ERC 2011 Lätis
Läinud nädalavahetusel läks selgitamiseks, millistel eurooplastel on kõige rohkem jaksu ööpäev läbi Põhja-Läti soodes kobrastega võidu ajada.
Või oleks pidanud hoopis kohe küsima, kes on Liivimaa parimad rogainijad?
Reedeses leitsakus lõuna poole liikudes vasardas peas mõte, kuidas sellise ilmaga veerežiim organismis enam-vähem normis hoida. Ausalt öelda pole säärase kuumaga kogu oma paarikümne rogaini juures varem liikuma pidanuki. Kohaliku ilmataadi poolt lubati siiski veidi leebemat olukorda - paarikümne sooja kraadi juures koos mõningase vihma võimalusega. Eks näis.
Suviselt soomekeelses Pärnus maiustasime Grandis paari muheda koogiga ning põhjustasime linnast lahkudes veidike kaost ühesuunalistel tänavatel. Hea algus.
Tänu varasematest aegadest kohatud sõbralikele Läti piirivalvuritele, teadis Jaan, et neil on uus asfalttee, mis andis võimaluse kohe pärast piiri vasakule Staicele-Aloja-Valmiera peale keerata, ilma kruusaaukudes rappumata, aga me ei jätnud seda ikkagi tegemata kuskilt poolelt teelt Valmiera-Cesise vahelt otse Rauna peale keerates. Jõudsime võistluskeskusesse parasjagu nii, et enne väikest äikest oma telgi üles munetud saime ja vihmakrabina saatel põõnutama keerasime.
Võistlushommik algas entusiastlike korraldajate poolt äratusega kell seitse pajatusega sellest, et platsilt võib leida hommikusööki, dušši, joogivett ja veel üht-teist. Kuumus oli järgi andnud ning ümberringi süvenes tüüpiline sagimine - söömine, riietumine, kotipakkimine, kehaosade plaasterdamine ja/või vaseliinitamine, vetsusabatamine. Kella poole kümnest muutus sagiv sipelgapesa ümber kaartide nokkivateks tasasteks rühmitusteks. Igal oma tehnika mehhaaniliste vahenditega teekonna leiutamiseks.
Kaart mõõtkavas 1:35000, domineerivaks Rootsi rahvusvärvid - kollane ja sinine tekitas esiotsa veidi õudust. Vähegi asjalikuma ringi tegemiseks näis vees sulistamise vältimine võimatu. Nii mõnigi punkt näis rohkem allveeorienteerumise mailt (veilt), näiteks 90, 96. Pärast mõnigast ohkimist ja puhkimist ja muul viisil häälekalt kaardi peale hingates, tekkis kaks põhimõttelist suunda, mille vahel me oma võimekust või pigem selle puudumist arvestades võinuksime ette võtta:
- kagusse või
- otse lõunasse enne kui me omadega põhja lähme
Hommikune ring jäi põhja, teisele poole Pleskava maanteed.
Stardi eel kütsid korraldajad pinget üles kosmose muusikaga ning kaarti kaks tundi puurinuna oli selge, et saabki paras kosmos olema. Paljud eestlased kogunesid stardiks samasse edela nurka ning kõiki neid kõvasid kujusid enda ümber silmitsedes soovisin mõttes neile vaid head teed ja pehmet vett.
Mass paiskus kõigis neljas suunas laiali kui kosmosemuusika kinni keerati ning punktini 24 liiguti reipas jutuvadas. Vahest ei peaks üks orienteerumine nii kontaktne spordiala olema nagu ta seda selles esimeses punktis kippus olema.
Teekond läks järgmistes punktides - 55 ja 51 veel üpris inimtihedas jorus, kuniks 28sse minnes elu hõredamaks läks. Üle väga kidura põllupinnasega söötis heinamaa marssides, kus isegi ohakad õieti kasvama ei soostunud, puhus vastu soe tuul ja tunne oli nagu rändaks üle lõputu kõnnumaa mõnes A-tähega maailmajaos. Kaardil jämedad sinised kraavid olid õige niredeks või pea olematuks kuivanud. Kõik kidus.
