Kaberneeme - jaapani kirjanikud - vidinad
Mõned sättisid end täna Kaberneeme liivakarjääri äärde, sinna kuhu RMK lõkkealuseid on püstitanud. Ainult et mitte vorste püüdma ja kala grillima, need kohad olid juba hõivatud, esiotsa ka mitte mustikaid topsi ajama, vaid selgitama Tallinna meistreid lühirajal.
Kaberneeme on olnud üks päevakute lemmikmaastikest ja kuna seal kandis juba ammu midagi korraldatud pole, siis oli hea põhjus endagi kohale ajamiseks. Rajameistri ähvardused Kaberla oja mastaapsuse suhtes, mis olevat 3 - 4 meetrit lai ja eri kohtades sügav ~1 kuni 2 meetrit, pisut heidutasid, aga lootus oli ümberlippamise võimalustel.
Nii oligi, lihtne hästi otse joostav metsaalune. Eksitada võis vaid metsaradade rohkus. Kaberla oja oligi otse teele sätitud, kuid seda ümbritsev rohelus ei tekitanud kiusatust oma ujumisoskuse proovilepanemiseks, kuigi leidus ka teisitimõtlejaid. Kõik kulges päris ilusti kuni 9(44) punktini, milleni pääsuks võis valida imeilusa mereranna või asfaldiriba. Otsustasin viimase kasuks ja keerasin isegi õigest kohast puude vahele tagasi, aga hakatuseks sattusin valele teeharule ja paralleelpunkti (47), mis rööpast veidi välja viis. Läksin seal nii segadusse, et kui õige punkt silme ulatusse sattus, siis pidasin seda ikka valeks punktiks ja Marise hõige, et kuhu ma küll õige lähen, punkt on ju seal, kainestas ja siirdusin punkti, ise siiralt imestunud, kuidas sama koha peal olev punkt nüüd teist numbrit kannab. Tuuseldis.
Lõpp oli õnnelik. Ühtegi vahele polnud jäänud. Eks ta veidi sprindilik oli. Viimatisi elamusi eelmisest Tallinna lühiraja võistlustest mäletan Kõrvemaal, kus punktideni jõudmiseks tuli teha tugevat tööd enda kuusevõsast läbimahutamiseks. Aga see just ongi asja innustavam pool. Et metsad ja kohad nii erinevad on. Sümpaatse õhustikuga üritus oli.
Enda ponnistusi tähistasin mustikate mugimisega.
* * *
Enne starti sattusin Signega jutustama ja muu hulgas jutustasime ka raamatutest. Murakamist. "Kafkast mererannal" ja selle mõjudest. Vaimustavast tõlkest. Signe küsimus teiste jaapani kirjanike kohta, keda lugeda võiks, jäi seal metsavahel välja ütlemata, aga Yukio Mishima "Kuldne tempel" oli keelel. Mõistlik on lugeda läbi enne "Kuldne tempel", kui asuda faktide kallale autori elust, mida kirjeldab Loomingu Raamatukogus ilmunud Javier Marías "Kirjapandud eludes". Aga võib-olla nii veider tüüp saabki ainult selliseid teoseid kirjutada. Üks võimalik vaatenurk on ka film tema elu episoodidest, mis mõjus veidi sürreaalselt, aga Marías'i kirjeldatu ainult kinnitab seda. Mishimast läks Nobeli preemia mööda tema sõbrale ja õpetajale Yasunari Kawabatale, kelle "Tuhat kurge. Vana pealinn" on samuti väärt lugemine meeleliste emotsioonide saamiseks. Nad mõlemad kirjutavad Murakamist kuidagi nagu puhtamalt, detailirohkemalt, peenemalt, aga kokkuvõttes vahendavad kõik kolm ikka nende samade hädadega inimeste maailmas olemise valu läbi pisut teistsuguste silmade, kui siin õhtumaa poolel. Läbi vidukimal silmade, mis näeks nagu rohkem.
"Kirjapandud elud" on olnud õigupoolest kohati üpris lustakas lugemine, kus Marías on kirjanike kohta koukinud fakte, mida kirjandusõpikutes juba ei esitata, unustamata sealjuures filosofeerimast kirjanikus olemisest laiemalt. Täiesti kontekstiväliselt raamatust, aga ometi lohutava mõttena, kui istuda igapäevaselt oma ummistunud postkasti taga, võiks kõlada aga mõte "... ei paku kirjavahetuse puhul rõõmu mitte niivõrd kirja saamine, kuivõrd sellest lähtuv võimalus kirjale vastata." Eks ole, vaata järjekordsele postkasti lärtsatanud teatele positiivselt - jee, ma saan sellele ju vastata.
