Keila-Joa

Rullusime linnast minema, seekord hää tuttava Risto A-ga. Risto pajatas Zazibeale terve tee just kolm päeva tagasi Keila-Joal olnud X-dreami muljeid. Ei tea, kuuldes neid pentsikusi, mida nad seal lisaks orienteerumisele ikka ette võtma on sunnitud, siis - X-dream tekitab mus endiselt kohatist kõhedust ja vahel ma mõtsiklen, et mis vägi masse sinna ikkagi kokku ajab. Aga eks asjaosalised ise tea.

Pean ausalt tunnistama, et seekordne D21A rada oli põnevam kui kevadine D21B neljapäevakul. Pusserdamist ja kammimist jagus. Ja taaskord pidin üllatusega tõdema, et tegemist on üllatavalt põneva maastikuga - orvandid ja augud ei ole sugugi pähe kulunud.

Päris alguses ei olnud hullu midagi, siis kiskus vahepeal päris segaseks ja lõpu osas laabus taas paremini.

Niisiis 1(33) otse majade vahelt, püüdes läbi nööril kuivavate roosade linade vahelt ennast kummituseks mitte joosta, esimene orvand olemas. Järgmisse orvandisse 2(34) silkasin mööda teed, KP ilusti eemalt nähtav. 3(41) orvand otse, suuna peale, kuigi täpset orvandit oli hirmus sant musta joone alt välja lugeda, kohatunde järgi, käes. 4(44) leidmiseks siirdusin taas rajakestele ja õnnestus neid täpselt lugeda, KP-st tuli lihtsalt läbi joosta. 5(57) tipuke asus parajas männipadrikus, aga lohud ja tipud näisid olevat seal, kus neid oodata võis. Seegi punktike kummaliselt haleda piiksuga võetud.

Nüüd saabus mingi kaardilugematuse, suunataju kaotamise ja muidu kanapealine olek. 6(47)-sse asusin teele suuna järgi, aga ühel hetkel olin jõe ääres väljas. Kärestikulise ja kõrgete kallastega jõe veevulin oli küll ilus kuulata ja vaadata, aga minu punkt peaks asuma sootuks sinisema ja räigema veekogu läheduses. Jõgi iseenesest oli asukoha määramisel muidugi abiks. Nii, mõningase kaarega, aga lemmestega kaetud rõve asi koos selle servas asetseva KP-ga käes.

7(43) leidmiseks panin ilmselt alustuseks mööda teevalikuga ja kui teerajalt metsa orvandit otsima asusin, siis suutsin kolme sammu jooksul täielikult segadusse sattuda reljeefi segapudrust - augud, kaevikud, orvandid, lohud, künkad, muhud ja kõike seda veel korra. Läksin kammimistehnikale üle. Õige orvandi tabamisel oli lõpeks abiks üks tuttav, kes omakorda algajaid juhendamas vist oli ja nemad kolmekesi suutsid oluliselt laiema ala kammi võtta kui mina.

8(42)-ga kordus praktiliselt kõik uuesti, mis eelmises punktis. Pinnavormid ainult veidi teise paigutusega ja KP augus, mitte orvandis. Algajate kamp taas kohal ja jälle nemad said punkti enne mind kätte. Jõudsin veel mõelda, et kas see jääbki nüüd nii.

9(35) aga ei olnud enam nii õudne - üle liiviku otse üles ja teeradamööda punkti. 10(45)-e minnes hoidisn ennast kõigepealt segasevõitu kinnisvara aianurka ja püüdsin sealt otse KP-sse sattuda. Aga kaldusin hullult vasakule, rajani jõudes maastik nagu ei klappinud, kuidagi ei suutnud orvandeid koju ka ajada, mingit head mõtet ka ei olnud, mille järgi ja kuhu poole siis peaks minema. Siis tuli keegi mööda nõlva ja lihtsalt tuimalt võtsin sappa - et mingi suund oleks. Kogu kadus väga kiiresti, aga maastiku sain klappima ja KP ka lõpuks kätte. Aga nii ei peaks orienteeruma tegelikult.

Vaadates 11(58) - mingi suvaline auk keset kòrgusjoontest ja teeradadest hõredamat ala. Huvitav, kuidas sinna küll on üldse võimalik sattuda. Võtsin suuna, möödusin taas kaunist kinnivaraobjektist, püüdsin mingeid äratuntavaid objekte kaardil jälgida kuni korraga minu ees, kolm kogu KP-leidnu ilmega. Kui neid poleks olnud, oleksin ilmselt sinna auku lihtsal sisse komistanud - täpselt teepeal ees. Hämmastav.

Nüüd läks jälle lihtsamaks. 12(40) - läksin mööda radu, pea oli veidi umbes sellest kribu maastiku lugemisest, aga õige tipuni jõudmine ei valmistanud üllatusi. 13(38) liikusin mööda lodu põhja ning erinevalt kunagisest neljapäevakust, seekord lohk kahe tipu taga jamasid ei põhjustanud. Ilmselt sai see kant lihtsalt kevadel piisava põhalikkusega kaardistatud. 14(39) ka mööda rada, esimese hooga tahtsin teiselt poolt rada tipu otsast KP-d leida, aga märkasin, seda hoopis endast eemal lohus. Ise imestasin, kuidas nii. Pärast vaatasin legendi ka. Enam ei imestanud.

Nüüd veel üle tee, läbi tihedama lehestiku ja sõnajalgade ning viimane künkake KP 15(32)-ga.

Olin just auto juurde jõudnud kui minust möödus liikuv SI-mahalaadimise jaam koos saatjatega, majade vahele, puude taha minema. Tundus kummaline, kell polnud veel ju kontrollaega kukkunud. Aga eks nad ise tea. Pärast oli näha mitmeid kodanikke järelorienteerumas, SI-mahalaadimisjaama otsimas.

Linna tagasisõites võis vaid nentida, et kuigi ilm oli mahedalt soe, siis tegelikult on juba sügis. Hämardus kiiresti ja linna jõudes oli juba pime. Et nüüd on jäänud veel sellised päevakud, kus starti liiga hilja peale jättes tuleb lisaks kanapeale ka kanapimeduses orienteeruma hakata.