Ma ei suuda meenutada mingeid tähelepanuväärseid sündmusi 68 jõudmiseks, kuid mäletan väga selgelt sealt 83sse liikumist. Võehh! Alustuseks me jooksime kinni totaalsesse raiesmiku peale kasvanud energiavõsasse, kus lihtsalt ei mahtunud läbi ja suuna hoidmisest suurt midagi välja ei tulnud. Võtsime ümber raiesmiku, aga sattusime rõvedate sooalade lõksu. Ega lõpuni selgeks ei saanudki, kus me täpselt oleme, aga läbi noore võsa pressides suutsime suunaga end ikka kuidagi ojja kinni joosta, mille serva mööda idasse liikudes punktini jõuda õnnestus. Kurnav. 73 me oma teekonnale isegi üldse ei mõelnud. Liiga kosmiline näis juba kuivalt rada planeerides. Maastikul viibides veendumus seda punkti vältida, sai ainult kinnitust. Jõulist võsaläbimistehnikat tuli jätkata, et saada kätte 88.
96sse punkti kuivalt pääseda oli vähemalt teoreetiliselt võimatu. Igatahes õnnestus punktini pääseda väikese lödistamisega põlvini vees ning sealt lahkumisel suutsin külje vette visata. Mis ei olnudki kõige hullem arvestades kuumusega, mis tegelikult liiga tegema kippus. Pidevalt suu kuivas ja ajas jooma, pea oli veits uimane. Suplus kraavis koos sisalike ja konnadega mõjus värskendavalt, mis aitas vähe reipamat sammu üles võtta, et 82sse jõuda. 98 justkui lihtne punkt, aga mäenõlv, mis oli kaetud lõuani ulatuvate sõnajalgade või vaarikavartega ei teinud punkti leidmist kergeks. Mööda terrassi kõige alumist loha liikudes jäi punkt ilusti ette.
Nokkisime joogipunkti juurest ära ka 27, mis oma asukoha poolest veidi ebarogainilk näis ning imetlesime neid punnsilmseid vigurloomi, kes seal läheduses pakutud kaevuveest kallatuna meie veepudelites ujusid. Paelussid ei tohiks silmale nähtavad olla vist. Kallasime osa veest minema ja tarvitasime joogiks seda osa, kus silmnähtavalt liikuvaid olevusi polnud. Jätsime kaevumolluskid ning kõrval asuva poe, mille ümber veel viimast lahtiolekutundi ääremaine askeldamine käis ning alustasime tagasiteed põhja. Punktidest tihkasime ette võtta 85 ja 97. Tegelikult sellel tagasitee suunal väga head trajektoori välja ei mõelnudki. Kombineerisme rada valides erinevaid variante, aga teades, et siis juba 8-10 tundi teekonda jalgades on ning pimedus peale laskub, ei julgenud väga aju- ja ressurssimahukaid ettappe plaanida. Seetõttu selline veidi nüri tagasitee.
Punkt 100 oli selge ideefiks ja pealegi ei olnud ta kaardilt vaadates ju mingis lõputus soos, vaid tsipakeses mäes, teerajalt korra kõrvale. Eah, pimedaks läks. Kui alt tulles talu hoovist läbi saime, siis lehmakookide vahele karjamaale jõudes saabus kätte see hetk, kus ilma lambita enam maad väga hästi ei näinud. Pooleteisest valgustajast oli nii palju kasu, et vältida lehmasõnniku sisse astumist, aga kas nina ees kulgeb lehma või rogainijate rada, oli tuvastumatu. Pealegi rada lõppes ära ning ees oli täiesti lohatu sarapik. Kohe-kohe pidi tulema mingi vesisem osa, mis mõnel pool sellise tähistusega üpris jõle oli olnud. Selle mäe all siiski vaid veidi niiskem sõnajalgade kasvupaik. Roheline triibutus tähendas aga metsikut oksaräga ja murdunud puude risu. Nähtavus umbes kolm meetrit enda ette, seda kas pinnavorm ka tõusma hakkab sai aru umbes siis, kui mäele otsa koperdasid. Lootuses, et oleme kuidagi ikka suunda hoida suutnud, oli ainumas nipp turnida mööda puutüvesid mäe nukist üles kõige kõrgema kohani. Liikumine oli ikka jõle vaevaline. Seda, kus suunas pinnavorm tõuseb, sai umbes iga kolme meetri tagant uuritud. Led-lambi valgusvihk on kitsas ja nii raputasin kogu aeg pead vasakule-paremale, et mingitki pilti saada ja turnisime rohkem oletuste najal edasi. Ühel hetkel näis, et enam kõrgemaks kuskilt ei lähe, kuigi oksarägus ei saanud päris hästi aru ka. Laususin midagi sellist, et mina küll ei tea, mida veel tegema peaks, kui ühe oksahunniku tagant KP-tähise valgusvihku sain. Jee! Tore küll, aga siia mäe otsa ei olnud plaanis päiksetõusu ootama jääda. Millise nipiga tabada mäe alla jääv rada. Ega midagi pikalt nuputada ei olnud. Mäest alla loode-lääne suunal ja kui kraav vastu tuleb, eks siis on palju saanud. Punktist lahkuvad lohad kadusid seal rohuvabas tihnikus kohe käest ning nii ei olnud muud, kui vahtida silm punnis alla jõudes, kas on märke rajast. Tundsin kitsa ja käänulise metsaraja tammumisest siledamaks lihvitud puujuurikate järgi ära, aga tollest oleks väga lihtne seal pimedas ka üle uidata olnud.
