Isad
Vahva teisipäevak oli. Keskusega Venemäel Kõrvemaal. Absoluutselt meeldis.
Teisipäevakul käin tihti koos isaga. Mina ta kunagi rattaorienteeruma meelitasin ja isale üldiselt maastikul sõit istub. Tõsi, seekord oli kuuekümneaastastele silmadele väga raskesti loetava kaardiga ja natuke liiga orienteerumislik ülesanne. Kõrvemaa maastiku mõnusad tõusud aga hea trenni eest ikka. Kaugema maa taha jäävatele päevakutele on hea koos isaga minna, saab sõidu peal maast ja ilmast pajatada (tihti sa ikka isaga muidu lobisema satud), aeg lendab kiiresti ning väike rahaline sääst ka.
Pärast Soome rogaini sobis ideaalselt N21B rada oma 4,3 km ja 15 punktiga pikema matkamise asemel N21A-l, kus oleks kindlasti janu kimbutama hakanud. Kõrvemaa, mis maastiku mõttes ikka väljakutseid pakub, polnud pärast Soomet eriti üldse mingi maastik. Uuno oli raja suht perfektselt plaaninud ning tegelikult sai valdavalt liikuda mõnusas männikuses ja mustikases metsas (erinevalt Soomest, sama metsa tüübi juures ei pidanud kivide vahel jalgu murdma, maa on lausa sile).
Tegin mitmeid vigu. Juba esimesse(47) siirdusin mingi veidra kaarega mööda teed (ka vist rogaini mõju, et parem metsa kohe mitte keerata :) ning tagatipuks ei suutnud tuvastada tippu. See oli ikka õige lamedaks kulunud mu meelest. Leidsin küll samas märgitud augu, kuid ilmakaared olid sassis ja selle järgi tippu ikka ei tuvastanud, kuni keegi kaasvõistleja esitas küsimuse, kas siin punkti on? Mulle tundus, et vist ei ole, aga selle uimase vastuse ajal leidis küsija sõnajalgade vahelt tähise üles. Edasi koperdasin seitsmendas(71), kus lugesin reljeefi tiba valesti ja kaldusin naaberlohku, aga sooserv ja teerada aitasid muhud-lohud paika saada ning punkt käes. Kümnendasse minnes olin end juba suht oimetuks jooksnud (tõesti, ma üritasin joosta) ning teede risti jõudes ei saanud esiotsa pihta, kus täpselt olen, aga sedakorda aitas reljeefi vaatlus. Kaheteistkümnendast (45) läksin valele poole minema ning lõpus külastasin esmalt loomulikult mäetipus olevat rattafinishit oma sooserval lohus asuva viimase pukti asemel. See oli hea tüng nii mulle kui paljudele teistele.
Mõnus lühiraja harjutus. Ja kuigi mu kiirus oli vaatamata pingutusele ikka kohutav, näitavad tulemused, et algajate konkurentsis suudan esiviisiku piirimaile kulgeda ;)
Täna sattusid metsa aga veel mõned isad oma järeltulijatega - Jaan tuli Raideniga ning kutsus kaasa ka Risto, kes kohe kolmeseks saava Berta metsa võttis. Nii siis oligi, et kui ma oma raja lõpetanud olin (muideks see on hea stiimul kiiremaks metsa läbimiseks, et enne stardi sulgemist finishisse jõuda :) ja püüdsin telefoni teel tuvastada Raideni asukohta, oli ta tilluraja juba ammendanud (mis kuuesele rohkem läbijooksmiseks) ning issiga ette võtnud järgmise etapi - kuuenda(M14) raja. Hüpe tillurajalt kuuendale on muidugi mõnevõrra karm. Poiss tasapisi areneb kaardilugemisel ning kus sai, seal lasi Jaan Raidenil endal teevalikuid välja pakkuda ning tundub, et teeradu kaardil ja maastikul suudetakse juba mõningal määral kokku viia. Võimalik, et kaardilugemisoskus on midagi, mis tekib koos lugemisoskusega - millestki abstraktsest (alfabeet; joonte ja värvide räga paberil) millegi uue tuletamine (jutustus; maastik).
