Märjamaa
Kolm juhtumit kuumas juulis. I
Kodune Raplamaa kolmapäevak Märjamaal.
Täiesti ajaloolise kaardi peal, aastast 1990. Lisaks tükikesele metsale ka suur tükk asulat. Kaart, mille informatiivsus võttis sõnatuks. Jaan, kes on Eesti suurima: Märjamaa valla elanik, teadis küll täiendada, et näiteks toonases kaupluses "Miki" on nüüd hoopis "Mets ja aed" jne.
Märjamaa näib olevat alev, kus inimesed elatuvadki suuremalt jaolt poepidamisest, sest nii palju poekesi kui sealse peatänava ääres, pole ma üheski teises väikeasulas kohanud ja ma ei tea seal alevikus mõnda erilist tööstus-või turismiettevõtet olevat. Selles on siiksi stiili, kui iga poeomanik tunneb iga poekülastajat. Ükspäev järjekordselt asulast läbi maale sõites suutsin 37 äri kokku lugeda ja seda vaid ühe tänava ääres.
Kaardil võib kohata aga muidki huvitvaid nähtusi - mida arvata objektide "Pensionäride mets" ja "Pensionäride park" kohta. Või palju ikka on neid kaarte, kus korraga on peal reaalsete objektidena nii Vabadussõja monument ja EPT peahoone.
Teine ajalooline moment seisnes selles, et noid samu kaarte oli juba vähemalt korra-kaks kasutatud ning kompostrijäljendeidki mitmes rivis kaardil sees.
Aga kõik see ei takistanud kolmpäeval teha üks retk Haimre ja Kasti tee vahel ning järtade piirkonnas. Tõsi, mets on mõõdukalt jube võsa seal. Punkti 37 piirkond sisaldas nõukogude aegseid moonutusi, vähemalt võiks nii vabandada oma punktiotsimise rituaale "Meeskoori lauluplatsi" ligiduses ning lõpuosas ei olnud 46-48-52-53-51 ka mitte kergete killast tänu metsa tihedusele ja ajale, mis 20 aastat metsaga oma töö teeb. Sihtide võrk ja reljeefialged olid täiesti loetavad ning mitmed hilistekkelised lagendikud ei seganud.
Rajameistri valmisolek sõbralikult soovitusi ja selgitusi jagada stardi eel kõikidele osalejatele isiklikult, mõjus sümpaatselt. Peaaegu nii one-man-show'le pole vist varem sattunudki. Korraldajate soov, viimased 45 kaarti päevakul ära kasutada võib küll tähendada, et saab veel ühe päevaku sel kaardil pidada, sest päevakuliste horde just ei märganud. Sümpaatselt kodune värk ometi.
Kodune Raplamaa kolmapäevak Märjamaal.
Täiesti ajaloolise kaardi peal, aastast 1990. Lisaks tükikesele metsale ka suur tükk asulat. Kaart, mille informatiivsus võttis sõnatuks. Jaan, kes on Eesti suurima: Märjamaa valla elanik, teadis küll täiendada, et näiteks toonases kaupluses "Miki" on nüüd hoopis "Mets ja aed" jne.
Kaardil võib kohata aga muidki huvitvaid nähtusi - mida arvata objektide "Pensionäride mets" ja "Pensionäride park" kohta. Või palju ikka on neid kaarte, kus korraga on peal reaalsete objektidena nii Vabadussõja monument ja EPT peahoone.
Teine ajalooline moment seisnes selles, et noid samu kaarte oli juba vähemalt korra-kaks kasutatud ning kompostrijäljendeidki mitmes rivis kaardil sees.
Aga kõik see ei takistanud kolmpäeval teha üks retk Haimre ja Kasti tee vahel ning järtade piirkonnas. Tõsi, mets on mõõdukalt jube võsa seal. Punkti 37 piirkond sisaldas nõukogude aegseid moonutusi, vähemalt võiks nii vabandada oma punktiotsimise rituaale "Meeskoori lauluplatsi" ligiduses ning lõpuosas ei olnud 46-48-52-53-51 ka mitte kergete killast tänu metsa tihedusele ja ajale, mis 20 aastat metsaga oma töö teeb. Sihtide võrk ja reljeefialged olid täiesti loetavad ning mitmed hilistekkelised lagendikud ei seganud.
Rajameistri valmisolek sõbralikult soovitusi ja selgitusi jagada stardi eel kõikidele osalejatele isiklikult, mõjus sümpaatselt. Peaaegu nii one-man-show'le pole vist varem sattunudki. Korraldajate soov, viimased 45 kaarti päevakul ära kasutada võib küll tähendada, et saab veel ühe päevaku sel kaardil pidada, sest päevakuliste horde just ei märganud. Sümpaatselt kodune värk ometi.
Comments