Vettinud Harku mets

Terve päeva rändasid akna taga sünkjasmustad äikse- ja rahepilved ning kogu poole kuu normi jagu allasadanud vihma hulk, ootamas Harku metsas ja rabas, polnud just kõige välisõhu kätte kutsuvam. Ning Zazibea auto termomeeter näitas vaid 10 kraadi kui linnast välja veeresin. Sumedad suveõhtud on nädala jooksul asendunud kehva suusailmaga. Mitmedki päevakulised olid end täna suusamütsidesse riietanud.

Aga. Mis seal ikka. Kui on halb ilm, siis on riided.

Ega stardis kaua kaardiga tutvumist ei olnud. Kohe sooja saamiseks metsa poole sibama. Alguses polnudki kolm esimest punkti muud, kui soendus. Miskine arusaamatus maastiku ja kaardiga tekkis neljanda(33) KP otsimisel. Muhvigi, sammalhabemest rääkimata, ei saanud aru, vahi neid teejuppe kuidas tahad. Reljeef ja augud olid. Aga millised neist kaardil on kujutatud. Õiget auku sealt välja lugeda ei suutnud. Teisi lahmijaid olid ka. Mingi uduumbes sebimise peale sain KP lõpuks kätte. Ilmselt ma kaldusin suuna peale tulles liialt palju paremale alustuseks ja kuna ma teerada tuvastada ei suutnud, siis tuuseldasingi seal pea laiali otsas.

Edasi sujus päris ladusalt küngaste, orvandite ja teede rägastikus mõnusa mustikase männimetsa all järgmised 4 punkti. Ühes kohas oli veel uskumatulult palju manustamata mustikaid. Pumastiku lehed olid juba läinud, aga tumesiniseid marju kõlkus veel ohtralt varte küljes.

9(50) ja edasi kuni eelviimase 13(58)-ni vedas madalamasse, sinisemasse, vesisemasse rabasse. Lisaks rabataimestiku vahel songerdamisele, sai korduvalt poole kuu normiga täitunud kraavide ületamist harjutada. Je ega suurt vahet polnud, seni kuni üle põlve ei tulnud - märg mets oli oma töö teinud - head riided olid juba niikuinii suhteliselt vettinud. Etapi 10(60)-11(44) vudisin otse mööda kraavi serva, aga aru ma ei saanud, kus kaudu teised olid läinud, sest jälgi üldse ees näha polnud ja mitte kedagi seal vahepeal ei kohanud ka. Korra tekkis juba kahtlus, kas ma ikka õigele poole liigun. 13(58)-st rabistasin ennast läbi metsa otse teele, kuigi kaalusin ka rada mööda suure kaarega ringi. Rada nägi esiotsa nii kööbakas välja, et näis sama, mis metsa vahel juurikate otsas niguleda. Suure tiigi äärde välja jõudnud, jäi veel ainult kiiresti finishini silgata.

Sattusin siin kribingu hoos klikkama ka kevadel (8. mai) joostud Harku kaardile ja esiotsa ma esitasin küsimuse - kas need kaardid on samast kohast ikka tehtud? Hämmastavad erinevused - teerajad ja metsatihedus, kraavide jämedus jm detailid - kohati täiesti erinevad. Reljeefi kõrgusjoonte vahe on küll erinev, aga kui kevadisel kaardil oleks reljeef veidi tumedama pruuniga, siis oleks too kevadine oluliselt paremini loetav kui tänane.

Hooaja otsad hakkavad koomale tõmbuma ja päevakute linnalähedased allesjäänud maastikud pakuvad peamiselt rõõmu sambla ja mustika vahel kerele füüsilise koormuse andmisest kui et orienteerumisest. Aga seniks kuniks veel valged õhtud, on ikkagi äraütlemata mõnus liigutamise viis see võpsiku vahel vudimine.