Samal ajal kui lõpetasin finishis kõne saanud teada, et issi orienteerub täna koos lapsega, naasesid oma elu esimeselt tillurajalt Risto ja Berta. Emotsioonid olid positiivsed. Siirdusime metsast tulijate ootamiseks kolmekesi mustikate manu. Neid esines rühmiti õige paksult ja suurtena.
Hea suvine oleskelu tuttavate ja sugulaste seltsis. Päikseloojang, mis ei aja külmetama. Sügisesse juhatav õitsele puhkenud kanarbik.
Finishis sai mõnusast jahedat morssi juua, mis selle ilmaga marjaks ära kulus ning ümarlaua teemaks kujunes seekord kukeseente võimalikud asukohad selles metsas.
Isad ja lapsed kõik metsast väljas ning linnajahedusse tagasi.
Teisipäevakul käin tihti koos isaga. Mina ta kunagi rattaorienteeruma meelitasin ja isale üldiselt maastikul sõit istub. Tõsi, seekord oli kuuekümneaastastele silmadele väga raskesti loetava kaardiga ja natuke liiga orienteerumislik ülesanne. Kõrvemaa maastiku mõnusad tõusud aga hea trenni eest ikka. Kaugema maa taha jäävatele päevakutele on hea koos isaga minna, saab sõidu peal maast ja ilmast pajatada (tihti sa ikka isaga muidu lobisema satud), aeg lendab kiiresti ning väike rahaline sääst ka.
Pärast Soome rogaini sobis ideaalselt N21B rada oma 4,3 km ja 15 punktiga pikema matkamise asemel N21A-l, kus oleks kindlasti janu kimbutama hakanud. Kõrvemaa, mis maastiku mõttes ikka väljakutseid pakub, polnud pärast Soomet eriti üldse mingi maastik. Uuno oli raja suht perfektselt plaaninud ning tegelikult sai valdavalt liikuda mõnusas männikuses ja mustikases metsas (erinevalt Soomest, sama metsa tüübi juures ei pidanud kivide vahel jalgu murdma, maa on lausa sile).
Mõnus lühiraja harjutus. Ja kuigi mu kiirus oli vaatamata pingutusele ikka kohutav, näitavad tulemused, et algajate konkurentsis suudan esiviisiku piirimaile kulgeda ;)
Täna sattusid metsa aga veel mõned isad oma järeltulijatega - Jaan tuli Raideniga ning kutsus kaasa ka Risto, kes kohe kolmeseks saava Berta metsa võttis. Nii siis oligi, et kui ma oma raja lõpetanud olin (muideks see on hea stiimul kiiremaks metsa läbimiseks, et enne stardi sulgemist finishisse jõuda :) ja püüdsin telefoni teel tuvastada Raideni asukohta, oli ta tilluraja juba ammendanud (mis kuuesele rohkem läbijooksmiseks) ning issiga ette võtnud järgmise etapi - kuuenda(M14) raja. Hüpe tillurajalt kuuendale on muidugi mõnevõrra karm. Poiss tasapisi areneb kaardilugemisel ning kus sai, seal lasi Jaan Raidenil endal teevalikuid välja pakkuda ning tundub, et teeradu kaardil ja maastikul suudetakse juba mõningal määral kokku viia. Võimalik, et kaardilugemisoskus on midagi, mis tekib koos lugemisoskusega - millestki abstraktsest (alfabeet; joonte ja värvide räga paberil) millegi uue tuletamine (jutustus; maastik).
Samal ajal kui lõpetasin finishis kõne saanud teada, et issi orienteerub täna koos lapsega, naasesid oma elu esimeselt tillurajalt Risto ja Berta. Emotsioonid olid positiivsed. Siirdusime metsast tulijate ootamiseks kolmekesi mustikate manu. Neid esines rühmiti õige paksult ja suurtena.
Hea suvine oleskelu tuttavate ja sugulaste seltsis. Päikseloojang, mis ei aja külmetama. Sügisesse juhatav õitsele puhkenud kanarbik.
Finishis sai mõnusast jahedat morssi juua, mis selle ilmaga marjaks ära kulus ning ümarlaua teemaks kujunes seekord kukeseente võimalikud asukohad selles metsas.
Isad ja lapsed kõik metsast väljas ning linnajahedusse tagasi.
Comments