Kunagi ma mainisin oma lugemisvara hulka sattnud Ken Jenningsi "Kaardikirge", mis vaatamata hulgale uudsetele faktidele raamatuna ikkagi veidi tüütuks jäi. Kohati tundus, et kogu Jeni õhin kirjutada raamat kaartidest on selleks, et kirjutada kui suure innuga ta geopeitust mängida armastab. Mõned irratsionaalsed momendid siiski - näiteks maamõõtjatest-kaarditegijatest keskajal. O-kaartide valmistajad, aga ilmselt veel rohkem kaartide kasutajad, võivad õnnelikud olla, et me keskajast tulema oleme saanud: "Poolas olid maamõõtjad sedavõrd kardetud, et isegi surm ei suutnud nende kurjusele lõppu teha. Väidetavalt olid soogaasi vilkuvad tulukesed surnud kaarditegijate vaimud, kes öösel soos ringi uitasid. Parem sööge oma kapsas lõpuni, lapsed, või muidu tuleb maamõõtja ja viib teid ära!" Nojah, pimedat sood ei pruugiks karta, seal uitavad ringi kõigest kaardinurkadele nimeliselt jäädvustatud kaardivalmistajad.
Ometigi, eks nutitelefonid ja GPS on inimeste suhestumisel kaartidesse revolutsiooni teinud siiski, kuigi küsimus meie maailma muutumises ei ole seotud ainult kaardikasutusega. Vahel jääb väljamõtlematuks, mida inimesed 15 aastat tagasi üldse tegid kui neil puudusid nutikad vidinad - mobiilid, iPadid ja GPS. Ei tea, kuidagi on siiani jõutud, aga kas edasi ka jõutakse on iseasi. Või juhtub nii nagu Jaan oli oma töökaaslastega arutanud, et varsti on kodus omavahel suhtlevad külmakapp ja nõudepesumasin, kes mõtisklevad selle üle, kas peale nende teisi mõistusega olendeid siin planeedil veel võiks olla.
Võib-olla on siit paslik siirduda maailma kuklapoolele, vähemalt meie jaoks, Aime Hanseni "Uus-Meremaa sõnas ja pildis" abil, kuhu pääseb hõlpsasti natuke suuremate vidinate abil, kuigi eelmise sajandi inimesena on mul lennukis stardirajalt õhkutõustes alati arusaamatu, kuidas see võimalik on. Selline pontsakas asi nagu näiteks Bo(e)ing, ei saa lihtsalt niisama maast õhku tõusta, kari inimmutukaid veel pardal. Aime lobeda sulega kirjutatud raamatuga on lihtsam, oledki lopsti kohal, sügaval all. Kiivid on karistuseks küll välja andnud kaardi, kus Uus-Meremaa on üleval ja Euroopa kõlgub kuidagi ääri-veeri tagurpidi all. Muljeid on hea ladus lugeda. Lood maooridest on nii eemal vidinate maailmast. Hing ihkab sinna endiselt pääseda, Pika Valge Pilve Maale. Mõni unistus aga jääbki vahel pikaks valgeks pilveks, mida vidinad aitavad suuremaks muuta.
Seevastu Jaan Kaplinski "Teekond Ayia Triadasse" leiab aset vahetult vidinaeelsel ajastul - 1991. Ning selgub, et sõnumeid elust sai hankida transistorraadio vahendusel. Mhmmmmh.
Uus väljaanne on saanud juurde "Santorini. Teekond Ayia Triadasse". Kaplinski rännak meenutab millegi poolest Aare Pilve "Ramadaani". Mõlemal puhul on koht kuhu jõutakse taust, dekoratsioon reisi ajal mõeldud mõtetele.
