Kevad ei ole veel surnud
vaid elab nurmenukkudes, võilillevälus, maasikaõites, tolmutab metsa kollaseks männiõitsemisest, rullib lahti piibelehti, teeb ööbikuhääli, karjatab sääski, mätsib mere peal kokku udutombu, mida päeva peale maal lahti kerida nagu Alpi mäestikus. Tehes seda kõike suvest segamata Hiiumaal.
Laenates Kadri Kõusaare mõtet, siis lehekuu on veel neitsilikult turistivaba. Seda oli ta ka sel nädalavahetusel Hiiumaal kui unustada orienteerumisturistid, kes olid sattunud Kõpu poolsaarel XXXIX Suvejooksule. Mõned olid.
Laupäevaseks stardiks end valmis ringutades võis naaberautodest kuulda jutukatket: "Hommikul käisime mere peal kala järel ja .... " Nojah, minu kalad said teoks alles metsas.
Sa võid ju siit mandri pealt kaeda, et puhta lame tükk sihuke seal enne Rootsit, aga kes si oleks osanud arvata, et olgu sool või sellised kadagajuurimise seered, ei see ep aita kohalike mägede vastu mette.
Ju näeb ära, kuda minema hakkab.
No ei ta hakanu miskit. Maap saanu aru juba esimeses punktis, kuhu ma õieti oo sattunu. Mo pee seda ei vötnu.
Kogu ürituse vaieldamatult elamuslikum külg oli maastik. Kui keegi oleks mu visanud sinna keset neid künkaid ja küsinud, kus me oleme. Ma oleks pakkunud mõnda kanti Haanja poolt küljest, ealeski mitte Hiiumaad. Ma ei tea, kas Suvejooks vääris seda maastikku, aga maastik vääris Suvejooksu täiega.
Kui ma olin esimesel päeval stardist minnes tund aega kulutanud ja kolmandat punkti ikka veel tuvastanud ei olnud, siis lakkasin uskumast õnne olemasolusse.
Mitte kõppugi ei saanud aru.
Üks kõik millisest küljest ma ka ei lähenenud, ikka ma jõudsin omadega rappa - mustja mudapõhjaga veekogud, mille peal nõiduslikud looked kollasest männitolmust. Aga mitte kunagi ei sattunud ma selle mülkasopi ligidusse, mille serva pidi olema paigutatud punkt number 48.
Võib olla see tuli sellest, et ma ei suutnud ennast ümberlülitada orienteerumislainele, vaid hõljusin mõtetes endiselt pealinna ümbruse parkmetsades. Nii sõnulseletamatult segast maastikku, mida ma kuidagi kaardipildiks kokku ei suutnud panna, polnudki ammu kogenud. Lohadest ja kaasvõistlejatest olid vaid mälestused. Ajal, mil ma mõnda neist stardist lahkudes veel nägin ja kuulsin, oli möödunud terve lääne-saarte igavik.
Kuna 4(49) ja 5(47) näisid kaardipildi järgi otsustades sama lootusrikkad, siis jätsin need lihtsalt vahele ning võtsin nõuks kätt ja jalga proovida kuuendast (54) punktist edasi. Lubasin endale, et järgmisel suvejooksul piirdun C-rajaga lootes ülejäänud autokaaslaste huumorimeelele ja heale vastupidavusele pingelises finishiootuses. Ses mõttes on hea, et nad ootasid mu ära. Ja mitte ainult ühel päeval. Väga visa neist.
Ohh-hoh-hoo. Mõned tagasihoidlikud Hiiumaa tipukesed. Pärast niivõrd põhjalikku kaardi eksamineerimist selle edela osas, olid jalad sutsu tümavõitu, aga vaated hurmavad.
Teisel päeval tekkis juba esimeses punktis äratundimisrõõm, et mitte tuhkagi ei ole muutunud, ent ometi suutsin mingeid järeldusi paberile veetud kõverikest teha ning end mõningase pingutusega õigesse auku juhtida. Kirstunaelaks sai jälle kolmas punkt, kusjuures ma olin nii kindel oma liikumises, et kui ma raiesmiku servast teekäänakust marssisin kohta, kus asus puutoigas ja selle külge kinnitatud old school tükk perforeerimata paberit komposteerimiseks (mis omakorda oli old school tarvik programmeerimiseks :), millel peal number 54 kritseldatud, siis ma olin veendunud, et punkt saab ja peab olema siin ja ainult siin. SI-jaama ega kompostri alust, tühjagi.
Rebisin ennast sellest ebaloomulikkusest lahti ja püüdsin natuke ümbrust kammida, aga rohkem sarnast olukorda looduses ei tuvastnud ja ma ei teagi, kus see tähis siis lõpuks oli, sest teised meie autost olid selle oma pulgale ikkagi noppinud. Jätsin selle sinna paika ja siirdusin edasi. Jooksin mõned etapid väga nurgeliseks, aga ma vajasin kindla peale objekte, et sellest metsast enne päikseloojangut välja jõuda - e-pilet praamile kehtivat küll veel 48h peale broneeritud aega, aga ümbritsev maailm ei pruukinuks maksimumaja ära kasutamist ühel meelel heaks kiita.
