Kuusalus kuukamas

Täna oli nii hea päev, et Zazibea sõidutas üle pika aja õhtusele terviseüritusele terve pere ning ühe vanema poisi sõbra takkapihta.

Kuusalu maastik ei hiilga just erilise detailirikkusega ning suur, hõre ja kuiv männik on paras kompassi kasutamise harjutusülesanneteks.

Nii ka läks. Alustuseks läks muidugi nii, et kohe stardist pääsedes samblavahele käpuli viskusin. Mingi seletamatu maakülgetõmbejõud, mis muidugi ülejäänud stardis valmistujatele tähelepanu alt välja ei saanud jääda kuni vanemate härraste kommentaarideni: "No kohe stardis siis sedasi kukkuda!" Tõesti õudne. Käsi on siiamaani valus. Õnneks ei ole orienteerumises kätel just mitte suur koormus ja kaart püsis näppude vahel.

Ja ikka siis kompass otseks ja kalpsaki-kalpsaki samblapuhmaste vahel minema. Miskit keerulist nagu ette ei tulnud. Kuusalu lameda maa peal kruvib tempo iseenesest kiireks. Agul oli päris mõnus silgata. Nii läksid esimesed kuus punkti suhteliselt ludinal 1(35)-2(36)-3(38)-4(40)-5(41)-6(42). Kusjuures vist kohe esimesest punktist sattus minuga samas tempos kulgema keegi noor naisterahvas ja ega teagi, et kes keda aitas või ei aidanud. Kui ikka juba kolmandasse punkti sama inimesega pea kõrvuti liigud, siis hakkadki vahepeal teise järgi suunda kontrollima ja tekib nagu selline pooltahtlik sünkroonis liikumine - kord üks ees, siis teine. Korra käis peast läbi mõte, et äkki tal polnud kompassi, aga võta sa täpselt kinni. Kuigi täna liikus punktide vahel pidevalt samas suunas vähemalt viis inimest ning neid kelle järgi suunda kontrollida oli üle ühe.

7(43)-sse hakkas väsimus tunda andma, no ei jõua enam kuidagi järjest joosta, vahepeal peab hingeldama ka. 8(45) liikusime ka veel koos, ja 9(50)-sse minnes tekkis ka mul mõte, et vaatamata helerohelisele läheks ikkagi otse, kuigi mu meelest mitmed jooksid teid mööda ringi. Aga 10(53)-sse minnes hakkas minu tempo rohkem kuukamiseks muutuma ning kaaslane lippas eest minema. Vahepeal liikus must mööda, tahtejõuga, nagu ta ise väljendas, klassivend Ants. Igatahes paistis tal tahtejõudu veel jaguvat, erinevalt minust, sest tema selg kadus peagi puude vahele.

11(55)-12(56)-13(60) teeetapid olid juba täielik piin. Isegi kõndimine oli vaevaline ja puhkimist nõudev.

Finišisirgel kihutas mööda Risto K, kelle selga ma nägin ka vahetult stardis enne oma maukat ning oma ähkponnistuste kõrval jäi taaskord ainult imestada, kuidas on ikka võimalik sama ajaga lisaks veel umbes 4 täiendavat kilomeetrit läbida.

Enda kohta nii hääd keskmist aega ma polegi varem vist saavutanud - 9:07 min/km ning oma raja esimesele kaotasin ka vähem kui 15 minutiga, olles ikka endiselt teise poole sees :) Sellised mõned sportlikud momendid.

Meelelahutuslik osa jätkus sellega, et tuvastasin oma etapiaegade väljatrükilt, et issil on veel 5 minutit metsa pääsemiseks aega. Seega kiirelt mööda kollast linti vastasuunas ning õnneks neil ei olnud enam palju jäänud. Kiire SI-pulkade vahetus ja nii pääses issi viimasel minutil ka metsa tuustima. Meie pisipõnniga jätkasime rahulikult mustikate ja leesikate nosimist ning pulgakommi olemasolu finishis aitas mõtte raja lõpuni läbimisest vähe kiiremini teoks teha, kuigi ühtegi mustikat ja leesikat enam selles kollase lindi piirkonnas alles ei jäänud.

Issiga juhtus küll see täbar lugu, et talle jäi pihku kompass, mille magnetnõel käitub rohkem vurrkannina ja poisi kaela jäi kobedam ja suunda näidata oskav. Nii oli ta rohkem päikse järgi liikunud, aga korra ühes segases teeristis ikka tükka aega püüdnud seda vildakat kompassi dresseerida - viga 15 minutit :)

Vanem poiss oma sõbraga oli ka suhteliselt edukalt hakkama saanud, häda jälle selles olnud, et polevat olnud millegi järgi orienteerumist õpetada - et muudkui jookse.

Mina jälle olin omale kummalised vahetusriided kotti kaasa kahmanud. Vanem poiss kinnitas, et ma näen välja nagu uue hipi laine esindaja - rohelisekirju lilleline seelik - roosamustatriibulised poolde säärde ulatuvad sokid ja number suuremad mikimausilikud punasevalged jooksutossud.

Päike oli sügaval puude taga ning kuu (männi)salu tagant veel ei paistnud kui kogu see veidrike kamp lõpuks linnapoole tagasi siirduma hakkas.