Kloogaranna

Masohhistlikumad tüübid läksid täna randa küll, aga mitte end veepiiril praadima, vaid männiõietolmusesse metsa end sääskedel pureda laskma. Nondega oli kaks võimalust, kas joosta nii kiiresti, et nad ei saa sind kätte või üritada nendega võidelda. Nii kuluski osa aega kaardiga vereimejate peletamiseks, mitte selle uurimiseks.

Uimasest heinaparklast liikus stardi poole loid rivi. Taustaks kägude kukkumine ja meeste lõõp. Aarfika kõrbetuul sasis juukseid päästes hullemaist - leemendamisest ja sääskdest. Vähemalt esialgu.

Juba esimesse(33) punkti minemiseks tuli hakata ajukurdusid pingutama - kas otse või ringi. Otse tundus alustamiseks liiga võikalt siniroheline.

Mida edasi, seda agressiivsemaks väikesed vereimejad muutusid. Oja punktide (47-46-48-49) juures lisandus ka nõgesemõnu. Nii oli üpris õudne ojakäärdu ära eksida, sest kaardi uurimiseks seisma jääda ei kannatanud ning oja ümbruses asukoha tuvastamiseks tuli liikuda mudas ja vees nõgeste vahel. Nüüd kukal sügeleb ja jalad kipitavad.

Kui rääkida mõne sõnaga veel orienteerumislikest aspektidest, siis vaatamata pidevale vehklemisele ja võib olla just kuumuse pärast kui liikumistempo aeglustus oluliselt, oli aega nii palju pinnavormide ja taimestiku iseärasuste märkamiseks, et vaid korra olulisel määral kõrvale kaldusin 4(38)-5(39). Tõsi 5(39)-6(47) üle songerja reljeefi, segase liinialuse ja soiste mülgaste plaanisin esiotsa veidi teisti kui oja mingis suvalises kohas ületasin ja väikse kaarega teiselt kaldalt lähenesin. See on hämmastav kui segaseks hetkega kogu kaardipilt ja tegelik maastik seal käärulise ja nõgesesse kasvanud oja ümber alati muutub.

Ent ometi kogu verelakardite karjale vaatamata oli metsast uimlevasse parklaalasse pääsedes mõnus enesetunne. Ikka see endine rõõm - metsast, rajast ja üdini sõbralikust o-kogukonnast.


Vahel jätab mõni kogukonna maha. Vahel veidi ootamatult. Seepärast seisavad sõnajalad, tinistavad lõhnakellukesi piibelehed, kummarduvad kuused, kahisevad kased.