Lõpp hakkas tasapisi paistma, mõnest lohust jooksin jälle mööda ja mõne punkti leidmiseks tuli ennast kuskilt nurgast jälle paika joosta, aga edenesin. Jeah ja siis veel mõned siledamad pinnavormid. Uuh, 15. ja 16. punkt, 69 ja 57, auk ja tipp kuskil metsas, tõotasid siiski pikemat huvireisi. Ei veel, kui nii kaugele juba ennast vinnatud. Lubasin ennast kuulutada kangelaseks kui ma need punktid lähima tunniga kätte peaks saama.
Ma ei olnud päris kindel, kas õnnestub üheselt tuvastada rajameistri eri - rohelise mummulise mustri siil ka metsast, aga võtsin nõuks kulgeda mööda pinnajõnksu serva. Uskumatu, aga ma jõudsin seda äärt mööda otse punkti ja 16. sama moodi otsa. Tundub, et sellega päädiski mu õnnelikum punktileidmise moment kahe päeva peale. Vaevalt saab sportlikkus mõttes rahul olla tulemusega MP kahel päeval.
Kuid see, mida ma ikka ja jälle puude vahele otsima lähen, oli seal sajakordselt olemas. Suurem osa üksinda, kogu sellega. Rohkem mööda vilksatamas ja ragistamas teisi liike kui inimesi.
Küsimus sellest, kas tasus nii kaugele ja niisugusel aastajal suvejooksu tirida, ei ole küsimus, kui on olemas see maagiline miski. Näiliselt pingutuse vaba toimetamine, et o-huvilised saaksid rahuldatud. Mõnusad reisikaaslased, kellega vallutada rajameistri poolt plaanimata tornid ja mäed - Kõpu, Rebasemägi, Ristimägi ja Eiffel.
Jomeneemejelle!
PS Üks mu vanaisadest kasvas üles Hiiumaal, sõitis esimese eesti ajal jäälõhkuja Tasuja peal ja tuli 30. ndate lõpus mandrile ära, ostes talukoha sinna, kus mina üles kasvasin. Selline hämar seos hiidlastega.
- - -
Enne kui ma siirdusin Sajusaartele (nagu Jaan mu mere tagust reisi nimetas pidades Kõpu poolsaart kaugemaks kui Rootsit, mille vahet ta kogu aeg siiberdab), sirutasin jalga ikka lihtsamates kohatdes. Neis mis võtta on.
Keila.
Eduardi rajad neljapäevakule olid hoopis teismoodi tehtud kui mõni nädal varem teisipäevakul, otsides päevakulisele ka midagi silma ja mitte ainult kaardile. Paraku suudab maastikulises mõttes juba mõned korrad läbi tiirutatud paigas erutada ikkagi vaid mõni üksik etapp 2(48)-3(42)-4(38) või punktikohad 5(41), 9(52). Võrreldmatuid asju muidugi pole mõtet tark tegu kõrvuti kaaluda. Lõpuks päevaku väärtus ongi ju mujal, eriti kui vaadata Etsi poolt tehtud miljööd hästi tabanud pilte.
- - -
Saue.
Veel enne Keilat, alustasin eelmist nädalat Tallinn-Paldiski liinil Saue tammikuga. Päeva palavuse murdis äiksevihma rabin, mis jõudis kohale just siis kui töö juurest sõitma olin hakanud. Ja kuigi Sauele jõudes pilveserv ruumi jälle päiksele vabastas, oli suur osa pilvest Saue võpsiku lehtede küljes, mis ainult ootas, et teha oma viimane kaela sadamine kui sa sinna vahele poed.
Peegelpilt Saue tammikust ei tundnud võimetekohane. Eriti kui mõned majad olid juurde ilmunud ja teed kadunud. Ometi terviseradadel aurav vesi, mis päikese kiirte taustal kohati kummituslikke kujundeid võttis, oli silkamist innustav ja mõnegi punktiga sai pisut vales võssis rapsitud.
Katsun mõttes Jukolaks valmistumist jätkata. Kõpu metsad oli ülihea õppetund, Keila ja Saue mõjusid Hiiumaa metsas peetud lahingu kõrval sanatooriumi tretina.
Laupäevaseks stardiks end valmis ringutades võis naaberautodest kuulda jutukatket: "Hommikul käisime mere peal kala järel ja .... " Nojah, minu kalad said teoks alles metsas.
Sa võid ju siit mandri pealt kaeda, et puhta lame tükk sihuke seal enne Rootsit, aga kes si oleks osanud arvata, et olgu sool või sellised kadagajuurimise seered, ei see ep aita kohalike mägede vastu mette.
Ju näeb ära, kuda minema hakkab.
