Mõlgutused ja Keila-Joa
krahv
raamatud
iisreal
Istun päikesevarju all ja ainumas liigutus, mida teha suudan, on parmu tapmine. Higi voolab.
Korjan peenralt päikseslõhnavaid maasikaid. Higi voolab, parmud närivad kintsu.
Ujun jõevees, mis iga päev sentimeeter haaval kividele veetriipe jätab.
Kangelased käivad orienteerumas. Siin, seal ja igal pool. Mina seal, kus krahvid on maetud. Ma küll ei jõudnud rajameistri poolt mainitud hauaplaatideni, kuid ma ei imesta, et krahvil oma nime mäletamiseks abimaterjale vaja oli - Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph.
Tõsi, mu isiklik kangelastegu piirdus peamiselt raja läbimisega, sest säherdused ilmaolud ning füüsiline pingutus Zazaibea poolt ei käi väga hästi kokku. Kui nüüd meenutada, siis tol pëval kogunes õhtuks veel räme peavalu, mis metsas küll veidi leevenes. Ja seetõttu jalutuskäik värskete mustikate vahel jõekohina saatel oli parim, mis sel päeval juhtuda sai. Kuna ma väga rahulikult, tervenemise eesmärgil, liikusin, siis suuri apsakaid sisse ei lispanud. Vaid mõne punkti (51,44,43) ümber natuke keerutasin. Pika etapi 8(46)-9(48) trajektoori mõtisklesin algusest peale, aga lõpuks läksin jupijagu teed merepoole, siis suuremalt teelt rada mööda suure kivini ja siis juba enam-vähem otse punase joone alt ristuva suure teeni ja sealt soo kõrvalt rada mööda kohale (skännerit ikka käepärast pole).
Kena rada oli.
Jutuvada oli. Jutuvadatamise käigus selgus "tõsiasi", et ega eestlane ei hakka suud lahti tegema, kui midagi hästi on. Seekord oli kõik hästi.
***
Parimad raamatulugemise päevad puhkuse ajal on ikka vihmapladina saatel läinud. Seekord on peitupugemiseks põhjuse hoopis kõrbetuulte poolt kohale tassitud õhumass andnud.
Nii on viimasel ajal lehekeeramise vaev läinud Yukio Mishima "Kuldne Tempel" ja Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" peale. Ojaa, sellised noore inimese ilu ja valu tundmaõppimise kirjeldused mõlemad. Yukio teeb seda küll oluliselt peenemalt ja kihilisemalt. Maarja on endiselt eesti noorkirjanikule kohaselt üpris otsekohene. Jaapanlase raamatus saab mõni eelmine lõik selgemaks alles mõne järgmise lõigu ära lugemisel. Maarja puhul mõnes paigas õige pisut nagu tekiks koorimata apelsini efekt, aga üldiselt lähevad lood lootusetult lineaarselt ja koorimine tehakse riksti-raskti ikka su eest ära. Kuldne Tempel on muidugi liiga võimas kujund, et selle najal midagi liiga hõredat üles ehitada ning mahapõletamise sündmus ise annab võimaluse kulminatsioonini täiesti erilises viisil jõuda. Endiselt on tunne, et mida tahes Jaapani kohta lugeda, on endal alumistest kihtidest nii palju puudu, et päris suur osa jääbki lõpuni mõistmata. Süveneb vaid tahtmine arusaamatut uuesti ja uuesti ligemalt katsuda ja kaema minna.
Nujah, aga kui kaks eelmist tekitavad vaid natuke arusaamatusi, siis täiesti segi on ennast võimalik mõelda Valdur Mikita "Metsikust lingivistikast" kirjasõna uurides. Raamat, mida poest mõnda aega jahtimas käisin ja ühel kevadisel päeval kätte sain, aga millesse enne puhkust sukelduda ei raatsinud.
Neetult julge mõttekaar. Mu puuduolev filoloogiharidus lisab pisukesi takistusi kogu ainese detailsel mõistmisel, aga ideed sellest, kuhu keel tulevikus liikuda võiks ja kuivõrd suuri muutusi selles pärast trükipressi kastuselevõttu arvutid tegelikult toomas on, on rohkem kui ajukrussitavad. Vahel Kaplinski ise uitab samal viisil keeles ja selle ümber. Tõsi, Valdur tuiab vähe teises soos. Ning põhja-eestlasena jääb tänada teab keda ennast, et siiski põhja-eesti kirjakeel Eestis prevalveerivaks sai ;-)
Aga üldiselt, seda peab lugema. Et vastu vaielda või takka kiita. Et kohaneda iseendaga. Või nagu Valdur ütleb: "Selleks, et juurdlemine iseenese üle oleks võimalik, tuleb iseenda maailmast mingi kavalusega välja astuda."
***
Aga ka see pole veel kõik, millest ma tahtsin õigupoolest kribida. Kui ma täna üle 30-kraadise lõõsa käes mõnesajasajameetrisel retkel ajalehe järel käisin, meenus mulle ainumas isiklik kõrbekogemus kevadisest Iisreali reisist. Kui märtsikuus tundus see mõnusa energialaksuna, siis praegu on tegemist pigem paksuvõitu tüüpide kurnamisaktsiooniga. Aga nad seal kaugel, kuhu kured talvel lendavad, on kõvasti oma kodulehte täiendanud ja kõigele lisaks on seal järgmisel märtsil võimalik rogainida. Mitte, et ma nüüd eriline Iisreali fänn oleks, aga see on tõesti omapärane võimalus keset talve suves orienteerumas käia. Esialgu on küll pigem tahtmine suvel mõnes talves suusatamas käia.
raamatud
iisreal
Istun päikesevarju all ja ainumas liigutus, mida teha suudan, on parmu tapmine. Higi voolab.
