Saustinõmmel Murphy't tesitmas

Deformeerides natuke Murhpyt, siis: kui te panete müügitelgi nii lihtsasse kohta, et keegi lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata, siis keegi ikka saab. Zazibea saab. Pea sassis otsas, parklast kohe umbes 800m kaugusele starti ning seal raha liputades kuuldes vastust "Me ei saa siin raha vastu võtta", nördinult (iseenda juhmusest) parklasse tagasi ning siis - duubel 2.

"Jaa, aga nr 2 rada tuleb teil nüüd joonistama hakata". Eks siis joonistame. Kuid lämmatavas niiskuses pastakas hästi ei tahtnud jälge maha jätta, stardi sulgemiseni veel 15 minutit nagu hoitati. Selliste oludes sündis mingi rajasorgeldus, millele lisandus täiendava atraktsioonina vihm, mis poetas nii kaardile kui prillidele piisku, et sorgeldusele omakorda kõverusi ja ähmasust lisada.

Nii liigun kahte esimesse 1(31) ja 2(34) rohkem mälu järgi. Teisest punktist lahkudes lähen alustuseks mingis täiesti suvalises suunas püüdes siiski oma kritseldustest välja lugeda 3(58) potensiaalset asukohta. Looduses on KP oluliselt lihtsamini leitav.

Neljandasse (60) ragistan läbi padriku, kus jätkan samas vaimus edasi 5(62)-sse liikumist. Siin saavad aga ruumikõverused must võitu ning pärast mõningast ragistamist jõuan teele. Tundmatule. Arusaamatule. Kui nüüd veel Murphyt meelde tuletada, siis: kui teil on ükskõik kus te olete, siis te ei saa eksida. No niisugust ükskõiksust ma teeselda ei suuda. Tegelikult mind ikkagi väga huvitavaks, kus ma olla võiksin. Järelikult ma olen vist ikka eksinud ... Läheb aega, kuni suudan erinevaid teid mööda edasi-tagasi kulgedes lõpuks aru saada, kuhu ma tegelikult õieti minema peaksin. KP asukohta ma siiski ei nimetaks lohuks, aga muhk on ju lõpuks teiselt poolt vaadates ikkagi lohk. Või no okei, las see KP olla, suure lohu servas. Ning pealegi ei ole mu sorgeldused ka kõige usaldusväärsemad niikuinii.

6(64) kohta olin oma legendi õnneks kribinud "kaevik", see aitas KP tähise puu tüve alt üles leida. 7(63) tuli rohkem kaaskodanike abiga, ma ei olnud enam punkti piirkonnas üksi nagu eelnevates.

8(66)-sse minnes nuputasin, kuidas oleks ennast sinna kõige mõistlikum satutada. Siblisin mööda suurt teed seni kuni sai peaaegu otse itta punkti poole söösta. Mõõdukalt sissetalatud lohad kohati ees. KP käes.

Kõik järgnevad punktid läksid ilma eriliste viperusteta, valdavalt ikka otse kohati reljeef ja rajakesed abiks. Kaart oli selles osas küll üks igavene sigri-migri, aga vihm oli järgi, lämmatav niiskus oli ainult niiskus ja kulgesin omas tempos ilma jamasid korraldamata lõpuni välja. No korra viskusin ettplaneerimatult samblasse käpuli.

Rada täna meeldis. Palju ja tihedalt punkte on alati sümpatiseerinud, aga rajas endas oli kuidagi selline hää rütm - leebe sissejuhatus kahe esimesega, mis edasi üksinduses pardikut rünnates traagiliseid alatoone tunda lasi, kuid siis jälle leebus, korraks veel 8-ndas tigedamaid noote võttes, et siis lõpu osas minna crescendo, tempo di allegrissimo suure finishini välja.

Kõik asjad ei lähegi alati untsu.