Käänulise metsaraja pealt lõpuks laiemale kruusateele jõudnud, saabus kogu rogaini elamuslikum hetk - pimedas helkis heinamaa taustal vastu päikseloojangust viimane hele triip koos üksiku taevasse paigutatud tähega mustas teavas. Teisel pool metsaviiru tagant tõusmas kuusirp. Ütlemata hunnitu.
Imestan, miks me 35ndast nii külmavereliselt mööda luupasime. Ilmselt peletas järjekordne võimalus vees ja raiesmikus öötunde veeta sealt eemale. Noppisime veel vaid 25nda, imetlesime teeäärses heinas siravaid jaaniussikesi ning pärast mõningast madistamist tee tarvis mineva kuuma vee nimel keskuse hash house'is, sättsime end väikesele uinakule.
Pühapäeva varahommik tervitas peenikese uduvihmaga ning jalaga, mis ei olnud ei parem ega halvem. Teip uuesti peale, sutsuke kaerahelbepudru hinge alla ja teisele ringile. Muideks putru tulebki läti keeles küsida lihtsalt "putru". Olime oma hommikuse tuuri jaoks eelmisel päeval mõõtnud erinevaid variante põhja pool Riia-Pihkva maanteed, aga sel hetkel jäi saagiks 43-26-36-56-81-49-23. 81sse minnes tekkis maastiku lahtimõtestamisel lahkarvamusi kaardistaja ja meie vahel. Kraav, sihid ja teesõlm, kust maha keerata näisid päris elus teistsuguse paigutusega ning alguses sattusime täiesti vale kõrgendiku peale.
Finišisse tulime pooletunnise varuga. Kuidagi ei tahtnud lõppu jooksime peale jätta. Jalg oli ikka paras tümikas all. Nii jäid 22 ja 42 külastamata. Jaan küll arvas, et viimast peaks puhtalt selle numbri pärast ikka võtma. Mul oli kahtlus, et äkki Lätis 42 elu mõttena ei tööta ning üldse oli mul nendest Läti peamistest vaatamisväärsustest - raiesmikest ja koprasoodest rohkem kui kopp ees. Ja mulle tundus, et kui ma veel ühe nendest seekord vaatamata jätan, elu mõte sellest ei muutu.
Nii kogunes meie sõjasaagiks tagasihoidlikud 129 punkti, üks väljaväänatud jalg ja mõned villid, mis parimal juhul sobib tagalas tosserdamiseks. Samal ajal kui eesliinil 9 kaasmaalast tegid puhta töö, külgedelt toetamas mitmed noored ja vanad, mehed ja naised samuti uljaste skooridega. Vägev! Ilmselgelt näib enamus eestlastele negatiivsete pinnavormide rohkus hästi sobivat.
Tasapisi kogunes telkide juurde sileda maa kohta väga õhuliselt ja veetlevalt kandiliste liigutusetga kulgevaid tüüpe ning nende endasse vaatamise konsentreerituse aste ületas noil hetkil parimad buda mungad. Ilmsesti võis enda seest üht-teist hingelist leida, samal ajal kui kõik kehaline koprasoodesse maha jäänud oli.
Selleks, et pühapäeva õhtul jõuda maal veel kirsipuude otsas kõlkuda päästmaks linnukeste käest pangetäis luuviljalisi, lahkusime keskusest enne autasustamist. Finiši juures murul lebasid mõned kehad. Söögimajja olid sabatama ja seletama jõudnud vähe reipamad sõdalased.
