Männiku S

Männiku S-s Zazibea varem o-kulgenud ei olnudki. Nüüd siis sai ohjeldamatult liivasel pinnasel krossitada. Sellised metsikud hüpped küngastelt jäid küll tegemata, nii suurt hoogu tänase ilmaga kondimootor üles ei võtnud. Mootorratturid ise aga näisid sellised sõbralikud isendid olevat ning üks eriti muhe tüüp teatas et "Kõik jooksid sinna suunda" kui ma nina kaardis tast peaaegu üle jooksnud oleksin. Aga üks teine jälle ei julgenud tükk aega künkalt alla tulla, püüdis vist tabada momenti, kus parasjagu ühtegi jooksjat ees ei kooberdaks. Tea, kas ta lähima kahe tunni sees ikka sai sealt alla.

Kui ma kaardi kätte sain, siis see lihtsalt tappis oma objektirohkusega. Kõige selgem asi oli sinine karjäär alumises osas, aga sinna ei pidanud täna minema. Punkte ja siblimist paistis olema ikka omajagu. Või vanema poisi kommentaar "Suht hacks" paistab.

1(32)-sse tundus lihtne minna oleva. Ja oligi. Teine punkt (37) otse põhja, unustades täielikult teede räga ja jälgides reljeefi. Kaevikud õnnestus täiesti ära tunda. Poolel teel kolmandasse (36) seisis mitu kirevates hilpudes krossitajat oma kirevate rataste najal ning nilbete (ei tea, millest selline tobe eelarvamus)kommentaaride asemel soovitati sõbralikult suunduda sinna kuhu kõik ülejäänud juba läksid. KP ise asus aukude kaskaadi lõpus.

Ots ringi ja ikka suuna järgi 4(34)-sse. Teed ja rajad ainult abiks kontrollimaks kaugele jõudnud olen. Teel 5(33)-sse oli ettejäänud künka otsas see pisut pelglik motosportlane. Künkad oli iseenesest meeldivaks abimaterjaliks, mis muidu lamedas metsas suunda ja kaugust hoida aitasid.

Ja ikka edasi ühtemoodi - kohati päris tihedaks kiskuvas männimetsas, üle liivaradade, läbi lõputute kaevikute, paksu niiskust täis õhus ja ainult suuna järgi - 6(55)-7(43)-8(54)-9(49)-10(39)-11(59). Vastutulijad vahtimas peamiselt kaarti. Nii pingelist kaardilugemist pole juba ammu endalgi olnud.

12(44)-s oli keegi väga vanduv kodanik. Kohe ei saanudki sotti, kuidas teda aidata oleks saanud ja millest selline heitumus. Igatahes heitusin sellisest sõnadelaviinist sedavõrd, et esimest korda kogu trassi jooksul teerajale väljajõudes ei saanud aru, kuhu edasi - enne ei hakanud liikuma, kui olin endale selgeks saanud, kus ikkagi täpselt olen ja siis jälle suuna peale veidike tihedamas männikus eelviimase KP 13(56) poole. Lage jõudis ilusti kätte ning püüdsin aidata kahte sõdurpoissi järje peale. Nood üritasid aru saada, mis punkt ja mis lage ja kus kohas. Egas midagi, keerame nüüd kaardi õiget pidi ette ja vot selle koha pealt on Sul kaart täpselt pooleks murtud ja lage on natuke karvaseks muutunud. Ei tea, kas nad ikka said pihta, kus nad on. Igatahes kui ma finishisse jõudsin, siis tundus, et enamus Eesti sõjaväest ootab kedagi kannatamatult oma bussi juures.

Viimane 14(60) koos finishiga oli vaid vormistamise küsimus.

Vanem poiss koos oma sõbraga ei olnud veel välja jõudnud kuigi nad alustasid varem, jooksevad hulga kiiremini kui mina ja rada oli pea kilomeeter lühem. Kui nad lõpuks naasesid, selgus, et nemad olid H21C rajal 5(52)-st 6(51)-sse kulgemiseks startipoolse raudteeülesõidu juures ka igaks juhuks pinda sondeerimas käinud. No lihtsalt kaart valepidi ees ja kompassi nad ka parem ei usaldnud. Objektid olid kaardil tükk aega muudkui klappinud kuni raudteeni. Eks nad siis said väikse jooksu lisatrenni ja lubasid järgmine kord kindlasti kompassit mitte targemad olla.

Kõik kokku oli täna tegelikult päris huvitav.