No ei ta hakanu miskit. Maap saanu aru juba esimeses punktis, kuhu ma õieti oo sattunu. Mo pee seda ei vötnu.
Kogu ürituse vaieldamatult elamuslikum külg oli maastik. Kui keegi oleks mu visanud sinna keset neid künkaid ja küsinud, kus me oleme. Ma oleks pakkunud mõnda kanti Haanja poolt küljest, ealeski mitte Hiiumaad. Ma ei tea, kas Suvejooks vääris seda maastikku, aga maastik vääris Suvejooksu täiega.
Kui ma olin esimesel päeval stardist minnes tund aega kulutanud ja kolmandat punkti ikka veel tuvastanud ei olnud, siis lakkasin uskumast õnne olemasolusse.
Üks kõik millisest küljest ma ka ei lähenenud, ikka ma jõudsin omadega rappa - mustja mudapõhjaga veekogud, mille peal nõiduslikud looked kollasest männitolmust. Aga mitte kunagi ei sattunud ma selle mülkasopi ligidusse, mille serva pidi olema paigutatud punkt number 48.
Kuna 4(49) ja 5(47) näisid kaardipildi järgi otsustades sama lootusrikkad, siis jätsin need lihtsalt vahele ning võtsin nõuks kätt ja jalga proovida kuuendast (54) punktist edasi. Lubasin endale, et järgmisel suvejooksul piirdun C-rajaga lootes ülejäänud autokaaslaste huumorimeelele ja heale vastupidavusele pingelises finishiootuses. Ses mõttes on hea, et nad ootasid mu ära. Ja mitte ainult ühel päeval. Väga visa neist.
Teisel päeval tekkis juba esimeses punktis äratundimisrõõm, et mitte tuhkagi ei ole muutunud, ent ometi suutsin mingeid järeldusi paberile veetud kõverikest teha ning end mõningase pingutusega õigesse auku juhtida. Kirstunaelaks sai jälle kolmas punkt, kusjuures ma olin nii kindel oma liikumises, et kui ma raiesmiku servast teekäänakust marssisin kohta, kus asus puutoigas ja selle külge kinnitatud old school tükk perforeerimata paberit komposteerimiseks (mis omakorda oli old school tarvik programmeerimiseks :), millel peal number 54 kritseldatud, siis ma olin veendunud, et punkt saab ja peab olema siin ja ainult siin. SI-jaama ega kompostri alust, tühjagi.
Lõpp hakkas tasapisi paistma, mõnest lohust jooksin jälle mööda ja mõne punkti leidmiseks tuli ennast kuskilt nurgast jälle paika joosta, aga edenesin. Jeah ja siis veel mõned siledamad pinnavormid. Uuh, 15. ja 16. punkt, 69 ja 57, auk ja tipp kuskil metsas, tõotasid siiski pikemat huvireisi. Ei veel, kui nii kaugele juba ennast vinnatud. Lubasin ennast kuulutada kangelaseks kui ma need punktid lähima tunniga kätte peaks saama.
Ma ei olnud päris kindel, kas õnnestub üheselt tuvastada rajameistri eri - rohelise mummulise mustri siil ka metsast, aga võtsin nõuks kulgeda mööda pinnajõnksu serva. Uskumatu, aga ma jõudsin seda äärt mööda otse punkti ja 16. sama moodi otsa. Tundub, et sellega päädiski mu õnnelikum punktileidmise moment kahe päeva peale. Vaevalt saab sportlikkus mõttes rahul olla tulemusega MP kahel päeval.
Kuid see, mida ma ikka ja jälle puude vahele otsima lähen, oli seal sajakordselt olemas. Suurem osa üksinda, kogu sellega. Rohkem mööda vilksatamas ja ragistamas teisi liike kui inimesi.
Jomeneemejelle!
PS Üks mu vanaisadest kasvas üles Hiiumaal, sõitis esimese eesti ajal jäälõhkuja Tasuja peal ja tuli 30. ndate lõpus mandrile ära, ostes talukoha sinna, kus mina üles kasvasin. Selline hämar seos hiidlastega.
- - -
Enne kui ma siirdusin Sajusaartele (nagu Jaan mu mere tagust reisi nimetas pidades Kõpu poolsaart kaugemaks kui Rootsit, mille vahet ta kogu aeg siiberdab), sirutasin jalga ikka lihtsamates kohatdes. Neis mis võtta on.
Keila.
- - -
Saue.
Peegelpilt Saue tammikust ei tundnud võimetekohane. Eriti kui mõned majad olid juurde ilmunud ja teed kadunud. Ometi terviseradadel aurav vesi, mis päikese kiirte taustal kohati kummituslikke kujundeid võttis, oli silkamist innustav ja mõnegi punktiga sai pisut vales võssis rapsitud.
Katsun mõttes Jukolaks valmistumist jätkata. Kõpu metsad oli ülihea õppetund, Keila ja Saue mõjusid Hiiumaa metsas peetud lahingu kõrval sanatooriumi tretina.
Comments