Taimede lummus
Lummuslikuima taimede lummuse päeva saab nende vahel kõndides, mitte niivõrd neid algosakesteks prepareerides. Lehekuu jooksul muutub lehetu loodus külluslikuks lehelopsakuseks. Kuu alguse kiduratest hiirekõrvadest saab kuu lõpuks õitetulv rohelisel taustal.
Iga maikuine o-päev lummab uute nina väljapistnud taimede ja puhkenud õitega.
Selle nädala lumma otsisin esmaspäeval Rakust ja neljapäeval Vääna-Jõesuust.
Raku päikselise männmetsa alt võis sedapuhku leida piiratud arvu punkte endale sobivas järjekorras, mis tähendas, et kaardile pikitud 21st punktist võis keskmisel rajal 5 ära jätta. Viskasin väljatrüki servapoolsemad välja, uurides veidi punktidele ligipääsu, kuid süvenemata väga põhjalikult mitu korda peaks Viljandi maanteed ületama. Nii ei tulnudki välja just kõige eeskujulikumalt lahendatud kaupmehe ülesanne.
Nüüd tundub, et kogu kagusektori (35-50-32-33-34) oleks võinud kõrvale jätta. Või mine sa tea. Variante igatahes oli ja see tegi asja põnevaks.
Õhtu lõppedes ikka lõõpides ümber teelaua, nagu see Kompassi päevakutel kombeks on. Seekord koos grusiini naljadega.
Eilne Vääna jõe suudmeala ei paelunud mitte ainult taimede poolest. Endiselt hunnitu ja must be etapp üle silla mere poole. Silla laudisesse krõbikutega auke tippides köitsid tähelepanu mere poolt kujundatud liivaluited jõe ja mere kohtumisel. Jõe jõudmises mereni, oma pika ja käänulise teekonna lõppu, on midagi veidi maagilist. Kokku saab kaks erinevat vett. Justkui yin ja yang, justkui naine ja mees. Ainult kumb on kumb. Paik lummas niivõrd, et järgmisest punktist padinal (54) jupp maad üle jooksin.
Kuid mitte ainult merevaated, nurmenukud ja õitsevad toomingad, tärkav angevarks ja karulauk ei köitnud. Lõpu etapid 12(31)-13(32)-14(60) lausa haarasid endasse. Ja mitte ainult magesõstrad ja väänduvad toomingaoksad, vaid ka põlvini muda punktini pääsemiseks hoidis oodatust kauem kinni.
Just eile õnnestus üks töökaaslane esmakordselt päevakule meelitada. Ma ei teagi mis veidrikust mudasnoobiks ta nüüd mind pidada võib, kui ma muutkui sinnamaani kinnitasin, et lahe metsa nautimise üritus :)
Iga maikuine o-päev lummab uute nina väljapistnud taimede ja puhkenud õitega.
Selle nädala lumma otsisin esmaspäeval Rakust ja neljapäeval Vääna-Jõesuust.
Raku päikselise männmetsa alt võis sedapuhku leida piiratud arvu punkte endale sobivas järjekorras, mis tähendas, et kaardile pikitud 21st punktist võis keskmisel rajal 5 ära jätta. Viskasin väljatrüki servapoolsemad välja, uurides veidi punktidele ligipääsu, kuid süvenemata väga põhjalikult mitu korda peaks Viljandi maanteed ületama. Nii ei tulnudki välja just kõige eeskujulikumalt lahendatud kaupmehe ülesanne.
Nüüd tundub, et kogu kagusektori (35-50-32-33-34) oleks võinud kõrvale jätta. Või mine sa tea. Variante igatahes oli ja see tegi asja põnevaks.
Õhtu lõppedes ikka lõõpides ümber teelaua, nagu see Kompassi päevakutel kombeks on. Seekord koos grusiini naljadega.
Eilne Vääna jõe suudmeala ei paelunud mitte ainult taimede poolest. Endiselt hunnitu ja must be etapp üle silla mere poole. Silla laudisesse krõbikutega auke tippides köitsid tähelepanu mere poolt kujundatud liivaluited jõe ja mere kohtumisel. Jõe jõudmises mereni, oma pika ja käänulise teekonna lõppu, on midagi veidi maagilist. Kokku saab kaks erinevat vett. Justkui yin ja yang, justkui naine ja mees. Ainult kumb on kumb. Paik lummas niivõrd, et järgmisest punktist padinal (54) jupp maad üle jooksin.
Just eile õnnestus üks töökaaslane esmakordselt päevakule meelitada. Ma ei teagi mis veidrikust mudasnoobiks ta nüüd mind pidada võib, kui ma muutkui sinnamaani kinnitasin, et lahe metsa nautimise üritus :)
Comments