Apuparra 100 kontrollpunkti
Tegelikult küll kõigest 45. Kui ma peaks selles metsas 100 punkti läbima, siis ma kolistaks siiamaani seal risus.
Olin hommikusöögilauas jõudnud ära mõelda just selle mõtte, et huvitav, kas Risto A jätab seekord ürituse tõesti vahele kui ta juba helistaski, et sõidab rongiga Aegviitu, et sealt väike 5km matk teha ning kas ma viitsin ta pärast linna tagasi visata. Mhm. Kõik on korras.
Tollel väljasõidul kohtab üldse mitmeid harvemini ettetulevaid o-tuttavaid ning tänavune stardi-, finishi- ja melukoht Kõrvemaa keskuses oli õige mõnus aja sunuks löömise paik peale metsas rassimist. Närid terrassil porgandisalatit ja vahid kohe seal samas finisheerivaid tüüpe. Jagad omi muljeid ning kuulad teiste elamusi. Päike kuumutab kangevõitu selga ja õieti ei viitsigi ennast laiskuselummast linna liikumiseks lahti rebida.
Enne õnneliku orienteeruja seisundisse jõudmist tuli hakkama saada 5,6 kilomeetrile hästi paigutatud 45 punktiga. Jukola oli suhteliselt naljanumber võrreldes selle kohalikus metsas rassimisega. Mõni punkt nõudis ligipääsemiseks lausa akrobaatilisi võtteid - näiteks üks (191 vist) oli jäänud mahamurdunud mitmeharulise haava(vist) okste vahele - alt ei mahtunud ja üle ei jõudnud astuda, kuidagi sai vingerdatud.
Esimene osa ei läinudki eriti suurte apsakatega kui välja arvata kohe esimesest punktist väljudes kaardi valepidi ette võtmine ja suunaga 180 kraadi teises suunas minema tuiskamine. Märkasin viga küll suht ruttu, aga kolm minutit hiljem rajale tulnud Maari sai mu nii kohe esimeses punktis kätte. Ja nii me siis tuiasime vaheldumisi järgmised punktivahed. Vahemaad olid niipalju väiksed, et ei kiiruste ega oskuste vahe suurt mõjule ei pääsenud ja kumbki kummast ette eriti ei saanud. Reljeef selles kaardi osas töötas, jalad püsisid otse all ning viimasesse etappi alla oja äärde oli päris mõnus joosta.
![]()
Reljeefi esimene punkt 19(171) kohe oh-oh - pool libamisi otse mäkke. No veel oli jaksu. Näib, et sellega aga hakkasid mõistus ja jõuvarud tasapisi otsakorrale saama. Järgmisse 20(169) kaldusin juba oluliselt ära. Edasi, selle asemel, et nõlvaku serva mööda 21(212) minna, proovisin hakatuseks mäkke ronida, kuniks taipasin, et sinna peab järgmise punkti järel turnima. Päris hulluks läks asi 23(173) veidi lauskjamal nõlval. Sahistasin sõnajalgade seas ilmsesti punktist napilt mööda. Ega seal lamedal nõlval polnud ka targemat teha kui tagasi eelmisse, lohad olin käest kaotanud. 24(175) tuli ka kuidagi kobamisi-libamisi. Sain aidata eksnuid 174sse. Kaval auk, kuhu mul õnnetus sisse koperdada, aga kuhu need, kellel seda vaja oli, loomulikult kõrvalt mööda jooksid.
Võib-olla aitas vesi, mida ma lõpuks võtta tihkasin, aga ülejäänud reljeefiosal ekslesin olulisel määral vaid ühe etapiga - 27(178)-28(179). Seadsin suuna Marje ja Merikese selja järgi, aga kui ma mingisse valesse punkti lõpuks välja jõudsin, olid nad ammu kadunud. Õnneks see vale punkt palju tõlgendamise võimalusi ei jätnud ja sain ennast üpris ruttu paika. 33(186)-34(187) läksin nõlva alt ümber mäe. Mäe küljel kiiskasid esimesed punased rammusad metsamaasikad, mida ei saanud mitte põske pistmata jätta. Eks ma olingi juba väsinud, sest juba 30(185) juures käisid jalad risti all, 31 paistis, aga päralejõudmine nõudis gümnastikat, mida minu jäsemed enam väga ladusalt ei vallanud. 33(186)sse minnes tekkis üldse kahtlus, kas kodanikud on lennanud siin või - loha kadus kiirelt ja vaarikavarte vahel tuli leida totaalses oksarisus koht, kuhu jala üldse pidama või asetada saaks.
![]()
See kõik võttis nii oimetuks, et viimases osas suutsin kahe punktiga juba tõsisemaid otsimisretki korraldada. Esimene punkt normaalkaardil tuli ilusti, aga järgmisega oli tegu, et kaardist üldse midagi välja lugeda. Oi, ma piinlesin seal, püüdisn suuna peale tuimalt, aga kadusin risu vahel ruttu kuhugi kst-sse. Kaardil tundus kõik nii kribu, nagu oleks 1:15000 kätte antud. Mõte ka eriti ei jooksnud, et oleks teele välja tulnud vms. Sain siis paar punkti normaalselt, kui suustin 40(196) jämedalt suunaga ära rabistada ja tuigerdasin jupp aega täiesti vales rohelises. Ega neid pinnavorme oli ka paras piin kaardilt kätte saada, aga kõige hullem, et maastik ei meenutanud kuidagi seda, mida kujutatud. Veel naljakam, et ronisin sealt välja teele ja plõnndi tagasi samas rohelises. Kuniks sattusin võõrasse punkti, mis meenutas kahtlaselt kaevikut, mille naaberroheliselt leidsin. Ehh, no siis sain vähemalt koju.
