Pikasaare mäed
Kolm juhtumit kuumas juulis. II
Laitmatu neljapäevak Läsnal.
See on üks parimaid maastikke päevaku korraldamiseks. Ning võimalust ei saanud lisaks mulle ka Jaan ja hää sõber Risto A kasutamata jätta. Jaan Läsna kanti esmasattununa jäi rahule nii metsa enda kui seal paikneva sõjaväelise objekti välisilmega - asjalikud ja korrektsed mõlemad. Nii me kolmekesi kohale uimerdasime. Osa sõiduajast kõneaineks muidugi ilm. See, et lahtise (hästi mõttetu) autoga juba rohkem kui paari nädala jagu päevi Eestimaa maanteedel ringi saab sõita, ei ole ju päris tavapärane. Ja see oli Mihkel Mutt, kes kuskil leheloos meelde tuletas, et 5 kuud tagasi ägisesime lumekuhjade ja pähe kukkuvate purikate all. Sellist asja on pisut raske käesoleval hetkel ette kujutada. Niisiis, jätkame vahemerelikul lainel ja veename mõttes end suusatamise võimalikkuses ning kannatame omal territooriumil vapralt edasi pea 70-kraadiseid temperatuuri vahesid.
Pikasaare mägedes sai aga lainetada mõnusas männimetsas mööda sammalt ja mustikaid erimoodi hubases fiilingus. Võimsad on need, kes jaksasid joosta. Mina püüdsin sealt võtta nädalavahetuse Soomele mõeldes reljeefi lugemise harjutusi. Ega kõikse hullemini ei tulnudki välja, kui üks üpris suur kaldumine etapil 9-10 (37-44) välja arvata. Pikk etapp 55-38 oli sellepoolest huvitav, et mida edasi, seda keerulisemaks läks ja aina rohkem keskenduma sundis. Kuna ma aga lonkimise tempos liikusin, siis suutsin augu õige täpselt tabada, isegi kui tähis murdunud tüve alt kohe välja ei paistnud. Mingis veidras vonklevas uitamises üle ja läbi nõgude jõudsin 33sse. Lõpuosa reljeef keris aga juba päris hästi lahti. Finishi vahe viimasest lausa jooksin ja pärast pidin tagasiteel autos vasakus pooles pisteid taluma. Ei maksa, ei maksa ennast kuumas segi rapsida. Parem väärikalt lõpuni lonkida.
Vesi! See ilus komme, pakkuda finishijärgselt vett, võiks ometi kõikide päevakute pärisosa olla. Näiteks Kompassi- ja ka teisipäevakutel tekkis laua ümber äsjanaasnute vahel muhe rajaemotsioonide vahetamise paik.
Rada oli mõnus, vahel oleks võinud punkte rohkem ja trass pikemgi olla. Noh, et selles metsas võiks lihtsalt kauem aega veeta. Eks võtnud siis vabaraja kaart. Aga ilmsesti saab tuleval teisipäeval Uuno poolt pakutavatel radadel selle tasa teha. Lubatud on just nimelt rohkem punkte ja pikemat rada ning alustada saab juba kella 16st. Ja lihtne punktidest läbikäik ei saa see mitte olema.
Laitmatu neljapäevak Läsnal.
See on üks parimaid maastikke päevaku korraldamiseks. Ning võimalust ei saanud lisaks mulle ka Jaan ja hää sõber Risto A kasutamata jätta. Jaan Läsna kanti esmasattununa jäi rahule nii metsa enda kui seal paikneva sõjaväelise objekti välisilmega - asjalikud ja korrektsed mõlemad. Nii me kolmekesi kohale uimerdasime. Osa sõiduajast kõneaineks muidugi ilm. See, et lahtise (hästi mõttetu) autoga juba rohkem kui paari nädala jagu päevi Eestimaa maanteedel ringi saab sõita, ei ole ju päris tavapärane. Ja see oli Mihkel Mutt, kes kuskil leheloos meelde tuletas, et 5 kuud tagasi ägisesime lumekuhjade ja pähe kukkuvate purikate all. Sellist asja on pisut raske käesoleval hetkel ette kujutada. Niisiis, jätkame vahemerelikul lainel ja veename mõttes end suusatamise võimalikkuses ning kannatame omal territooriumil vapralt edasi pea 70-kraadiseid temperatuuri vahesid.
Vesi! See ilus komme, pakkuda finishijärgselt vett, võiks ometi kõikide päevakute pärisosa olla. Näiteks Kompassi- ja ka teisipäevakutel tekkis laua ümber äsjanaasnute vahel muhe rajaemotsioonide vahetamise paik.
Rada oli mõnus, vahel oleks võinud punkte rohkem ja trass pikemgi olla. Noh, et selles metsas võiks lihtsalt kauem aega veeta. Eks võtnud siis vabaraja kaart. Aga ilmsesti saab tuleval teisipäeval Uuno poolt pakutavatel radadel selle tasa teha. Lubatud on just nimelt rohkem punkte ja pikemat rada ning alustada saab juba kella 16st. Ja lihtne punktidest läbikäik ei saa see mitte olema.
Comments