Maastik oli sedakorda tõeliselt sportlik ja vähem matkaja sõbralik. Selleks, et edukalt liikuda, tuli agressiivselt võpsikutele ja mülgastele sisse sõita, üle tammuda, läbi ragistada. Maaliliste maastikuvaadetega kaadreid esines, aga harva. No lõpeks ju selgitatigi Euroopa paremaid, mitte ei kogunetud mõneks vanaduspensionil oleva presidendimatkaks. Maastik oli Euroopa parima osa vääriline ;)
Korraldus sujus, kuigi mingit tühja-tähja võiks ju mainida - näiteks pakutav toit oli hea, aga selle laiali/kätte jagamise korraldus oli liiga brownilik. Ning joogivett oleks võinud jagada samuti seal samas söögipaigas. Omapärane oli joogipunktide asukoha selgitused eraldi lehel - eks need tuli siis kaardilt endal üles otsida ja sinna kanda. Aga iga pisiasi viriseda poleks lõpeks ühele rogainijale kohane.
Ma ei tea, kas me nii pea julgeme oma nägu Läti metsades näidata, aga ajukurdudesse on jäänud siiski üht-teist väärtuslikku, mida nostalgilistel hetkedel meenutamiseks aeg-ajalt välja koukida.
Või oleks pidanud hoopis kohe küsima, kes on Liivimaa parimad rogainijad?
Reedeses leitsakus lõuna poole liikudes vasardas peas mõte, kuidas sellise ilmaga veerežiim organismis enam-vähem normis hoida. Ausalt öelda pole säärase kuumaga kogu oma paarikümne rogaini juures varem liikuma pidanuki. Kohaliku ilmataadi poolt lubati siiski veidi leebemat olukorda - paarikümne sooja kraadi juures koos mõningase vihma võimalusega. Eks näis.
Suviselt soomekeelses Pärnus maiustasime Grandis paari muheda koogiga ning põhjustasime linnast lahkudes veidike kaost ühesuunalistel tänavatel. Hea algus.
Tänu varasematest aegadest kohatud sõbralikele Läti piirivalvuritele, teadis Jaan, et neil on uus asfalttee, mis andis võimaluse kohe pärast piiri vasakule Staicele-Aloja-Valmiera peale keerata, ilma kruusaaukudes rappumata, aga me ei jätnud seda ikkagi tegemata kuskilt poolelt teelt Valmiera-Cesise vahelt otse Rauna peale keerates. Jõudsime võistluskeskusesse parasjagu nii, et enne väikest äikest oma telgi üles munetud saime ja vihmakrabina saatel põõnutama keerasime.
Kaart mõõtkavas 1:35000, domineerivaks Rootsi rahvusvärvid - kollane ja sinine tekitas esiotsa veidi õudust. Vähegi asjalikuma ringi tegemiseks näis vees sulistamise vältimine võimatu. Nii mõnigi punkt näis rohkem allveeorienteerumise mailt (veilt), näiteks 90, 96. Pärast mõnigast ohkimist ja puhkimist ja muul viisil häälekalt kaardi peale hingates, tekkis kaks põhimõttelist suunda, mille vahel me oma võimekust või pigem selle puudumist arvestades võinuksime ette võtta:
- kagusse või
- otse lõunasse enne kui me omadega põhja lähme
Hommikune ring jäi põhja, teisele poole Pleskava maanteed.
Mass paiskus kõigis neljas suunas laiali kui kosmosemuusika kinni keerati ning punktini 24 liiguti reipas jutuvadas. Vahest ei peaks üks orienteerumine nii kontaktne spordiala olema nagu ta seda selles esimeses punktis kippus olema.
Teekond läks järgmistes punktides - 55 ja 51 veel üpris inimtihedas jorus, kuniks 28sse minnes elu hõredamaks läks. Üle väga kidura põllupinnasega söötis heinamaa marssides, kus isegi ohakad õieti kasvama ei soostunud, puhus vastu soe tuul ja tunne oli nagu rändaks üle lõputu kõnnumaa mõnes A-tähega maailmajaos. Kaardil jämedad sinised kraavid olid õige niredeks või pea olematuks kuivanud. Kõik kidus.
