Keila ja Kloostrimetsa

Enne Leedu soodesse siirdumist jätkasin nädala kurnamiskava lihtsamates kohtades.

Keilas juhtus umbes nii, nagu Heidil. Juba esimesse punkti jõudmiseks ei pääsenud kuidagi ilma võpsikus tunglemiseta - tulemuseks kolm okasroosikese torget vasakus kintsus. Õhtu lõpuks sama seis paremas jalas. Vähemalt on täkked nüüd sümmeetriliselt. Teisest kolmandasse punkti minnes õnnestus oluliselt valele poole kalduda ning sattusin üksildase prügimäe tuurile suure künka taga. Mitte just kõige meelelisem paik.

Rada aga meeldis, päris mõttelagedalt läbi joosta ei saanud, hallollus oli ikka koormatud.

Täna Kloostrimetsas ei olnud nii tugevat vaimset pingutust, pigem ikka virgutust kehale, aga eks seal ole siblitud ka juba omajagu. Füüsiline osa minust aga tõrkus. Jalad olid rasked ja kere tuim, nagu valmistaks ennast ette pikaldaseks uitamiseks tundmatutes Leedu metsades.

Kardetavasti ei pruugi pisut tinglikuks jäänud ettevalmistus nädalavahetuseks ülemääraseid sportlikke lootuseid seada, küll on meil aga mõned emotsionaalsed ootused.