EMV sprint Haapsalus
Taevas on viimasel nädalal olnud pilvemaastik, mis vaheldub kiiresti - hallist ja veel hallimast dramaatilisusest merilynmonroeliku valge sensuaalsuseni. Haapsalus domineeris EMV ajal viimane.
Ma ei saa sinna midagi teha, aga sprint mulle lihtsalt meeldib. Ajasin omale selga naaberala (tennise) kostüümi ja lootsin, et rajameister ei sunni meid kügelema kuskil kahe viigi vahele roostikus või mõnes muus huviväärses nõgese ja maltsa padrikus.
Sprindi puhul võiks omas liigis, N40, isegi mingist võistlemisest rääkida kui tavarajal osalemisel on minu puhul selgelt tegemist puhtalt pühapäeva harrastaja meelelahutusega huvitavatel maastikel ja radadel.
Tõsi, ega ma ei suuda sellest harrastaja olekust kuidagi välja tulla, ikka jään suhtlema soome turistidega ning kulutan hetke roosipeenarde imetlemiseks.
Kui linnusehoovist kaardi kätte sain, siis läks kohmetult palju aega, et aru saada, mis suunas üleüldse esimesse(52) punkti silkama peaks. Ka teise(70) liikusin täiesti vale nurga all tajumata vallikraavi kogu selle pikkuses. Kolmandasse(51) liikudes läks maailm hetkeks paika. Kuniks neljandast(63) välja siirdudes viienda(35) poole jälle kogu linnusetagune kuidagi nihkesse läks. Eeldasin millegipärast, et punkt peab olema mõne lagedal asuva põõsatuusti taga, mitte tolles nii kapsamaalikus kobrulehtedga kaetud mõttelise hoovi nurgas.
Kuuenda(67) objekti olin juhendist meelde jätnud, et mängumajad ei ole ristid ja see oli seega lihtne. Seitsmendasse(65) tobe väike kaar ümber heki. Üheksandat(37) ei lugenud hoo pealt välja, kas aias või aiast väljas, vaatasin mõlemad teevaraiandid nö valmis, aga punkti legendi oleks võinud lõpuni lugeda. Aed paistis õnneks läbi ja suutsin hoo pealt trajektoori korrigeerida. Hoopis aiaaugust.
Kuurorti kaunimasse punkti kuursaali kõrval ei liikunud samuti kõige ratsionaalsemalt, mingil hetkel läks kvartali nurkade järg kaardil sassi ja kui Haapsalu virvendamise silme ees lõpetas, olin juba nutikamast mere äärde keeramise kohast möödas. 12sse(77) minemiseks vist polnudki suurt vahet lõpuks, pigem otsusekindlusetusest hoo mahavõtt.
Hoovi punkt(41) meenutas nii kangesti Tallinna vanalinna Oktoobri kino juhtumit, et võtsin kindla suuna kandiliselt tänavaservi pidi ning õige kangialuse fikseerisin teisel pool teed asuva linnuse müüri ümaruse järgi, kust sisse keerata selle asemel, et seigelda tagaõuedes koos sinna kogunenud noorema generatsiooni pealtvaatajatega. Ühtlasi fikseerisin 14(50) punkti minekuks osa teest, et tänavakohviku tagant pääseb läbi.
Linnusehoovis tagasi, hakkasid jalad veidi tümaks muutuma ja päike oli päeva maksimumi peale keeratud. Aju funktsioneerimine oli kergelt lünklikuks muutunud ning 15sse(58) laskumisel tekkis taas mõttepaus teemal, kas otse künkast alla või kultuurselt trepist. Viimane tähendas ebaviisakat tunglemist turistide trajektooril. Eelviimasesse punkti nõgeserajal olid kõik varemjõudnud juba kõrvetajad maha tallanud ning väga ui-ui'ks ei läinudki.
Hingeldades teistega läbitut arutades võisin endamisi tõdeda - kolm minutit vähem vigu ja kolm minutit kiiremat koibade liigutamist, polekski paha tulemus enam. Seniks piirdun hea enesetundega. Või nagu stardi eel vanemate naisterahvaste monoloogidest kuulda võis siis, stardis kella all oodates on hilja endalt küsida, missugune rumalus või tarkus on ennast üldse säherdusele üritusele kirja panna. Või nagu keegi teine tõdes, siis kõik o-üritused on läinud kuiva ilmaga kui samal nädalavahetusel muude majapidamistööde tarvis vihma ladistab ja nood kõik tegemata on. Noh, eks ole, sellised naispereinimese eksistensiaalsed probleemid. Kas Haapsalu linna vahel turistide pikali jooksmise asemel ei peaks mitte kartulaid üles võtma. Ma ei tea, võib-olla on see ainult endale õigustuse otsimine, aga mulle näib, et nood kes vahel turiste pikali jooksmas käivad, on kuidagi rohkem elus kui need kes ainult kartulaid korjavad.
Mulle meeldis, linn, rada, fiiling, o-kodanikkonna muhedus; isegi pika pelleri saba pärast ei viitsi kaevelda.
---
Neljapäeval käisime Jaaniga Tõrrepõhjas. Päevotsa pladistanud vihma täis metsas. Suurem osa tankodroomist on 20 aastaga kattunud männimetsa ja nüüd augustis ulmeliselt õitseda lokkava kanarbikuga.
Suuremaid eksimusi sisse ei lipsanud, kuigi mitmel korral ei tabanud punkti asukohta päris täpselt, vaid tiirutasin arusaamatult sinna-tänna kõrvale (5(45), 7(50), 8(57)).
See ebatavaline inimtekkeline maastik kohati kinnikasvanud sihtide ja radadega ning vahel osaliselt hajunud kaevikutega, nõuab tavapärasest teistsugust kaardilugemisoskust. Nii lihtne on kogu sellel pruunide joonte pudrul end segadusse lasta viia.
Sprindi puhul võiks omas liigis, N40, isegi mingist võistlemisest rääkida kui tavarajal osalemisel on minu puhul selgelt tegemist puhtalt pühapäeva harrastaja meelelahutusega huvitavatel maastikel ja radadel.
Tõsi, ega ma ei suuda sellest harrastaja olekust kuidagi välja tulla, ikka jään suhtlema soome turistidega ning kulutan hetke roosipeenarde imetlemiseks.
 |
| see kass unustas jahihoos oma mõõdud, sest järgmisel hetkel hüppas ta pea ees täie hooga vastu aeda, lippide vahelt läbi mahtumata |
Mulle meeldis, linn, rada, fiiling, o-kodanikkonna muhedus; isegi pika pelleri saba pärast ei viitsi kaevelda.
Neljapäeval käisime Jaaniga Tõrrepõhjas. Päevotsa pladistanud vihma täis metsas. Suurem osa tankodroomist on 20 aastaga kattunud männimetsa ja nüüd augustis ulmeliselt õitseda lokkava kanarbikuga.
See ebatavaline inimtekkeline maastik kohati kinnikasvanud sihtide ja radadega ning vahel osaliselt hajunud kaevikutega, nõuab tavapärasest teistsugust kaardilugemisoskust. Nii lihtne on kogu sellel pruunide joonte pudrul end segadusse lasta viia.
Comments