Ma ei suuda meenutada mingeid tähelepanuväärseid sündmusi 68 jõudmiseks, kuid mäletan väga selgelt sealt 83sse liikumist. Võehh! Alustuseks me jooksime kinni totaalsesse raiesmiku peale kasvanud energiavõsasse, kus lihtsalt ei mahtunud läbi ja suuna hoidmisest suurt midagi välja ei tulnud. Võtsime ümber raiesmiku, aga sattusime rõvedate sooalade lõksu. Ega lõpuni selgeks ei saanudki, kus me täpselt oleme, aga läbi noore võsa pressides suutsime suunaga end ikka kuidagi ojja kinni joosta, mille serva mööda idasse liikudes punktini jõuda õnnestus. Kurnav. 73 me oma teekonnale isegi üldse ei mõelnud. Liiga kosmiline näis juba kuivalt rada planeerides. Maastikul viibides veendumus seda punkti vältida, sai ainult kinnitust. Jõulist võsaläbimistehnikat tuli jätkata, et saada kätte 88.
Punktist minema liikudes järjekordsel raiesmikul - ragin, karjatus ja parem jalg tagurpidi või pahempidi või kurat teab mis pidi. Igatahes ilgelt valus oli. Kui mõistus valust lahti laskis, siis istusin maha, koukisin kotist teibi, ja tõmbasin jala karguks alla. Kannatas astuda küll, teatud asendis painutada eriti mitte. Mis tähendas seda, et lisaks palavusele tõmbas tempo alla ka välja väänatud jalg. Viskasime 75 ja 87 järjekordses raiesmiku hirmus minema ja piirdusime teekõnniga - 30-52. Vaated järvele - lätlased ei saa öelda, et neil ei ole saari. Selles järves oli koguni kaks tükki. Mõlemad punktid nii pandud, et sa need kaks saart ilusti ära saad vaadata.
Punkt 100 oli selge ideefiks ja pealegi ei olnud ta kaardilt vaadates ju mingis lõputus soos, vaid tsipakeses mäes, teerajalt korra kõrvale. Eah, pimedaks läks. Kui alt tulles talu hoovist läbi saime, siis lehmakookide vahele karjamaale jõudes saabus kätte see hetk, kus ilma lambita enam maad väga hästi ei näinud. Pooleteisest valgustajast oli nii palju kasu, et vältida lehmasõnniku sisse astumist, aga kas nina ees kulgeb lehma või rogainijate rada, oli tuvastumatu. Pealegi rada lõppes ära ning ees oli täiesti lohatu sarapik. Kohe-kohe pidi tulema mingi vesisem osa, mis mõnel pool sellise tähistusega üpris jõle oli olnud. Selle mäe all siiski vaid veidi niiskem sõnajalgade kasvupaik. Roheline triibutus tähendas aga metsikut oksaräga ja murdunud puude risu. Nähtavus umbes kolm meetrit enda ette, seda kas pinnavorm ka tõusma hakkab sai aru umbes siis, kui mäele otsa koperdasid. Lootuses, et oleme kuidagi ikka suunda hoida suutnud, oli ainumas nipp turnida mööda puutüvesid mäe nukist üles kõige kõrgema kohani. Liikumine oli ikka jõle vaevaline. Seda, kus suunas pinnavorm tõuseb, sai umbes iga kolme meetri tagant uuritud. Led-lambi valgusvihk on kitsas ja nii raputasin kogu aeg pead vasakule-paremale, et mingitki pilti saada ja turnisime rohkem oletuste najal edasi. Ühel hetkel näis, et enam kõrgemaks kuskilt ei lähe, kuigi oksarägus ei saanud päris hästi aru ka. Laususin midagi sellist, et mina küll ei tea, mida veel tegema peaks, kui ühe oksahunniku tagant KP-tähise valgusvihku sain. Jee! Tore küll, aga siia mäe otsa ei olnud plaanis päiksetõusu ootama jääda. Millise nipiga tabada mäe alla jääv rada. Ega midagi pikalt nuputada ei olnud. Mäest alla loode-lääne suunal ja kui kraav vastu tuleb, eks siis on palju saanud. Punktist lahkuvad lohad kadusid seal rohuvabas tihnikus kohe käest ning nii ei olnud muud, kui vahtida silm punnis alla jõudes, kas on märke rajast. Tundsin kitsa ja käänulise metsaraja tammumisest siledamaks lihvitud puujuurikate järgi ära, aga tollest oleks väga lihtne seal pimedas ka üle uidata olnud.Käänulise metsaraja pealt lõpuks laiemale kruusateele jõudnud, saabus kogu rogaini elamuslikum hetk - pimedas helkis heinamaa taustal vastu päikseloojangust viimane hele triip koos üksiku taevasse paigutatud tähega mustas teavas. Teisel pool metsaviiru tagant tõusmas kuusirp. Ütlemata hunnitu.
