Pudisoo mudas pudistamas

Selline kuumus ei tõotanud head, no kesse jaksab ligi 30-kraadise temperatuuriga metsas ringi vihelda. Kui aga Zazibea koos pesakondlastega Pudisoole jõudis, selgus, et jõutakse küll. Mõned olid oma tiiru juba teinud, jalad kahtalselt roostekarva märjad. No saab näha.

Esimese etapiga ei olnud hullu, kuigi K-punkt oli peaaegu, et kellegi puuhoovis ning vennikesed ise olid kirved õnneks nurka visanud ning tarbisid õue peal kärus kesvamärjukest, tundus ikkagi kuidagi pentsik alustada oma retke peaaegu et kellegi majapidamise ukse alt. Siirdusin oma esimese (41) punkti poole liini alt ringiga ja järgmises hoovis vaatasid kodanikud taas käed puusas kahtleval ilmel mingeid ümber maja tallavaid veidrikke. Silma alt ära saamiseks põgenesin metsa ja leidisn punkti suurema ähmita üles.

2(42)-sse sai kulgeda mõnusalt mööda jõe kallast, kuhu järgmine omanik oli kohati tõsisema raja sisse niitnud ja hiljem olid raja eest juba orienteerujad hoolt kandnud. Muudkui mööda õiget luha kaldast alla ja KP käes.

Järgmise etteastena tuli ületada purre, noid oli küll jämedamaid ja peenemaid, aga robustsemad tüübid lihtsalt sumasid läbi vaevu põlveni ulatuva liivamudasest veest läbi. Ja see oleks olnud esimene võimalus mudakuuriga algust teha. Valisin elegantsema, tasakaalunumbritega purde ületamise variandi. Ja siis saabus nõgese nõgu. Teiselpool kallast tuli üles pääsemiseks üle pea ulatuvast nõgestest müür läbida. Au esimestele loha valmistajatele. 3(43)-sse päris otse läbi järjekordse aiamaa ei viitsinud minna. Silkasin mööda teed kõrgema metsa servani ja seda mööda punktini.

4(53) nõudis igasuguste teede ja sihtide diagonaalis ületamist, mõnus lainetav samblaline männimets, punkt ilusti madalama metsa servas.

Viies (33) nõudis mõningast mõttejõudu raiskavat ponnistust, aga kardetavasti ei olnud mu mõttetegevus piisav, sest kaotasin sellel etapil suhteliselt palju aega võrreldes teistega. Tegelikult juhtub seda küll enamustel etappidel. Aga sain mõningase siiberdamisega teerajal kätte sihi otsa, mida mööda jõeni kulgesin. Ka seekord oli peamine viis jõge ületada sealt lihtsalt läbi kahlates, aga oli ka võimalus kasutada puuokstega läbipõimunud viltu vajunud poolde jõkke ulatuvat redelit. Kasutasin kõiki elemente, hops redelile, hops puuoksale ja hops natuke saviliiva. Rühkisin mingist meeletust kaldast üles ja kügelesin mööda kaldajärsakut ja risu punkti poole. Mingi hetk tundus juba väga kahtlane, aga siis saabus ärasõtkud sammal ja mõne aja pärast mitmed teised kaldal rabistajad ning siis ka KP.

Kuuendasse (34) minekuks joonistus selge plaan - kaldast üles suurele teele, mööda teed n sammu ja siis otse itta. Ida saabus suurema ja väiksema teede ristis ning mööda väiksemat rada kipsat-kapsat õigest kohast veidi alla, KP käes. 7(52) oli ka kohe seal samas, natuke põhjas, mööda orvandi serva, kahest august mööda, soolikases lohus.

Nii, nii. Mis on küll olnud selle rajameistri mõtteis. Tuleb rännata kuskile teise kaardi serva. Läbi metsa otse või mööda rada, või mööda seda rada või hoopis ikkagi otse või hoopis mööda seda rada. Aga peamiselt mööda radu. Jooksmisliigutusi oli raja peal veidikene kergem teha, kui mustikapuhmases metsas. Valisin sellise raja, et kui ristuva haruni jõuan, siis sealt otse läände veel jupike. Kui teeharuni välja jõudsin, siis vasakult paistva lagendiku ümber sibasid isikud küsimustega, kus nad olla võiksid. Veidi imelik lagendik nagu küll, aga ma ei lasknud end eksitada nähtustest, mida tegelikult olemas polnud, vähemalt kaardil. Tolle kallal pead rohkem ei murdnud ja jätkasin teed sihikindlalt lääne suunas, mis mu otse 8(37)-sse viis.

9(38)-sse minekuks olid kodanikud kaasorienteerujad süvendi põhja säherduse raja tampinud, et tekkinud muud mõtetki, otse rajad viivad ikka aeg-ajalt rappa, nii ka seekord kiskus veidi lurtsuseks koos mustamudakaldase oja ületusega. Aga nagu ikka, keegi ikka kiirustab rohkem kui mina, kelle saab oja kaldal mööda lasta ja vaadelda kui sügavale ta vajub. Ei olnud hullu midagi. Ka 10(39)-sse siirdus tugev loha, läbi eriliselt mõnusa roostese muda. No oleks võinud kuiva jalaga ka põlluservast ringiga, aga kõik sumasid hasartselt läbi olluse, mida nad kustsusid küll "öak", "rõve", "mhmmm" ja muude hellistunimedega. No mis seal ikka 3 öakist lurtsu ka minu poolt, jalanõud täitusid tihke pruunika aroomika mudaga. Võib-olla on jahutus nüüd omast käest. Aga lõpp oli ligidal, saabastest muda välja lirtsudades saabus märkamatult ka viimane elektri-KP 11(57).

Väiksem põngerjas oli oma raja koos issiga selleks ajaks juba ammu lõpetanud kui ma oma mudaravimisvõtetega jalutuskäigult higist leemendavana saabusin.

Palav. Mudane. Metsane. Väga rammestav rahmeldamine.