Seli võpsikuid seljatamas

Zazibea peamised mälestused Seli maastikust enne tänast ettevõtmist olid seotud eelkõige sukeldumistest ülepea võserikesse, mis esinesid küll paju, magesõstra, kase ja mitmetel muudel võserikke moodustavatel taimsetel vormidel. Aga nood olid nelja aasta tagused kogemused. Püsis veider lootus, äkki on midagi muutunud.

Eelmise korra autokaaslastest polnud seekord aga kedagi peale võtta. Vanem poiss koos oma sõbraga, äsja naasnud tenniselagrist väitis, et mingisugune orienteerumine ei tule täna kõne allagi ning mu hea tuttav koos kaaslasega oli eelmise nädala jooksul ootamatult kolmeks pudenenud ehk neil on käesoleval hetkel ka ilmselt muud teha kui jõledas padrikus tuiata. Igatahes, õnne ja jaksu neile.

Minu mälestused mind kahjuks siiski ei petnud. Juba esimesse 1(31) suundumisel tuli dzungeldada rohelises metsas. KP rõngas oli küll lausa stardi kolmnurga küljes, kuid võsa oli piisavalt, et selle lühikese maa peal suunal veidi eksitada lasta. No ja nii seda padrikus möllamist jätkus suurema osa distantsi ulatuses. Võsa moodustamisel osalesid juba kõik mainitud puud, lisaks veel kuuski ja vaarikaid ja nõgeseid ja angervaksu ja suuri sõnajalgu ja igasugust muud taimset ja puist materjali.

Punktide leidmisega erilisi viperusi seekord ei esinenud, ka otse suunapeale kulgemised tulid päris ladusalt välja.

Pärast 9(45) KPd asendus metsavõsa põldude ja hõredamate männitukkadega, et lõppeda kahes viimases 17(36) ja 18(55) taas täielikus rohepadrikus.

Punktidega ei olnud seekord just koonerdatud ja see tegi tolle suhteliselt masendava maastiku päris huvitavaks. Erinevalt viimasest teisipäevakust kasutasin seekord eranditult, välja arvatud etapil 5(53)-sse (kus silkasin mööda teed ja siis kraavi serva pidi), suuna järgi minekut. Ning kummalisel kombel liginesin vaid paar korda punktile natuke suurema kaarega kui vaja - 16(60)-sse ja ka 17(36) minekul kaldusin liialt paremale, ju hakkas vaim siis väsima ja lasksin end rohkem kaaskodanikest vedada. Nood kipuvad teadagi punktist mööda liikuma ;)

Paaril korral oleks need Seli võpsikud mu ka peaaegu seljatanud - korra takerdusin lootusetult magesõstra kasvudesse ning teisel korral libastusin mahalangenud kuuskede rägastikus lõksu, aga püsti jäin.

Mingi eriline segadik maastik, täielik vastand Samblapõllule, aga ikkagi omamoodi huvitav.