Imestan, miks me 35ndast nii külmavereliselt mööda luupasime. Ilmselt peletas järjekordne võimalus vees ja raiesmikus öötunde veeta sealt eemale. Noppisime veel vaid 25nda, imetlesime teeäärses heinas siravaid jaaniussikesi ning pärast mõningast madistamist tee tarvis mineva kuuma vee nimel keskuse hash house'is, sättsime end väikesele uinakule.
Pühapäeva varahommik tervitas peenikese uduvihmaga ning jalaga, mis ei olnud ei parem ega halvem. Teip uuesti peale, sutsuke kaerahelbepudru hinge alla ja teisele ringile. Muideks putru tulebki läti keeles küsida lihtsalt "putru". Olime oma hommikuse tuuri jaoks eelmisel päeval mõõtnud erinevaid variante põhja pool Riia-Pihkva maanteed, aga sel hetkel jäi saagiks 43-26-36-56-81-49-23. 81sse minnes tekkis maastiku lahtimõtestamisel lahkarvamusi kaardistaja ja meie vahel. Kraav, sihid ja teesõlm, kust maha keerata näisid päris elus teistsuguse paigutusega ning alguses sattusime täiesti vale kõrgendiku peale.Finišisse tulime pooletunnise varuga. Kuidagi ei tahtnud lõppu jooksime peale jätta. Jalg oli ikka paras tümikas all. Nii jäid 22 ja 42 külastamata. Jaan küll arvas, et viimast peaks puhtalt selle numbri pärast ikka võtma. Mul oli kahtlus, et äkki Lätis 42 elu mõttena ei tööta ning üldse oli mul nendest Läti peamistest vaatamisväärsustest - raiesmikest ja koprasoodest rohkem kui kopp ees. Ja mulle tundus, et kui ma veel ühe nendest seekord vaatamata jätan, elu mõte sellest ei muutu.
Tasapisi kogunes telkide juurde sileda maa kohta väga õhuliselt ja veetlevalt kandiliste liigutusetga kulgevaid tüüpe ning nende endasse vaatamise konsentreerituse aste ületas noil hetkil parimad buda mungad. Ilmsesti võis enda seest üht-teist hingelist leida, samal ajal kui kõik kehaline koprasoodesse maha jäänud oli.
Selleks, et pühapäeva õhtul jõuda maal veel kirsipuude otsas kõlkuda päästmaks linnukeste käest pangetäis luuviljalisi, lahkusime keskusest enne autasustamist. Finiši juures murul lebasid mõned kehad. Söögimajja olid sabatama ja seletama jõudnud vähe reipamad sõdalased.
Maastik oli sedakorda tõeliselt sportlik ja vähem matkaja sõbralik. Selleks, et edukalt liikuda, tuli agressiivselt võpsikutele ja mülgastele sisse sõita, üle tammuda, läbi ragistada. Maaliliste maastikuvaadetega kaadreid esines, aga harva. No lõpeks ju selgitatigi Euroopa paremaid, mitte ei kogunetud mõneks vanaduspensionil oleva presidendimatkaks. Maastik oli Euroopa parima osa vääriline ;)
Korraldus sujus, kuigi mingit tühja-tähja võiks ju mainida - näiteks pakutav toit oli hea, aga selle laiali/kätte jagamise korraldus oli liiga brownilik. Ning joogivett oleks võinud jagada samuti seal samas söögipaigas. Omapärane oli joogipunktide asukoha selgitused eraldi lehel - eks need tuli siis kaardilt endal üles otsida ja sinna kanda. Aga iga pisiasi viriseda poleks lõpeks ühele rogainijale kohane.
Ma ei tea, kas me nii pea julgeme oma nägu Läti metsades näidata, aga ajukurdudesse on jäänud siiski üht-teist väärtuslikku, mida nostalgilistel hetkedel meenutamiseks aeg-ajalt välja koukida.
Comments