Tavarada Koorastes
Kui Triina pere laupäeva hommikul kokkulepitud bussipeatusse jõudis, oli mul Viktor Pelevini "Arvud" veel pooleli vaatamata hulga Lasnamäe kraavi lastud bussidele.
"Browni osakestest, mis kihutasid siia-sinna, otsides lühimat teed, ja veetsid seetõttu oma elu, keereldes mõttetutes pööristes, erines ta selle poolest, et tema elu trajektoor ei olenenud mõistuse arvestustest. Ta oli nagu arukas inimene keset metsloomi, keda kihutab kuhugi instinkt. Seejuures tegi teistest metsloomad just nimelt püüdlus käituda nii läbimõeldult kui võimalik, ja tema muutus arukaks asjaolu, et mõistuse sassis juhtnööride asemel kuuletus ta kord korra järel ühele ja samale irratsionaalsele reeglile, mis polnud teada mitte kellelegi tema lähikonnas."
Me ei teagi, kas ma püüdsin Kooraste metsas käituda rohkem kui Stjopa (tema) või inimesed, aga välja tuli nii nagu browni osakestel.
Looduse püüd minna vähem tõenäoliselt olekult tõenäolisemale saavutas minu kui keemilise nähtuse puhul eriti kineetilise oleku teise (55) punkti otsingutel.
Tegelikult algasid raskused kaardi ja maastikuga juba esimeses (80) punktis, mis peale vaadates oleks ometi üpris elementaarselt käsitletav olnud. Jalutasin teersiti korda kaks läbi, et ometi kuidagi võistlemisega algust teha.
Teisest punktist ma ei räägikski. Rohkem kui et kõik oli kuni raiesmiku servani paigas. Edasi ei aidanud pool tundi ei ussi- ega püssirohi. Vahest oleks aidanud kassirohi (mis karva heas korras hoiab ja et lahti ei oleks).
Kolmas(49) punkt tekitas tunde, et võib-olla ma siiski kohe tagasi ei hakka minema. Proovin mõnda teooriat veel.
Neljas(90) ja kaheksas(48) meenutasid oma olemuselt mullust Läti rogaini ainust kümnepunnist punkti, kus läbi jubeda võssi tuli ronida lihtsalt nii kaua kuni veel ülespoole vedas, kui hakkas allapoole kiskuma, siis tuli kontrollida, kas läheb kuskilt mujalt risuhunnikust või põõsa tagant ikka veel ülesse ja kui sellist põõsast ei leidu, siis pidi põõsas punkt olema.
Viiendasse(46) punkti siirdumiseks ei suutnud ma kuidagi teha teevalikut optimaalse keha temperatuuri säilitamiseks - kas minna tuimalt otse või kavaldada ümber kuhilate radadega. Lõpuks kügelesin ikka üle 48 punkti mäe, et siis tugiradade abil kohale jõuda. Sama eksistentsiaalse küsimusega tegelesin seitsmendasse(51) sättides, kuid suutsin nüüd niipalju otsustuvõimet üles näidata, et suuna järgi otse mingisse järjekordsesse kahe kuhila vahelisse prigusse jõuda. Tõsi, punkt ei naeratanud kohe vastu. Katsed ja mõõtmistulemused andsid punkti asukoha pluss-miinus paarkümmend meetrit paigast, mille suhtes mul esialgne hüpotees rajatud oli.
Kui üheksas(52) ja kümnes (53) olid jälle sellised mudased praod küngaste vahel, kusjuures 53sse minekul oskasin kalduda valesse soosiilu, siis 11nda puhul tundus, et liikumise hävimatuse printsiip, mis ütleb et looduses ei lakka liikumine mitte kunagi ning muutuda võivad vaid liikumise vormid, on rakendunud täiesti hävimatu kirega ning padurohelisele mäeküljele kuni jahimeeste ulukivaatlustornini välja oli sattunud niipalju innukas liikumises olevaid isendeid, et õiget mahatallatud rohuga rada andis kohe leida.
Korralduslikud halastuslasud kolmes viimases punktis, millega sai tihnikuorgia läbinuks lugeda, piirdus ümbruskond mustikavarte ja püstipüsinud mändidega, ning ühtlasi oli lõppenud teekond sel nii tavalisel rajal, milles kulgemisel kõigi Newtoni reeglite kohaselt Eesti meistreid selgitati.
Enda tulemust vaadates jääb mul loota vaid Einsteinile - ei ole olemas absoluutset aega, mis kulgeks igal pool konstantse kiirusega, st sellist ei saa mõõta.
Kui tulla kõrvale narratiivi põhiteemast, siis nii lummavat stardipaika ma ei mäletagi, sest pilk paremale ja - oo milline vaade.
Keskus, mis asus Vaaba järve äärse talu maadel, mõjus lennukisuuruste kiilidega kui hetk idüllilisest mängufilmist. Nüüd ei teagi, keda ma rohkem oleks pildile oodanud, kas ringi sebivaid o-kodanikke või mäletsevaid lehmi.
Tihedas padrikus vilkus mõõtmatus koguses, kohati lömastatud kukeseeni. Ainult nemad võivad. Tunda end koduselt sellises päiksele kättesaamatus kasvukohas.
Ja kui ma kaardi tagasiteel kilekotist välja sikutasin, siis see oli ikka valdavalt ainult valguse 520-570 nm lainepikkusele vastava osaga kaetud.
Ma ei tea, kas see on o-inimese metsloomalik instinkt, mis kihutab teda tagant kolm tundi, et korraldada tunni-kahene browni liikumine rohelises lootuses, pärast mida jälle kolm tundi niisama kihutada või on tegemist arukate inimeste läbimõeldud käitumisega, kes järgivad mõistuse sassis juhtnööre.