Viimased viis läksid suuresti lohasid mööda ilma krussitamiste ja ekstsessideta.
Hea rada oli. Isegi väga hea. Mets nii hea ei olnud. Hammustas, kriipis ja torkis. Lausa kolm korda viskas külili. Vastu ka hammustada ei lasknud. Vintsutas ja rullis. Okastega rullmops valmis.
Eks ma tolle pärast kaks tundi pärast tuulde lasksingi, et ennast sellest metsast lahti rullida ja vintsutused tuulde unustada.
Nüüd tuleb hakata mõtlema, kuidas Põhja-Läti soodes ellu jääda. Midagi vabadussõjast ette võtma äkki.
Olin hommikusöögilauas jõudnud ära mõelda just selle mõtte, et huvitav, kas Risto A jätab seekord ürituse tõesti vahele kui ta juba helistaski, et sõidab rongiga Aegviitu, et sealt väike 5km matk teha ning kas ma viitsin ta pärast linna tagasi visata. Mhm. Kõik on korras.
Tollel väljasõidul kohtab üldse mitmeid harvemini ettetulevaid o-tuttavaid ning tänavune stardi-, finishi- ja melukoht Kõrvemaa keskuses oli õige mõnus aja sunuks löömise paik peale metsas rassimist. Närid terrassil porgandisalatit ja vahid kohe seal samas finisheerivaid tüüpe. Jagad omi muljeid ning kuulad teiste elamusi. Päike kuumutab kangevõitu selga ja õieti ei viitsigi ennast laiskuselummast linna liikumiseks lahti rebida.
Enne õnneliku orienteeruja seisundisse jõudmist tuli hakkama saada 5,6 kilomeetrile hästi paigutatud 45 punktiga. Jukola oli suhteliselt naljanumber võrreldes selle kohalikus metsas rassimisega. Mõni punkt nõudis ligipääsemiseks lausa akrobaatilisi võtteid - näiteks üks (191 vist) oli jäänud mahamurdunud mitmeharulise haava(vist) okste vahele - alt ei mahtunud ja üle ei jõudnud astuda, kuidagi sai vingerdatud.
Esimene osa ei läinudki eriti suurte apsakatega kui välja arvata kohe esimesest punktist väljudes kaardi valepidi ette võtmine ja suunaga 180 kraadi teises suunas minema tuiskamine. Märkasin viga küll suht ruttu, aga kolm minutit hiljem rajale tulnud Maari sai mu nii kohe esimeses punktis kätte. Ja nii me siis tuiasime vaheldumisi järgmised punktivahed. Vahemaad olid niipalju väiksed, et ei kiiruste ega oskuste vahe suurt mõjule ei pääsenud ja kumbki kummast ette eriti ei saanud. Reljeef selles kaardi osas töötas, jalad püsisid otse all ning viimasesse etappi alla oja äärde oli päris mõnus joosta.
Võib-olla aitas vesi, mida ma lõpuks võtta tihkasin, aga ülejäänud reljeefiosal ekslesin olulisel määral vaid ühe etapiga - 27(178)-28(179). Seadsin suuna Marje ja Merikese selja järgi, aga kui ma mingisse valesse punkti lõpuks välja jõudsin, olid nad ammu kadunud. Õnneks see vale punkt palju tõlgendamise võimalusi ei jätnud ja sain ennast üpris ruttu paika. 33(186)-34(187) läksin nõlva alt ümber mäe. Mäe küljel kiiskasid esimesed punased rammusad metsamaasikad, mida ei saanud mitte põske pistmata jätta. Eks ma olingi juba väsinud, sest juba 30(185) juures käisid jalad risti all, 31 paistis, aga päralejõudmine nõudis gümnastikat, mida minu jäsemed enam väga ladusalt ei vallanud. 33(186)sse minnes tekkis üldse kahtlus, kas kodanikud on lennanud siin või - loha kadus kiirelt ja vaarikavarte vahel tuli leida totaalses oksarisus koht, kuhu jala üldse pidama või asetada saaks.
Viimased viis läksid suuresti lohasid mööda ilma krussitamiste ja ekstsessideta.
Hea rada oli. Isegi väga hea. Mets nii hea ei olnud. Hammustas, kriipis ja torkis. Lausa kolm korda viskas külili. Vastu ka hammustada ei lasknud. Vintsutas ja rullis. Okastega rullmops valmis.
Eks ma tolle pärast kaks tundi pärast tuulde lasksingi, et ennast sellest metsast lahti rullida ja vintsutused tuulde unustada.
Nüüd tuleb hakata mõtlema, kuidas Põhja-Läti soodes ellu jääda. Midagi vabadussõjast ette võtma äkki.
Comments