Korjan peenralt päikseslõhnavaid maasikaid. Higi voolab, parmud närivad kintsu.
Ujun jõevees, mis iga päev sentimeeter haaval kividele veetriipe jätab.
Kangelased käivad orienteerumas. Siin, seal ja igal pool. Mina seal, kus krahvid on maetud. Ma küll ei jõudnud rajameistri poolt mainitud hauaplaatideni, kuid ma ei imesta, et krahvil oma nime mäletamiseks abimaterjale vaja oli - Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph.
Tõsi, mu isiklik kangelastegu piirdus peamiselt raja läbimisega, sest säherdused ilmaolud ning füüsiline pingutus Zazaibea poolt ei käi väga hästi kokku. Kui nüüd meenutada, siis tol pëval kogunes õhtuks veel räme peavalu, mis metsas küll veidi leevenes. Ja seetõttu jalutuskäik värskete mustikate vahel jõekohina saatel oli parim, mis sel päeval juhtuda sai. Kuna ma väga rahulikult, tervenemise eesmärgil, liikusin, siis suuri apsakaid sisse ei lispanud. Vaid mõne punkti (51,44,43) ümber natuke keerutasin. Pika etapi 8(46)-9(48) trajektoori mõtisklesin algusest peale, aga lõpuks läksin jupijagu teed merepoole, siis suuremalt teelt rada mööda suure kivini ja siis juba enam-vähem otse punase joone alt ristuva suure teeni ja sealt soo kõrvalt rada mööda kohale (skännerit ikka käepärast pole).
Kena rada oli.
Jutuvada oli. Jutuvadatamise käigus selgus "tõsiasi", et ega eestlane ei hakka suud lahti tegema, kui midagi hästi on. Seekord oli kõik hästi.
***
Parimad raamatulugemise päevad puhkuse ajal on ikka vihmapladina saatel läinud. Seekord on peitupugemiseks põhjuse hoopis kõrbetuulte poolt kohale tassitud õhumass andnud.
Nii on viimasel ajal lehekeeramise vaev läinud Yukio Mishima "Kuldne Tempel" ja Maarja Kangro "Ahvid ja solidaarsus" peale. Ojaa, sellised noore inimese ilu ja valu tundmaõppimise kirjeldused mõlemad. Yukio teeb seda küll oluliselt peenemalt ja kihilisemalt. Maarja on endiselt eesti noorkirjanikule kohaselt üpris otsekohene. Jaapanlase raamatus saab mõni eelmine lõik selgemaks alles mõne järgmise lõigu ära lugemisel. Maarja puhul mõnes paigas õige pisut nagu tekiks koorimata apelsini efekt, aga üldiselt lähevad lood lootusetult lineaarselt ja koorimine tehakse riksti-raskti ikka su eest ära. Kuldne Tempel on muidugi liiga võimas kujund, et selle najal midagi liiga hõredat üles ehitada ning mahapõletamise sündmus ise annab võimaluse kulminatsioonini täiesti erilises viisil jõuda. Endiselt on tunne, et mida tahes Jaapani kohta lugeda, on endal alumistest kihtidest nii palju puudu, et päris suur osa jääbki lõpuni mõistmata. Süveneb vaid tahtmine arusaamatut uuesti ja uuesti ligemalt katsuda ja kaema minna.
Nujah, aga kui kaks eelmist tekitavad vaid natuke arusaamatusi, siis täiesti segi on ennast võimalik mõelda Valdur Mikita "Metsikust lingivistikast" kirjasõna uurides. Raamat, mida poest mõnda aega jahtimas käisin ja ühel kevadisel päeval kätte sain, aga millesse enne puhkust sukelduda ei raatsinud.
Neetult julge mõttekaar. Mu puuduolev filoloogiharidus lisab pisukesi takistusi kogu ainese detailsel mõistmisel, aga ideed sellest, kuhu keel tulevikus liikuda võiks ja kuivõrd suuri muutusi selles pärast trükipressi kastuselevõttu arvutid tegelikult toomas on, on rohkem kui ajukrussitavad. Vahel Kaplinski ise uitab samal viisil keeles ja selle ümber. Tõsi, Valdur tuiab vähe teises soos. Ning põhja-eestlasena jääb tänada teab keda ennast, et siiski põhja-eesti kirjakeel Eestis prevalveerivaks sai ;-)
Aga üldiselt, seda peab lugema. Et vastu vaielda või takka kiita. Et kohaneda iseendaga. Või nagu Valdur ütleb: "Selleks, et juurdlemine iseenese üle oleks võimalik, tuleb iseenda maailmast mingi kavalusega välja astuda."
***
Aga ka see pole veel kõik, millest ma tahtsin õigupoolest kribida. Kui ma täna üle 30-kraadise lõõsa käes mõnesajasajameetrisel retkel ajalehe järel käisin, meenus mulle ainumas isiklik kõrbekogemus kevadisest Iisreali reisist. Kui märtsikuus tundus see mõnusa energialaksuna, siis praegu on tegemist pigem paksuvõitu tüüpide kurnamisaktsiooniga. Aga nad seal kaugel, kuhu kured talvel lendavad, on kõvasti oma kodulehte täiendanud ja kõigele lisaks on seal järgmisel märtsil võimalik rogainida. Mitte, et ma nüüd eriline Iisreali fänn oleks, aga see on tõesti omapärane võimalus keset talve suves orienteerumas käia. Esialgu on küll pigem tahtmine suvel mõnes talves suusatamas käia.
Comments