"Romantika armastab äärmusi, ja inimene kahtlemata vajab äärmusi, kasvõi koordinaatideks oma vaimukaardil". Kui eelmise sajandi äärmusteks oli siit põhja poolt vaadates Vahemeri, siis vidinate ajastul on äärmuse piirid nihkunud kaugemale - Uus-Meremaale, Antarktikasse. Kuhu edasi? Või on romantika selleks ajaks juba välja surnud ja arheoloogide välja kaevata. Või nagu Kaplinski kirjutab: "Üks kõige suurem murrang, mis on juhtunud kahekümnendal sajandil, on vist see, et inimsugu on muutunud m i t m e kultuuriliseks. /---/ Kultuurist on saanud suur kaubamaja, kust igaüks võib valida, mis talle meeldib." Nojah, just nii - palun mulle kolm joogat, mulle kaks indiaanisauna, aga kuidas oleks ühe saami joigu või hoopis maoori hakaga. Ja nii sa ei võtagi ette byronlikke aastaid kestvaid teekondi Vahemeremaadesse, vaid kraabid kõik omale korraga vidinate abil ette.
Kaberneeme on olnud üks päevakute lemmikmaastikest ja kuna seal kandis juba ammu midagi korraldatud pole, siis oli hea põhjus endagi kohale ajamiseks. Rajameistri ähvardused Kaberla oja mastaapsuse suhtes, mis olevat 3 - 4 meetrit lai ja eri kohtades sügav ~1 kuni 2 meetrit, pisut heidutasid, aga lootus oli ümberlippamise võimalustel.
Lõpp oli õnnelik. Ühtegi vahele polnud jäänud. Eks ta veidi sprindilik oli. Viimatisi elamusi eelmisest Tallinna lühiraja võistlustest mäletan Kõrvemaal, kus punktideni jõudmiseks tuli teha tugevat tööd enda kuusevõsast läbimahutamiseks. Aga see just ongi asja innustavam pool. Et metsad ja kohad nii erinevad on. Sümpaatse õhustikuga üritus oli.
Enda ponnistusi tähistasin mustikate mugimisega.
* * *
Enne starti sattusin Signega jutustama ja muu hulgas jutustasime ka raamatutest. Murakamist. "Kafkast mererannal" ja selle mõjudest. Vaimustavast tõlkest. Signe küsimus teiste jaapani kirjanike kohta, keda lugeda võiks, jäi seal metsavahel välja ütlemata, aga Yukio Mishima "Kuldne tempel" oli keelel. Mõistlik on lugeda läbi enne "Kuldne tempel", kui asuda faktide kallale autori elust, mida kirjeldab Loomingu Raamatukogus ilmunud Javier Marías "Kirjapandud eludes". Aga võib-olla nii veider tüüp saabki ainult selliseid teoseid kirjutada. Üks võimalik vaatenurk on ka film tema elu episoodidest, mis mõjus veidi sürreaalselt, aga Marías'i kirjeldatu ainult kinnitab seda. Mishimast läks Nobeli preemia mööda tema sõbrale ja õpetajale Yasunari Kawabatale, kelle "Tuhat kurge. Vana pealinn" on samuti väärt lugemine meeleliste emotsioonide saamiseks. Nad mõlemad kirjutavad Murakamist kuidagi nagu puhtamalt, detailirohkemalt, peenemalt, aga kokkuvõttes vahendavad kõik kolm ikka nende samade hädadega inimeste maailmas olemise valu läbi pisut teistsuguste silmade, kui siin õhtumaa poolel. Läbi vidukimal silmade, mis näeks nagu rohkem.
"Kirjapandud elud" on olnud õigupoolest kohati üpris lustakas lugemine, kus Marías on kirjanike kohta koukinud fakte, mida kirjandusõpikutes juba ei esitata, unustamata sealjuures filosofeerimast kirjanikus olemisest laiemalt. Täiesti kontekstiväliselt raamatust, aga ometi lohutava mõttena, kui istuda igapäevaselt oma ummistunud postkasti taga, võiks kõlada aga mõte "... ei paku kirjavahetuse puhul rõõmu mitte niivõrd kirja saamine, kuivõrd sellest lähtuv võimalus kirjale vastata." Eks ole, vaata järjekordsele postkasti lärtsatanud teatele positiivselt - jee, ma saan sellele ju vastata.