Või on vastus olemas Pelevinil: "See oli päris tõeline maagia ja vägevam kui ükski intellekti mõttekonstruktsioon."
"Browni osakestest, mis kihutasid siia-sinna, otsides lühimat teed, ja veetsid seetõttu oma elu, keereldes mõttetutes pööristes, erines ta selle poolest, et tema elu trajektoor ei olenenud mõistuse arvestustest. Ta oli nagu arukas inimene keset metsloomi, keda kihutab kuhugi instinkt. Seejuures tegi teistest metsloomad just nimelt püüdlus käituda nii läbimõeldult kui võimalik, ja tema muutus arukaks asjaolu, et mõistuse sassis juhtnööride asemel kuuletus ta kord korra järel ühele ja samale irratsionaalsele reeglile, mis polnud teada mitte kellelegi tema lähikonnas."
Me ei teagi, kas ma püüdsin Kooraste metsas käituda rohkem kui Stjopa (tema) või inimesed, aga välja tuli nii nagu browni osakestel.
Looduse püüd minna vähem tõenäoliselt olekult tõenäolisemale saavutas minu kui keemilise nähtuse puhul eriti kineetilise oleku teise (55) punkti otsingutel.
Tegelikult algasid raskused kaardi ja maastikuga juba esimeses (80) punktis, mis peale vaadates oleks ometi üpris elementaarselt käsitletav olnud. Jalutasin teersiti korda kaks läbi, et ometi kuidagi võistlemisega algust teha.
Teisest punktist ma ei räägikski. Rohkem kui et kõik oli kuni raiesmiku servani paigas. Edasi ei aidanud pool tundi ei ussi- ega püssirohi. Vahest oleks aidanud kassirohi (mis karva heas korras hoiab ja et lahti ei oleks).
Kolmas(49) punkt tekitas tunde, et võib-olla ma siiski kohe tagasi ei hakka minema. Proovin mõnda teooriat veel.
Neljas(90) ja kaheksas(48) meenutasid oma olemuselt mullust Läti rogaini ainust kümnepunnist punkti, kus läbi jubeda võssi tuli ronida lihtsalt nii kaua kuni veel ülespoole vedas, kui hakkas allapoole kiskuma, siis tuli kontrollida, kas läheb kuskilt mujalt risuhunnikust või põõsa tagant ikka veel ülesse ja kui sellist põõsast ei leidu, siis pidi põõsas punkt olema.
Viiendasse(46) punkti siirdumiseks ei suutnud ma kuidagi teha teevalikut optimaalse keha temperatuuri säilitamiseks - kas minna tuimalt otse või kavaldada ümber kuhilate radadega. Lõpuks kügelesin ikka üle 48 punkti mäe, et siis tugiradade abil kohale jõuda. Sama eksistentsiaalse küsimusega tegelesin seitsmendasse(51) sättides, kuid suutsin nüüd niipalju otsustuvõimet üles näidata, et suuna järgi otse mingisse järjekordsesse kahe kuhila vahelisse prigusse jõuda. Tõsi, punkt ei naeratanud kohe vastu. Katsed ja mõõtmistulemused andsid punkti asukoha pluss-miinus paarkümmend meetrit paigast, mille suhtes mul esialgne hüpotees rajatud oli.
Kui üheksas(52) ja kümnes (53) olid jälle sellised mudased praod küngaste vahel, kusjuures 53sse minekul oskasin kalduda valesse soosiilu, siis 11nda puhul tundus, et liikumise hävimatuse printsiip, mis ütleb et looduses ei lakka liikumine mitte kunagi ning muutuda võivad vaid liikumise vormid, on rakendunud täiesti hävimatu kirega ning padurohelisele mäeküljele kuni jahimeeste ulukivaatlustornini välja oli sattunud niipalju innukas liikumises olevaid isendeid, et õiget mahatallatud rohuga rada andis kohe leida.
Korralduslikud halastuslasud kolmes viimases punktis, millega sai tihnikuorgia läbinuks lugeda, piirdus ümbruskond mustikavarte ja püstipüsinud mändidega, ning ühtlasi oli lõppenud teekond sel nii tavalisel rajal, milles kulgemisel kõigi Newtoni reeglite kohaselt Eesti meistreid selgitati.
Enda tulemust vaadates jääb mul loota vaid Einsteinile - ei ole olemas absoluutset aega, mis kulgeks igal pool konstantse kiirusega, st sellist ei saa mõõta.
Kui tulla kõrvale narratiivi põhiteemast, siis nii lummavat stardipaika ma ei mäletagi, sest pilk paremale ja - oo milline vaade.
Keskus, mis asus Vaaba järve äärse talu maadel, mõjus lennukisuuruste kiilidega kui hetk idüllilisest mängufilmist. Nüüd ei teagi, keda ma rohkem oleks pildile oodanud, kas ringi sebivaid o-kodanikke või mäletsevaid lehmi.
Tihedas padrikus vilkus mõõtmatus koguses, kohati lömastatud kukeseeni. Ainult nemad võivad. Tunda end koduselt sellises päiksele kättesaamatus kasvukohas.
Ja kui ma kaardi tagasiteel kilekotist välja sikutasin, siis see oli ikka valdavalt ainult valguse 520-570 nm lainepikkusele vastava osaga kaetud.
Ma ei tea, kas see on o-inimese metsloomalik instinkt, mis kihutab teda tagant kolm tundi, et korraldada tunni-kahene browni liikumine rohelises lootuses, pärast mida jälle kolm tundi niisama kihutada või on tegemist arukate inimeste läbimõeldud käitumisega, kes järgivad mõistuse sassis juhtnööre.
Või on vastus olemas Pelevinil: "See oli päris tõeline maagia ja vägevam kui ükski intellekti mõttekonstruktsioon."
Comments