttekust, aga nüüd ühendusteena Lennusadamasse, oli see sümpaatne. Raske on vanades korstendes ja vanglamüürides miskit tõsikultuurset näha. Olgu ühele peale kirjutatud "UN" müütiliseks saanud filmitegemise aegadest või teise raudväravale "PUHVET". Vanamoodsa tegelasena ootan kultuurist mingit esteetilisemat laadi elamust kui pudenev tellis ja roostetav raud. Aga võib-olla ma ei astunud sisse. Kultuuri ma mõtlen.
Tõsi Lennusadama merepoolsest küljest avaneb Patareile tõesti omalaadne vaade. Kindlus veepiiril, meenutades Genfi järve ääres Montreux' linna lähedal asuvat Chilloni kindlust. Eks sealsedki vangid võinud kirjutada igatsevaid poeeme merevaatest, mis lae all paiknevatest akendest paistnud oleks. Milline piin, istuda aastaid miljonivaatest eemal vaid mõni läbimatu paekivi meeter, ise vett kordagi nägemata. Selline ahastusseisund iseenesest sunnib kultuuri viljelema. Ma küll ei tea, kas keegi suudab Patarei nii kuulsaks kirjutada kui Lord Byron seda 1816 Chillonit külastades tegi, kribides poeemi "Chilloni vang" ja muutes sellega paiga üheks Shveitsi külastatuimaks kohaks.
Minu mälestused Patarei külastusest kui see veel tõesti vanglana toimis Raidenit väga ei köitnud. Tõsi, ma viibisin seal mõned korrad vaid proosalistes tööasjades.
Lennusadamast sai meie urbanistliku retke keskpunkt, kus me veetsime tunde. Igati kaasaegne muuseum-meelelahtuspunkt. Ajaloolis-arhitektuuriline pikitud mittekoormavate teadmiskildudega, sekka erinevaid interaktiivseid meelelahutuslikke elamusi alates lennusimulaatorist kuni võimaluseni end mereväelase vormi riietada, jalasirutamiseks muhe "Maru" kohvik.
Tagasi jalutasime sama tuldud teed, kuigi Raiden arvas, et me võiksime kojusõiduks trammi tellida. Ning UN-korstna juures istudes väsimuse üle kaeveldes ja UN tähtede kohtade pärides, nüüd ei teadnudki, millist osa põnnile rääkida - kas filmist või mida need UN tegelikult peaks tähendama. Kui seal suurt vahet ongi.
---
PS TAOK rogainile registreerimine on juba alanud. Meil jälle ID = 1. Ilmselt oleme kiiksuga.
Comments