Kunagi ma mainisin oma lugemisvara hulka sattnud Ken Jenningsi "Kaardikirge", mis vaatamata hulgale uudsetele faktidele raamatuna ikkagi veidi tüütuks jäi. Kohati tundus, et kogu Jeni õhin kirjutada raamat kaartidest on selleks, et kirjutada kui suure innuga ta geopeitust mängida armastab. Mõned irratsionaalsed momendid siiski - näiteks maamõõtjatest-kaarditegijatest keskajal. O-kaartide valmistajad, aga ilmselt veel rohkem kaartide kasutajad, võivad õnnelikud olla, et me keskajast tulema oleme saanud: "Poolas olid maamõõtjad sedavõrd kardetud, et isegi surm ei suutnud nende kurjusele lõppu teha. Väidetavalt olid soogaasi vilkuvad tulukesed surnud kaarditegijate vaimud, kes öösel soos ringi uitasid. Parem sööge oma kapsas lõpuni, lapsed, või muidu tuleb maamõõtja ja viib teid ära!" Nojah, pimedat sood ei pruugiks karta, seal uitavad ringi kõigest kaardinurkadele nimeliselt jäädvustatud kaardivalmistajad.
Ometigi, eks nutitelefonid ja GPS on inimeste suhestumisel kaartidesse revolutsiooni teinud siiski, kuigi küsimus meie maailma muutumises ei ole seotud ainult kaardikasutusega. Vahel jääb väljamõtlematuks, mida inimesed 15 aastat tagasi üldse tegid kui neil puudusid nutikad vidinad - mobiilid, iPadid ja GPS. Ei tea, kuidagi on siiani jõutud, aga kas edasi ka jõutakse on iseasi. Või juhtub nii nagu Jaan oli oma töökaaslastega arutanud, et varsti on kodus omavahel suhtlevad külmakapp ja nõudepesumasin, kes mõtisklevad selle üle, kas peale nende teisi mõistusega olendeid siin planeedil veel võiks olla.
Võib-olla on siit paslik siirduda maailma kuklapoolele, vähemalt meie jaoks, Aime Hanseni "Uus-Meremaa sõnas ja pildis" abil, kuhu pääseb hõlpsasti natuke suuremate vidinate abil, kuigi eelmise sajandi inimesena on mul lennukis stardirajalt õhkutõustes alati arusaamatu, kuidas see võimalik on. Selline pontsakas asi nagu näiteks Bo(e)ing, ei saa lihtsalt niisama maast õhku tõusta, kari inimmutukaid veel pardal. Aime lobeda sulega kirjutatud raamatuga on lihtsam, oledki lopsti kohal, sügaval all. Kiivid on karistuseks küll välja andnud kaardi, kus Uus-Meremaa on üleval ja Euroopa kõlgub kuidagi ääri-veeri tagurpidi all. Muljeid on hea ladus lugeda. Lood maooridest on nii eemal vidinate maailmast. Hing ihkab sinna endiselt pääseda, Pika Valge Pilve Maale. Mõni unistus aga jääbki vahel pikaks valgeks pilveks, mida vidinad aitavad suuremaks muuta.
Seevastu Jaan Kaplinski "Teekond Ayia Triadasse" leiab aset vahetult vidinaeelsel ajastul - 1991. Ning selgub, et sõnumeid elust sai hankida transistorraadio vahendusel. Mhmmmmh.
Uus väljaanne on saanud juurde "Santorini. Teekond Ayia Triadasse". Kaplinski rännak meenutab millegi poolest Aare Pilve "Ramadaani". Mõlemal puhul on koht kuhu jõutakse taust, dekoratsioon reisi ajal mõeldud mõtetele.
"Romantika armastab äärmusi, ja inimene kahtlemata vajab äärmusi, kasvõi koordinaatideks oma vaimukaardil". Kui eelmise sajandi äärmusteks oli siit põhja poolt vaadates Vahemeri, siis vidinate ajastul on äärmuse piirid nihkunud kaugemale - Uus-Meremaale, Antarktikasse. Kuhu edasi? Või on romantika selleks ajaks juba välja surnud ja arheoloogide välja kaevata. Või nagu Kaplinski kirjutab: "Üks kõige suurem murrang, mis on juhtunud kahekümnendal sajandil, on vist see, et inimsugu on muutunud m i t m e kultuuriliseks. /---/ Kultuurist on saanud suur kaubamaja, kust igaüks võib valida, mis talle meeldib." Nojah, just nii - palun mulle kolm joogat, mulle kaks indiaanisauna, aga kuidas oleks ühe saami joigu või hoopis maoori hakaga. Ja nii sa ei võtagi ette byronlikke aastaid kestvaid teekondi Vahemeremaadesse, vaid kraabid kõik omale korraga vidinate abil ette.
Comments