Kuniks suvi
Välkuvad sääred. Poolt nägu katvad päikseprilid. Allakeeratud autokatused. Vilja koristavad kombainid. Mustikakoogid. Herilased. Miski veel.
Õhk täis kadunud suve riismeid.
Ma oleks nagu rutiini kukkunud. Teisipäeval jälle teisipäevakul. Rakus. N21A. Et jooksukilomeetreid koguda. Neljapäeval päevak Kõrvemaal. N40. Et orienteerumisoskust arendada.
Õndsaim on see osa päevast, kui lõpuks metsast pääsenuna, rammestunult langeva päikse viimastes kiirtes o-riideid ontlikema vastu vahetan. Päike libistab end mööda elektritraate loojuma, samal ajal kui sokki lahti rullin.
Raku metsatuka eredemad emotsioonid puuduvad, samal ajal kui Kõrvemaal Apurparra kaardile üks hooaja mõnusamaid päevaku radasid valmistatud oli. Mulle kohe meeldis. Maastik annab midugi oma osa, aga tuulemurrusemad kohad vaheldusid hiigelsõnajalgade ja murakarabadega. Sekka teeradu ja lageda nukke koos ojapervede ja risuaugu punktidega. Säherdune muhe pusserdamine.
Juba esimesse(37) punkti sai ennast katki mõelda. Võtsin nõuks enda toolikujuliseks töötatud kere alustuseks mööda suusarada silgates normaalkujusse tagasi saada, mis päädis kohe jubeda kangutamisega otse mäest üles, mis tuletas meelde kuidas ma kunagi vastasuunas samast mäest suuskadel rulludes käkaskaela alla veeresin. No seekord oli näiliselt lihtsam, suusad olid alla panemata jäänud.
Lummav etapp viiendast kuuendasse (41-39) üle jupikese murakaraba, mis oli üllatvalt kuiv, aga täis veiniks küpsenuid muarakaid. Ilmselt viimaste manustamisest tulenevalt kulgesin kuidagi tuigerdi seitsmenda(45) poole, enesekindlalt täiesti valesse orvandisse. Kuklasügamisega olukorda ei päästnud, pisike ajupingutus aitas lahtimõtestada lageda ja selle serva omadusi.
Raskemalt läks 9(51)-10(52)-11(60) asukohtade tuvastamine. Eriline meelehärm tekkis neist viimasega. Toda nagu lihtsalt polnud olemas. Vaid teiste kahtlane sahistamine padrikus reetis, et võssis võiks ka punkt leiduda.
Nauditav. Harva kui enda tõlgendus kaardist niivõrd täpselt maastikul välja joonistub.
Jaan muutis õhtu veel magusamaks, kui lisaks lubatud veepudelitele, mida ta Kõrvemaa keskuse söögimajast hankima läks, koos majakoogi ja arbuusitükkidega tagasi tuli. Ses mõttes on see paik päevaku keskuse jaoks eriti unikaalne, et tänapäevane infra koos söögi-vetsude-mänguväljakutega ka kohe käe-jala juures.
Sambla lõhna oli tunda ja käbid oli pehmed.
Õhk täis kadunud suve riismeid.
Ma oleks nagu rutiini kukkunud. Teisipäeval jälle teisipäevakul. Rakus. N21A. Et jooksukilomeetreid koguda. Neljapäeval päevak Kõrvemaal. N40. Et orienteerumisoskust arendada.
Õndsaim on see osa päevast, kui lõpuks metsast pääsenuna, rammestunult langeva päikse viimastes kiirtes o-riideid ontlikema vastu vahetan. Päike libistab end mööda elektritraate loojuma, samal ajal kui sokki lahti rullin.
Raku metsatuka eredemad emotsioonid puuduvad, samal ajal kui Kõrvemaal Apurparra kaardile üks hooaja mõnusamaid päevaku radasid valmistatud oli. Mulle kohe meeldis. Maastik annab midugi oma osa, aga tuulemurrusemad kohad vaheldusid hiigelsõnajalgade ja murakarabadega. Sekka teeradu ja lageda nukke koos ojapervede ja risuaugu punktidega. Säherdune muhe pusserdamine.
Juba esimesse(37) punkti sai ennast katki mõelda. Võtsin nõuks enda toolikujuliseks töötatud kere alustuseks mööda suusarada silgates normaalkujusse tagasi saada, mis päädis kohe jubeda kangutamisega otse mäest üles, mis tuletas meelde kuidas ma kunagi vastasuunas samast mäest suuskadel rulludes käkaskaela alla veeresin. No seekord oli näiliselt lihtsam, suusad olid alla panemata jäänud.
Lummav etapp viiendast kuuendasse (41-39) üle jupikese murakaraba, mis oli üllatvalt kuiv, aga täis veiniks küpsenuid muarakaid. Ilmselt viimaste manustamisest tulenevalt kulgesin kuidagi tuigerdi seitsmenda(45) poole, enesekindlalt täiesti valesse orvandisse. Kuklasügamisega olukorda ei päästnud, pisike ajupingutus aitas lahtimõtestada lageda ja selle serva omadusi.
Raskemalt läks 9(51)-10(52)-11(60) asukohtade tuvastamine. Eriline meelehärm tekkis neist viimasega. Toda nagu lihtsalt polnud olemas. Vaid teiste kahtlane sahistamine padrikus reetis, et võssis võiks ka punkt leiduda.
Nauditav. Harva kui enda tõlgendus kaardist niivõrd täpselt maastikul välja joonistub.
Jaan muutis õhtu veel magusamaks, kui lisaks lubatud veepudelitele, mida ta Kõrvemaa keskuse söögimajast hankima läks, koos majakoogi ja arbuusitükkidega tagasi tuli. Ses mõttes on see paik päevaku keskuse jaoks eriti unikaalne, et tänapäevane infra koos söögi-vetsude-mänguväljakutega ka kohe käe-jala juures.
Sambla lõhna oli tunda ja käbid oli pehmed.
Comments