Türisalu tüsilikud puhmastikud

No on see ikka maastik.

Zazibea sai seekord kaubale oma isaga, et üldise energia säästmise ja mõtete vahetamise huvides võiks liikuda ühe autoga ja kuna ratas mahub ainult isa muhvilikku autosse, siis loomulikult saab minna tema masinaga.

Keerates Rannamõisa teelt stardipaika, oli kruusaaukude vahel ukerdades võimalik tutvuda ikka veel püsti püsivate nõukogude kaitserajatistega. Autost väljudes, palavust ei kuskil - tuul vuhiseb kõledal põllul ja peaaegu, et viib stardimaksu lunastamiseks mõeldud raha näpu vahelt minema.

1(34) punkti siirdudes ei tekkinud tunnet, et peaksin lõikamise huvides alustama kahe meetrisest okastraataiast läbipugemisega, vaid silkasin ringi mööda teed. Vasakule ärakeerav tee oli tee mõttes küll mõnevõrra suhteline nähtus, aga heinakõrte vahel nagu oleks mingid autojäljed isegi. Igatahes oli näha eemalt kulgejaid isegi rattal ja ju siis on tee. No oligi ja kivi oli täiesti omal kohal. Edasi 2(42) kulges ka veel mööda rada, kohati rinnuni ulatuvate heinakõrte vahel. Traataia jäänused olid ka hoomatavad ja KP leidmisega suurt raskust polnud. 3(41) nõudis aga juba rühkimist mingis täiesti segasel metsaalusel, kus kasvas igasugust jalgade ümber takeruduvat madaltihedat taimestikku. Kohati nagu oli tallatud lohad, aga püüdsin eelkõige aiajäänuki järgi suunda hoida. Kuidagi liiga palju oli seda sumpamist, aga lõpuks jõudis ka oodatud kivi kätte.

4(40)-sse mõtlesin minna igat moodi, aga lõpuks kulgesin otse liini alla ja siis hüppasin millegi pärast tumerohelisse kuusepadrikusse, sealt väljunununa leidisn ennast taas pika rohuga ja okasrisusest veidi hõredamast metsast, kus liikusin umbes suuna peale suure tee suunas. Punkti ümber oli paras rahvamass kogunenud. Hämmastav oli see, et selle osaga rahvast kohtusin oma hilisematel eksirännkutel pea kõigi järgmiste punktide juures ja inimkogum aina suurenes iga KP juures, alles lõpu pikad etapid tõmbasid seltskonna laiali.

Nojah, aga 5(39) sumasin esiotsa individuaalselt. Suuna järgi minnes kaldusin liialt paremale ja liini alt alustasin rünnakut KP suunas läbi mingite kollaste õisikutega puhmaste, maapind puhmaste all väga laineline ja mättane, jooksmise asemel pigem selline kahlamise stiil. Huvitav, mis taimed need kollased ikkagi olla võiks. Mingid maranalised äkki või? Seal kandis muutsid vaatepildi veidike kõrbeliseks veel mingid täiesti kuivanud põõsad oma hallide oksaraagudega. Puhmaste vahel siblimas orineteerujad, igaüks mingis oma suunas. Sürr vaatepilt. Läbi selle pumastiku kulges teerada ning selle ja järjekordse okastraataia jäänuste järgi suutsin KP kätte leida.

6(43) oli selgelt teede etapp. Alles lõpus püüdsin lõigata. Paepinnasel õhukesel huumusekihil klammerdunud igatsorti samblad, vääntaimed ja mõned puud. Punkti juures lisandusid veel kaevikuületamise ülesanded. 7(44)-sse liikusin liiga palju mööda teed, oleks võinud ka varem järjekordsesse segapudru maastikkusse sukelduda - lagedamad alad vaheldumas tihedamate põõsastega, kaevikute ja paekivihunnikutega. Tolles KP-s oli rahvakogum veidi täienenud jälle. Naljakas oli see, et KP-de vahel kadus mass puude ja puhmaste vahele ära, aga kui KP-ni jõudsin, siis toimus reeglina üldrahvalik punkti asukoha otsimine. Vahel vahtisin siis minagi, et kas keegi on punktileidja näoga, aga kui ei olnud, siis tuli ikka ise terasemalt kaardi ja maastikuga tegeleda. Järgmises KP-s kordus sama. Rahvas sebib otsivate nägudega, kuni siis rodu KP juurest õnnelikuna minema pääses.

8(37)-sse minnes magasin esimese aiajäänuki esimese hooga maha, aga liikusin mööda ainumat nähtava serva ja järjekordses kivihunnikus tuuseldades, sain kätte. 9(35)-sse minnes tumerohelises metsatukas olevasse kaevikute serva jõudes oli taas seltskond juba suurema luuramise töö kaevikutes teinud ja seekord sibasin saba lõpus kambale järele. Naljakas, kuhu nad kõik vahepeal kaovad.

10(50) läks ühtalne rongkäik ja toimus üleüldine järsakuservast allalaskumine. Ise pugesin tee peale korraks välja, seal ei hakanud kedagi silma, seekord õnnestus täpselt õige kohapealt tagasi toomingavõssa karata, rahvas kõik summis KP ümber. Tilpnesin jorus järskust tagasi üles, mis tempot seal ikka arendad. Püüdsin hoomata, kus seal serva peal ollakse. Aga too 11(51) kaeviku või mille iganes punkt oli kuidagi eriti segane. Kaevikuid nagu oleks rohkem ja miski nagu päris ei joosknud nii nagu oleks oodanud. Tuttavat sebivat seltskonda oli ka, sebisin seal minagi takerdudes korduvalt samasse magesõstra põõsasse, kuni lõpuks ennast leitud kivivalli järgi paika sain ja selle järgi ka KP-le pihta.

12(33)-13(38)-14(31) nõudsid eelkõige suuna hoidmist ja vallmoodustiste vahelt võimalikult otsemat läbijooksmist. Puhmastikud olid jäänud seljataha ja künklikku ja kahtlast risu täis maapinda katsid vaid suhteliselt lüheldased ja tavalised kõrrelised.

Palavus just lausa ei lämmatanud seal puhmaste vahel, aga külm ka ei hakanud.

Isal oli kõik kenasti läinud, välja arvatud viimase punkti juures seisma jäädes jalga maha toetades avastades, et jalga on võimalik toetada ainult betoontühimikku. Liiga hilja olevat olnud teha tasakaalu taastavaid liigutusi ja nii ta siis kintsupidi vastu betoonserva täie raskusega prantsas. Kogu ta kirjelduse järgi - väga valus. Esialgu tundus vähemalt luu terve, sai omal jalal liikuma, aga eks homsed päevad näita, millega selline jamps lõppeda võib. Vot nüüd ei teagi, kas süüdistada santi punkti asukohta või iseenda tähelepanematust.