Üks-ühele
Sprint Vääna-Tugamannis tundus vääägade kahtlane ettevõtmine. Oma viimatisest nelja aastatagusest sealses metsas viibimisest meenus suhteliselt rägune ja lõuani ulatuva nõgese-vaarika mets. Panin ennast ikka kirja, näha saab.
Mälestused väga ei petnud. Pugemist ja oietamist jagus.
Kaart oli suurenenud 1:5000 peale ja formaadiks oli kvalifikatsiooni põhjal turniiri süsteemis paarisstart. Kusjuures teisest jooksust alates sai parema aja saanud paariline 30 sekundit enne starti kaks kaarti, et 15 sekundiga otsustada kumba pidi ring joosta. Niimoodi vastakuti silgates saab poolel maal hinnata, kaugel paariline omadega on või õigemini kaugel sa ise oled. Mis iganes. Päris lahe, eriti kui on võrdsed paarilised.
Kvalifikatsiooniringil suutsin eriskummalise susserdusega hakkama saada ja punktidel olevad numbrid täiesti arusaamatul kombel segi ajada. Pidin jooksma 51. Jõudsin ilusti kohale, vaatan kompostrit - oi number 51, aga peab 50 ju olema (see oli tegelikult suhteliselt lähedal järgmine KP). Hakkan siis maastiku uurima ja selgitama, et kus asun, võtan mingist kraavi ja teenurgast uuesti - ikka jõuan 51 ja olen täielikus segaduses - ega siis Aivar ometi punkte metsa valesti ei pane. Aitan vahepeal ühte noorteklassi osalejat, kes ka 51 otsib, vaatan veel tema kaarti, kus tal 51 on - juhatan ta kohale. Teen kolmanda katse veel - kõik maastikul klapib, aga punkt 51. Võtan selle ära, löön käega ja otsustan järgmisse liikuda. Vaatan kaardile, mis edasi sündima õieti peaks ja siis saan lõpuks aru, et jumala õige oli kõik. No mida ajulagedat.
Edasi puhas dzhungeldamine kuni viimaseni (45), mida sõnajalgade vahelt august kohe kätte ei leia. Teine ring läks ladusamalt, sain kaardi valida ja võtsin sama pidi ringi, mis kvalifikatsioonis ja kus esimene punktki samal kohal, mis kvalifikatsioonis.
Kolmandas ringis kummitas väsimus. Maastik oli kohati juba peas, aga murdnud tüvede, oksarisu, nõgeste, angervaksade ja muu taimse vahel teed otsides, kaldusin vänderdades kohati trajektoorilt liialt kõrvale.
Kuna võimalikke paarilisi kogunes minu klassis peale mu enda vaid kolm, siis lõpptulemuseks kujunes olukord, kus pääsesin Marje vastu finaali esikoha peale jooksma. Tavapärased esisprinditajad on hetkel valdavalt mööda Euroopat laiali lihtsalt.
Suvalis-mõnus-isekulgev sündmus. Säherdune sise-olik miljöö, kus stardis-finishis ollakse ninapidi koos, aasitakse ja mulisetakse üks-ühele, teine-teisele.
Kuid peamine kaotus:
kui keegi juhtumisi mu South Park tegelastega nokatsi juhtus üles korjama (jätsin mahalugemisauto kapotile :), siis oleksin tänulik.
Mälestused väga ei petnud. Pugemist ja oietamist jagus.
Kaart oli suurenenud 1:5000 peale ja formaadiks oli kvalifikatsiooni põhjal turniiri süsteemis paarisstart. Kusjuures teisest jooksust alates sai parema aja saanud paariline 30 sekundit enne starti kaks kaarti, et 15 sekundiga otsustada kumba pidi ring joosta. Niimoodi vastakuti silgates saab poolel maal hinnata, kaugel paariline omadega on või õigemini kaugel sa ise oled. Mis iganes. Päris lahe, eriti kui on võrdsed paarilised.
Kvalifikatsiooniringil suutsin eriskummalise susserdusega hakkama saada ja punktidel olevad numbrid täiesti arusaamatul kombel segi ajada. Pidin jooksma 51. Jõudsin ilusti kohale, vaatan kompostrit - oi number 51, aga peab 50 ju olema (see oli tegelikult suhteliselt lähedal järgmine KP). Hakkan siis maastiku uurima ja selgitama, et kus asun, võtan mingist kraavi ja teenurgast uuesti - ikka jõuan 51 ja olen täielikus segaduses - ega siis Aivar ometi punkte metsa valesti ei pane. Aitan vahepeal ühte noorteklassi osalejat, kes ka 51 otsib, vaatan veel tema kaarti, kus tal 51 on - juhatan ta kohale. Teen kolmanda katse veel - kõik maastikul klapib, aga punkt 51. Võtan selle ära, löön käega ja otsustan järgmisse liikuda. Vaatan kaardile, mis edasi sündima õieti peaks ja siis saan lõpuks aru, et jumala õige oli kõik. No mida ajulagedat.
 |
| Finaaliring. Marje jooksis teistpidi, aga pärast starti teda rohkem ei näinudki :) |
Kolmandas ringis kummitas väsimus. Maastik oli kohati juba peas, aga murdnud tüvede, oksarisu, nõgeste, angervaksade ja muu taimse vahel teed otsides, kaldusin vänderdades kohati trajektoorilt liialt kõrvale.
Kuna võimalikke paarilisi kogunes minu klassis peale mu enda vaid kolm, siis lõpptulemuseks kujunes olukord, kus pääsesin Marje vastu finaali esikoha peale jooksma. Tavapärased esisprinditajad on hetkel valdavalt mööda Euroopat laiali lihtsalt.
Suvalis-mõnus-isekulgev sündmus. Säherdune sise-olik miljöö, kus stardis-finishis ollakse ninapidi koos, aasitakse ja mulisetakse üks-ühele, teine-teisele.
Kuid peamine kaotus:
kui keegi juhtumisi mu South Park tegelastega nokatsi juhtus üles korjama (jätsin mahalugemisauto kapotile :), siis oleksin tänulik.
Comments
Marge Anijärv